Venemaa telekanalite mikrofonid

Kas Venemaa liberaalses meedias on sõnavabadus vastavad ajakirjanikud

36
(Uuendatud 14:21 30.10.2019)
Venemaa telekanal RT vestles Vene "liberaalse" meedia esindajatega ja uuris, kas Dožd, Medusa, Radio Liberty ja The New Timesi toimetustes valitseb sõna- ja arvamusvabadus.

TALLINN, 30. oktoober — Sputnik. Liberaalsete meediaväljaannete ajakirjanikud, kes töötavad Venemaale ja venekeelsele auditooriumile, olid nõus rääkima RT-le oma väljaannete töö spetsiifikast ainult anonüümselt.

Kõigis nendes tunnistustes oli ühine, et toimetustes valitseb tsensuur ja peatoimetajate diktatuur, teemade ja esinejate valikul tuleb järgida üsna konkreetseid kohustusi ja "topeltstandardeid" sponsorite ees.

Radio Liberty

Jelena, 37, on Radio Liberty (Raadio Vabadus) Moskva büroo võrgulehe toimetaja (väljaanne on Venemaal tunnistatud välisagendiks, mida rahastatakse USA eelarvest USA ülemaailmse meediarahastuse kaudu).

"Meie "Vabadusraadio" kollektiiv ei ole väga suur, umbes 100 täiskohaga töötajat. Meie lugejad on nn "demshiza" (venekeelne käibesõna, mugandus sõnadest "demokraatia" ja "skisofreenia").

MIA „Rossija Segodnja peadirektior Dmitri Kisseljov
© Sputnik / Григорий Сысоев
Kui avaldatakse artikkel, kus autor näägutab näiteks Vladimir Putinit, võib seda "klikkida" kuni 100 000 inimest.

Kui aga artikkel on näiteks puudega inimesest, kelle kohalikud võimud on abita jätnud, või politsei poolt tagakiusatud kodanikuaktivistist, loeb neid võrgus viis kuni kümme tuhat inimest päevas.

Kuid Radio Liberty Venemaa teenistuse direktor Andrei Šarõile, kelle kontor asub raadiojaama peakorteris Prahas, see eriti muret ei tee.

Töö on väga rahulik ja makstakse hästi - üle 100 000 rubla (umbes 1380 eurot) kuus. Peaasi on leida mõistlikke piirkondlikke autoreid, kes teaksid, kus nende provintsis opositsiooniparteid asuvad ja kes protestiteemasid kajastaksid.

Telekanal Dožd

Svetlana, 29, telekanali Dožd korrespondent (kanalit rahastatakse reklaami, tasuliste tellimuste ja Euroopa Komisjoni fondidest).

"Uskusin, et televisioonis töötamine on prestiižne, seda enam opositsioonikanalis. Doždis nägin enda jaoks arenguperspektiivi. Lisaks pole siia raske pääseda, juhtkond suhtub stažööridesse lojaalselt.

Pärast paariaastast töötamist ma aga mõistsin, et kõik minu ettekujutused Doždi kohta olid illusoorsed, tegelikult polnud seal millegi poole pürgida.

Kõik spetsialistid on kanalilt juba ammu jalga lasknud, õppida pole siin eriti midagi. Täna on saatejuhtideks tihti poisid ja tüdrukud, kes kogelevad ja ajavad sõnu segamini.

Operaatorid ei püüdle kvaliteetse sisu loomisele, reportaažide teemasid ei arutata alati hoolikalt läbi. Sellest hoolimata tunnevad Doždi töötajad end staaridena ja usuvad, et nad on parimad.Nende usk enda elitaarsusesse on kõigutamatu.

Kahtlust kolleegide professionaalsuses siin ei aktsepteerita. Oma arvamus on parem enda teada jätta. No ja topeltstandardid, muidugi, kus siis ilma nendeta.

2015. aastal võeti kanali peatoimetaja Miša Zygar eetrist maha selle eest, et tema raamat "Kogu Kremli vägi" (v.k. "Вся кремлёвская рать") presidendi ja peaministri administratsiooni ametnikest ei meeldinud väidetavalt peaministri Dmitri Medvedevi toonasele pressisekretärile.

Siiski arvatakse, et kanalis tsensuuri pole. Nimekirja inimestest, kellelt ei peaks kommentaare võtma, tegelikult pole. See-eest nimekiri ekspertidest, kes on valmis "tuld andma" Moskva linnapea, presidendi või peaministri pihta, on alati käepärast.

Kuid opositsiooniaktivist Aleksei Navalnõid ja tema kaaslasi saadetes ja uudistes lihtsalt ei kritiseerita. Moskvas suvel toimunud protestide ajal võimaldati Doždi eetrile tasuta juurdepääs. Protestid said kanali peamise teemaks, püüti tabata opositsiooniliidrite seisukohti.

Interneti-projekt Meduza

Grigori, 32, interneti-projekti Meduza (rahastajateks reklaamist ja erinevatest fondidest, sealhulgas lääne OAK Foundation ja SIDA agentuur) toimetuse korrespondent.

Kolisin mõne aasta eest oma Meduzas juba töötanud sõbra kutsel Moskvast Riiga. Enne seda olin umbes kümme aastat töötanud erinevates võrguväljaannetes Moskvas ja Peterburis ning olin uudisteajakirjandusega hästi kursis.

Minu tunne viibimisest täielikus vabaduses kestis siiski lühikest aega.

2018. aasta kevadel selgus, et Meduzal on ärilisi kohustusi mõne Venemaa äristruktuuri ja piirkondlike juhtide ees.

Ja tuleb välja, et kirjutada saab ainult seda, mida ülemused lubavad.

Osakondade toimetajad peavad teemad kooskõlastama peatoimetaja Ivan Kolpakoviga või isiklikult projekti peadirektor Galina Timtšenkoga.

Meduza tavakorrespondentidele luuakse aga täieliku vabaduse ja demokraatia tunne. Kirjutage, mida soovite.

Ja kui keegi hakkab toimetajatelt küsima, miks see või teine temaatika on tekstidest eemaldatud, selgitatakse neile, et korrespondent ei suutnud vajalikke fakte koguda professionaalselt.

Ajakiri The New Times

Ajakirjaga The New Times (rahastatakse Venemaal välisagendiks tunnistatud ajakirjandusvabaduse toetusfondist) koostööd teinud ajakirjanik Sergei, 47.

Tema töö põhimõte ei ole mitte promoda oma patroone, vaid kritiseerida ja diskrediteerida nende vastaseid. Samal ajal juhindub pr Albats sageli sõnades demokraatlikest põhimõtetest, kuid vajaduse korral mängib ise meeleldi diktaatorit.

Ta ei talu kriitikat ja suhtub sellesse agressiivselt, talle ei meeldi, kui temaga vaieldaks ja ta üritab vestluspartnerit kohe alla suruda. Teda ümber veenda on praktiliselt võimatu. Kui seda on vaja tema seisukoha paikapidavuse tõestamiseks, kasutab ta meeleldi kontrollimata fakte ja isegi ilmselgeid libateateid.

Lugege lisaks:

36
Tagid:
sõnavabadus, ajakirjanikud, meedia, Venemaa
Teema:
Meedialahingud (260)
Samal teemal
Briti meedia nimetas "Maša ja Karu" vene propagandaks
USA meedia: venelasi tuleb hirmutada ja siis nende usaldus võita
"Läänelembene" venekeelne Balti meedia saab senisest rohkem raha
Üheksa meediakanalit tunnistati Venemaal välisagentideks