Torujuhtme paigaldamine Mustas meres

Prantsusmaa püüdis Vene gaasijuhtme pantvangi võtta

87
(Uuendatud 13:44 11.02.2019)
Ivan Danilov
Vaevalt Prantsuse president Emmanuel Macron suure poliitikuna ajalukku läheb, kuid kindlasti teenib ta oma koha mitmesugustes rekordite raamatutes, kasvõi seetõttu, et on kindlasti esimene ja ainus inimene, kes püüdis veealust gaasitrassi pantvangi võtta.

Ivan Danilov, RIA Novosti

Jutt käib järsust muutusest Prantsusmaa seisukohas Nord Stream 2 suhtes, mis tegi paljud vaatlejaid üsna närviliseks.

Reedel toimus Euroopa Ministrite Nõukogus hääletus, mis pidi vastu võtma või tagasi lükkama nn Euroopa Liidu gaasidirektiivi täiendusettepanekute eelnõu.

Muudatused, mille koostasid vastavalt Washingtoni, Varssavi ja Kiievi kõige karmimatele russofoobsetele soovidele Rumeenia diplomaadid, andnuks Euroopa Komisjonile õiguse blokeerida Nord Stream 2 ehitamine poliitilistel põhjustel ja võtnuks gaasijuhtme Saksa õigusruumist EL jurisdiktsiooni alla, tekitades seeläbi tõsiseid probleeme nii trassi ehitamisele kui ka selle järgnevale kasutamisele.

Kuni 7. veebruarini ei oodanud keegi Nord Streami 2 hääletamiselt üllatusi ega raskusi: Saksamaa ja mitmed teised ELi riigid teatasid, et on gaasidirektiivi muudatuste eelnõu vastu.

Otsustades varasemate sarnaste katsete põhjal (neid on püütud teha alates 2017. aastast), piisanuks nende riikide vastuseisust, kelle ettevõtted projektis osalevad (st Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ja Austria) ning nende liitlastest, et tekitada "blokeeriv vähemus".

7. veebruaril saabus aga üllatus: Prantsuse valitsus muutis järsult oma seisukohta ja teatas Gazpromi vastase direktiivi toetamisest, hoolimata asjaolust, et ettepaneku vastuvõtmine oleks tekitanud otsest ja mitme miljardi euro suurust rahalist kahju ka Nord Stream 2 Prantsuse investorile - Engie-le, mis ei ole mitte ainult Prantsusmaa peamine energeetikaettevõte, vaid lisaks ka riigi kontrolli all.

Selgub, et Macroni administratsioon toetas Prantsusmaa, oma riigieelarve ja riigi peamise energiaettevõtte huvide otsest kahjustamist.

Ilma Prantsuse hääleta ei suutnuks Nord Stream 2 kaitsjad blokeerivat häälteenamust luua - ja otsus oleks langetatud Nord Streami 2 vastu.

Mis võis küll olla Elysee palee sedavõrd kummalise otsuse taga?

Loogiline oleks kahtlustada Washingtoni mõju, kuid selles versioonis on mitmeid probleeme. Esiteks, on Macronil Trumpiga väga pingeline suhe, Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel käib aeglaselt kulgev kaubandussõda ning Macron ise ja ka Prantsuse valitsuse ministrid on korduvalt teinud Ameerika Ühendriikide suunal äärmiselt karme avaldusi.

Teiseks ei suutnud Ameerika ajakirjandus, kes on tavaliselt USA diplomaatilisest tegevusest väga hästi informeeritud, varjata šokki Prantsusmaa presidendi "reetlikkuse" üle.

Ameerika diplomaadid ja diplomaatilised allikad ei kiidelnud oma edusammudest Prantsusmaa suunal ja maailma tähtsama kiidukuke Donald Trumpi Twitter oli samuti kahtlaselt vaikne.

Euroopa riigijuhtide vandenõu Ameerika Ühendriikide vastu "ajab Trumpi raevu" >>

Kolmandaks võinuks prantslased kergesti selgitada oma käitumist Washingtoni survega, mis oleks põhjustanud paljude Euroopa ja Ameerika poliitikute seas ülevoolavat rõõmu, kuid selle asemel pomisesid Prantsuse võimuesindajad midagi arusaamatut "vajadusest kaitsta Ida-Euroopat" ja üldeuroopalikke huve.

Selles kontekstis tundub kõige lihtsam ja küünilisem selgitus olevat kõige tõenäolisem: Macron lihtsalt šantažeeris Merkelit, püüdes võtta pantvangi Saksamaa ja Saksa kantsleri jaoks kõige olulisemat energiaprojekti.

On huvitav, et sama versiooni pakub oma lugejatele peamine Ameerika äriajakiri "Forbes". 

"Prantsuse president Emmanuel Macron tahab, et Merkel nõustuks tema ettepanekutega Euroopa Liidu reformimiseks, kuid Merkel ei toetanud tema ideid euroala ühise eelarve ja krediidisüsteemi vallas."

Angela Merkel ja Donald Trump
© Фото : Пресс-служба Президента РФ

Prantsuse presidendil osutus võimatuks rakendada oma "Napoleoni plaane" Euroopa Liidu reformimiseks ja tsentraliseerituks muutmiseks, kus Pariisil ja Macronil isiklikult olnuks oluline roll.

Macroni toetasid presidendivalimistel konkreetsed rahvusülesed finantsstruktuurid ning paljud pidasid teda peamiseks globaliseerumispooldajate kandidaadiks, kes pidi kogu maailmale näitama, et vana globaliseerumismudelit toetav eliit leidis lõpuks vastuse "populistlikele" poliitilistele projektidele, nagu Donald Trump, Brexit ning Itaalia "Liiga" ja "Viie tärni liikumine".

Tegelikkuses aga selgus, et üleeuroopaliseks liidriks ja reformijaks ning "ülemaailmse populistide vastase" koalitsiooni esimeheks muutumise asemel, tabas Prantsuse presidenti tema kodumaal reitingu langus ning vajadus "kollaste vestide" protestide põhjustatud poliitilise kriisi vältimisega tegelda.

Macron vajab kiiresti raha, et lahendada Prantsusmaa majanduslikud ja poliitilised probleemid ning finantseerida oma äärmiselt ambitsioonikat Euroopa Liidu reformimise kava.

Prantsusmaal raha ei ole ja see on kõigile teada, institutsionaalsed investorid Macroni eksperimente rahastada ei kavatse, isegi kui ta Elysee palee ning Eiffeli torni tagatiseks paneks. Macron ise on Rothschildi perestruktuuri endise pankurina sellest hästi teadlik.

Tal on vaid üks väljapääs (mida ta ise on korduvalt tunnistanud) - selleks, et päästa Prantsusmaa ja Euroopa Liit, peaks tema plaani kohaselt EL nõrgemaid riike toetama EL võlakirjadega, mida tagaks Saksamaa, sest vastasel juhul keegi raha ei annaks.

Väga vähestele Berliini elanikele võiks meeldida idee "prantsuse, itaalia, poolakate ja kõigi teiste liikmesmaade rahakulutamisest Saksa riigieelarve ja maksumaksjate arvelt ja vastutusel."

Aastakümnete jooksul, mis on veedetud Ameerika Ühendriikide koloonia staatuses, on Saksa poliitikud ja maksumaksjad mitmesuguste rahvuslike alandustega muidugi harjuda jõudnud, kuid isegi nende jaoks on see liig mis liig.

Sellepärast ei toetanudki Angela Merkel, nagu märkis Forbes, selliseid "julgeid" projekte ega Prantsuse liidri isekaid ideid.

Ilmselt surusid "kollased vestid" ja majanduslikud probleemid Prantsusmaal, Emmanuel Macroni nurka - ja ta otsustas, et kui võtta Nord Streami 2 pantvangi, annab Saksamaa siiski Prantsusmaale raha.

On ütlematagi selge, et niisugune otsus põhjustas Euroopa energia- ja finantsringkondades šoki: keegi ei oodanud, et Prantsuse president torpedeeriks riigile ja Prantsuse riigiettevõttele kasuliku projekti.

Isegi kui Venemaa gaasidirektiivi muudatused oleks vastu võetud, ei tähendanuks see veel projekti blokeerimist - kuna Euroopa Komisjon peaks selle lisaks Euroopa Parlamendis enne käesoleva aasta mai lõppu kinnitama ja seejärel Euroopa Liidu Ülemkohtus tõestama, et "gaasidirektiivi" reegleid saab tagasiulatuvalt ka Nord Stream 2 suhtes kohaldada. Rikutakse ju juriidilist aluspõhimõtet, mille kohaselt "ei saa seadusel olla tagasiulatuvat mõju."

Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Ministrite Nõukogu õigusalane ekspertiis juba langetas negatiivse otsuse gaasidirektiivi Venemaa-vastaste muudatuste sisseviimise kohta.

Kuid seda kõike ei läinud vaja, sest tõrksa Macroni taltsutamisega hakkas tegelema Angela Merkel ise, lahendades küsimuse 24 tunniga: reedel, saatusliku hääletamise päeval tegi ta avalduse, milles teatas, et Pariis "nõustus kompromissiga."

Veel kord muudetud gaasidirektiivi lõpptekst sarnaneb kõige muu kui kompromissiga, pigem on tegu Saksa diplomaatide peene pilkega oma Euroopa vastaste üle: kõik Venemaa-vastased punktid on dokumendis endiselt alles, kuid kõigile neile on lisatud märkused, mis annavad Saksamaale õiguse neid mitte rakendada ning lisaks kehtestada direktiivi eeskirjadele ükskõik milliseid erandeid. 

Lugu sarnaneb Nord Stream 1 olukorraga, mis juba "erandkorras" täisvõimsusel tegutseb, vaatamata Ameerika Ühendriikide protestidele ja poolakate kohtuhagidele

Lääne analüütikud mõistatavad, kas Macron sai selle kompromissi eest midagi. Tõde ei saa me tõenäoliselt kunagi teada.

Kuid kõige tõenäolisem on, et talle anti Saksamaa võimude lühike, karm ja näitlik loeng selle kohta, et vajadusel Berliin lihtsalt hävitab tema poliitilise karjääri: selleks ei pea Saksamaa isegi "kollaseid veste" toetama - piisab, kui keelata Prantsusmaal üleeuroopaliste eelarvepuudujäägi piiramise eeskirjade rikkumine, mida Macronil riigi majanduse toetamiseks poliitilise segaduse perioodil "erandkorras" teha lubati. 

Isegi kui EL ameerikameelsed vasallriigid ja Euroopa Komisjoni Ameerikat toetavad ametnikud Prantsusmaad kaitsta püüaksid, olnuks Saksamaal piisavalt mõju nii Euroopa Komisjonis kui ka Euroopa Keskpangas, et Prantsusmaal finantskriis korraldada.

Merkeli ühest teravast avaldusest oleks piisanud, et kutsuda esile investorite põgenemine Prantsuse finantsturgudelt, totaalne paanika ja Prantsuse valitsuse võlakirjade ning Prantsuse ettevõtete aktsiate müügiralli.

Loomulikult tulnuks päästa Prantsuse pangad, et mitte kogu Euroopa finantssektorit uputada, kuid seda teinuks Saksa kantsler juba koostöös Prantsuse uue presidendiga.

Ameerikas ei öelda asjata, et oma pankurit ei tohi pahandada ja Saksamaa on hetkel tähtsaim ja de facto ainus Euroopa Liidu "pankur".

Nord Stream 2 saab valmis, välja arvatud juhul, kui puhkeb veel mõni prognoosimatu poliitiline kriis või majanduslik üllatus, kuid "Macroni juhtum" näitas selgelt, et Saksamaa on valmis antud projekti aktiivselt kaitsma, mis on hea märk nii Venemaa gaasijuhtmele kui Vene-Saksa suhetele tervikuna.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

87
Tagid:
LPG terminal, vedelgaas, poliitika, majandus, gaasijuhe, gaas, Nord Stream 2, Donald Trump, Venemaa, USA, Saksamaa, Nord Stream 2 AG, Nord Stream, Nord Stream 2
Teema:
Nord Stream 2 (80)
Samal teemal
Muinasjutt lõhkisest künast: kuidas Kiiev Gazpromi karistada tahtis
Zahharova andis hinnangu USA suursaadiku kirjadele Nord Stream 2 kohta
Saksamaa välisministeerium luges USA suursaadiku läkitust provokatsiooniks