Hüljes

Dresseeritud hülged otsisid Rootsi vetes allveelaevu

71
(Uuendatud 16:21 07.01.2019)
Soome ajalehes Hufvudstadsbladet ilmunud loo autor pajatab Rootsi relvajõudude ambitsioonikatest plaanidest kasutada hülgeid nõukogude allveelaevade otsimiseks.

TALLINN, 7. jaanuar — Sputnik. Ettevõtmises osalejate arvates võiksid need loomad neile seatud ülesannetega edukalt hakkama saada, ent tegeliku rakenduseni pole asi siiski jõudnud. Praegu saavad kõik soovijad seda "hülgejaama" külastada, edastab portaal Inosmi.

Kui Stockholmist lõuna poole jäävates skäärides asuva Gålö poolsaare järsku nõlva pidi alla supelranda laskuda, leiate te eest Rootsi ühe kõige eriskummalisema sõjaajaloolise vaatamisväärsuse. Siin treenisid Rootsi relvajõud oma salajast eliitüksust – rühma 19 hülgest, keda õpetati allveelaevu välja peilima. Nüüd saavad kõik soovijad seda "hülgejaama" külastada.

Loomuse meeldeavaldus
© Sputnik / Вадим Анцупов

Täna ei osuta enam miski sellele, milline sõjalis-strateegiline tähendus sellel kitsukesel maaribal Rootsis on olnud. Igatahes vaade poollagunenud tarast merevees muljetavaldav ei ole. See tarandik kujutab endast jäänuseid puitrajatisest, mis oli loodud Rootsi salajastest kõige salajasema projekti elluviimiseks, millega tegeldi ajal, mil möllas maailmasõda. Selle nimeks oli Operatsioon Palmen (Operation Palmen).

Vabana sündinud: mida delfinaariumide külastajad ei tea>>

Tegemist oli basseini ja treeningubaasiga 19-le Rootsi hülgele, kes kuningriigi hüvanguks ja kaitseks tööle pandi. Eemalt vaadates meenutab tarind sillakesi, ent kuna kogu see rajatis paikneb sügavas lahesopis Langgarni fjordidest põhja pool, siis merelt seda näha ei ole. Kaldalgi on see paik pilkude eest varjatud, kuna asub tiheda okasmetsa ja mustikavõpsikuga kaetud kõrge mäe taga. Kohalikele elanikele öeldi, et selles piirkonnas on käimas ülisalajased meditsiinilised uuringud.

Neli aastat eraldatust

19 hülgepojast moodustatud rühm püüti 1940. aastal Bottenvinkenist (Perämerest) ja viidi Stockholmist 40 kilomeetrit kagu pool asuvale Gålöle. Ettevõtmine oli ambitsioonikas: hülged kavatseti õpetada otsima ja lokaliseerima miine ja torpeedosid ning ka allveelaevu ära märgistama.

Nad vaikisid 34 aastat, nüüd aga räägivad, mida nad Ahvenamaal nägid>>

Selle ülesande sai psühholoog ja loomade käitumise spetsialist Valdemar Fellenius, kes kolis Gålöle koos oma naise Jutta, kolmeaastase poja Peri ning sõdurite, kokkade ja Skanseni loomatalitajatega. Fellenius oli veendunud, et hülgeid saab õpetada keerulisi ülesandeid täitma. Ühtlasi üritas ta õpetada kassikakke, kotkaid ja tuvisid periskoobiga ümbrust jälgima.

© Ruptly
Dresseeritud hülged Murmanskis.

Gålöle omistati salajane sõjaline staatus ning need kaheksa kuni üksteist inimest, kes hüljestega tööd tegid, kirjutasid alla mitte ainult vaikimispaberile, vaid püsisid kogu välismaailmast eraldatult neli aastat jutti samas kohas. Juuripidi ulatub see projekt natsi-Saksamaa maagitarnetesse. Nõukogude liit tahtis need peatada ja Rootsit ähvardasid Läänemeres seilavad nõukogude allveelaevad. Isegi tänapäevased arenenud arvutiprogrammid ei võimalda allveelaevu kindla peale avastada, aga ligi 80 aastat tagasi olid need võimalused ju üüratult tagasihoidlikumad.

Loomakaitsjad kutsuvad loobuma haiakvaariumi rajamisest Eestis, illustreeriv foto
© Sputnik / Евгений Биятов

Targad ja hõlpsasti õpetatavad

Jutta Fellenius toitis rääbakaid hülgepoegi koore ja heeringaga ning tema pojale Perile olid nad mänguseltsilisteks. Neist kõige uudishimulikum, Pelle, trügis Felleniuste kööki, et toitu nuruda, ükskord aga, kui Per vette kukkus, päästsid hülged ta ära.

Eesti loomapiinamise juhtum jõudis Soome meediasse>>

Treeningute ajal õpetati hülgeid seostama suuri heeringakoguseid eriliste metallesemetega ja nad ei võtnud vastu mitte mingit muud toitu peale selle, mida neile Gålöl anti. Metallesemed meenutasid torusid ja olid varustatud mootoritega, mis kõlasid enam-vähem samaviisi nagu allveelaevade mootorid. Kuid sõbralikust veenmisest ja premeerimisest ei piisanud, et koolitus edukalt kulgeks, kasutati ka nõrku elektrilööke.

Allveelaevade jahtimisel pandi hüljestele selga rakmed, mis olid varustatud konksudega haaratsitest seadeldisega, ja ujuk. Kui konks allveelaeva külge kinni haakus, vabanes ujuk, mille peal hiljem süttis tuli, näidates ära allveelaeva asukoha.

Hülged võtsid Gålöl hästi õppust ja hakkasid tasapisi väga hästi ülesandeid täitma. Koolituse lõppedes leidsid loomad allveelaeva Merelõvi (Sjölejonet) üles 19 juhul 20-st.

"Vaene lambuke, aga ahvidest on veel enam kahju": religioon kloonide vastu>>

Tegelikus olukorras töötasid nad vaid kahel korral ja mõlemal korral tagajärjetult. Göteborgi lähedal Marstrandis sai Pelle ülesande, kuid sellest ei tulnud tal midagi välja – esmajoones inimteguri tõttu. Selgus, et algselt oli otsingute piirkond valesti määratletud ja võimalikku allveelaeva otsiti liiga kaugel sellest kohast, kus ta tegelikult paikneda võis.

Allveelaeva kapten Bengt Hedlund, kes Gålö treeningutest osa võttis, rääkis 1980. aastatel seoses merepiiri rikkumisega Korsfjordenis, et väljatreenitud hüljestele võis nõukogude allveelaevade otsinguil täiel määral tugineda. "Ja miks ka mitte. Hülged leidsid üles minu allveelaeva Merelõvi," ütles Hedlund.

Projektile Palmen tõmmati pärast sõda joon alla ja hülged kolisid Skansenisse. Nad tundsid Per Felleniuse ära, kui ta neile külla tuli.

Aga miks just Palmen?

Nimetus ei ole seotud lõunamaiste palmide sahisevate lehtedega, vaid tuleneb ühe puupaadi nimest Palmen, mis meisterdati hüljeste vedamiseks. Mispärast aga too paadike Palmeniks ristiti, sellest ajalugu vaikib.

71