Illustreeriv foto

Der Spiegel: reporteri võltsingud

56
(Uuendatud 16:53 22.12.2018)
Ajakirja Spiegel reporter kasutas oma lugudes laialdaselt pettust. Sisejuurdlus kinnitas Claas Relotiuse suhtes tekkinud kahtlusi.

Reporter tunnistas reportaažide võltsimise üles ja on töölt lahkunud. Juhtum võib olla seotud teiste meediumidega, edastab portaal Inosmi viitega väljaandele.

Vahetult enne Claas Relotiuse karjääri lõppu puutusid tema elu hiilgus ja viletsus peaaegu kokku. Esmaspäeval, 3. detsembril õhtul, paluti Relotiusel, kes oli Spiegelis töötanud seitse aastat, neist viimased pooleteist täistööajaga toimetajana, taas lavale astuda. Žürii andis ajakirjanikule üle auhinna Saksamaa 2018. aasta parima reportaaži eest, seekord Süüria poisist, kes uskus, et ta oli oma ulakusega põhjustanud kodusõja.

Žürii märkis, et see tekst paistab silma "enneolematu lihtsusega, mis on tulvil sügavat mõtet, kusjuures endiselt jääb saladuseks, millistel allikatel tekst põhineb." Tõde seisneb aga selles - siis seda veel ei teatud – et saladust polnudki. Kõik allikad on hägused, palju on fantaasiatel ja valedel põhinevat väljamõeldist. Tsitaadid, tegevuskohad, stseenid, väidetavalt lihast ja verest inimesed - kõik see on võltsing.

Claas Relotiuse pimedamale poolele heitis valgust elektronkiri, mis tuli ootamatult samal kuupäeval, 3. detsembril, vähem kui 17 tundi enne auhinnatseremooniat Berliinis, kell 3 ja 05 minutit öösel. Selle saatis keegi "Jan", mis on lühend Janet"ist, kes tegeleb avalike suhetega USA Arizona osariigi tsiviilkaitsegrupis. See grupp patrullib omal algatusel Mehhiko piiri.

Kaks nädalat varem oli Relotius kirjutanud sellest grupist Spiegelile salapärase reportaaži "Jagger's Frontier" (Jaggeri piir) ja nüüd tahtis Jan teada, kuidas ta seda tegi? Kuidas sai Relotius tema grupist kirjutada, ilma et ta oleks selleks teda intervjueerinud? Väga imelik tundus, et ajakirjanik kirjutas reportaaži fakte kogumata.

Selle võltsitud tekstiga keerati vint üle, sest seekord oli artiklil ka kaasautor, kes pidas paremaks seda jama mitte kaasa teha, lõi häirekella ja hakkas võltsingute ümberlükkamiseks ise fakte koguma. See kaasautor oli Juan Moreno, kes töötab alates 2007. aastast Spiegeli reporterina üle kogu maailma. Vaidluse tõttu Relotiusega riskis Moreno oma tööst ilmajäämisega. Meeleheitest hakkas ta kolleegi tegevust uurima omal käel. See põrgu kestis Morenole kolm või neli nädalat, sest kolleegid ja ülemused Hamburgis ei suutnud esialgu esitatud süüdistusi uskuda.

Mida? Relotius? Võltsis? See tagasihoidlik ja armas Claas? Kas ikka tema? Kuni novembri lõpu - detsembri alguseni ei välistatud Spiegelis, et tegelikult on pettur hoopis Moreno ja Relotius vaid alatu laimu ohver. Relotius tõrjus kõik rünnakud, kõik Moreno hästikontrollitud tõendid. Tal oli üha uusi ja uusi võtteid, et panna süüdistused kahtluse alla ja leida neile mõistlikke seletusi ning pöörata faktid oma kasuks. Kuid mingil hetkest ei olnud vingerdada enam võimalik. Saabus hetk, mil Relotius ei saanud paljastamise hirmus enam und.

RT ja Sputniku peatoimetaja Margarita Simonjan
© Sputnik / Владимир Трефилов

Ta "murdus" eelmisel nädalal, kui tema ülemus, sotsiaaltoimetuse juhataja asetäitja Özlem Gezer kutsus ta enda juurde ja ütles otse, et ei usu teda enam. Neljapäeval istus Relotius oma osakonna juhtide ja ühe peatoimetajaga ühise laua taha ja ladus kõik välja, või vähemalt arvas, et teeb seda. Nüüd võib öelda, et 33-aastane Claas Relotius, üks Spiegeli silmapaistvamaid ajakirjanikke, paljude auhindade omanik, tema põlvkonna ajakirjanike ebajumal – polegi mingi reporter, vaid kauniste muinasjuttude autor, mida ta rääkis iga kord, kui vaid soovis. Tema tekstides on tõde segunenud valega.

Tema enda sõnul on paljud tema lood hoolikalt kontrollitud ja need ei sisalda võltsinguid, teised aga algusest lõpuni väljamõeldised, kolmandad on kohandatud tsitaatide ja muude faktidesarnaste fantaasiatega vaid "ilustatud".

Neljapäeval tehtud ülestunnistuses ütles Relotius sõna-sõnalt: "Tegemist ei olnud järjekordse suure saavutusega. Ma kartsin, et ma ei saa hakkama ... Mind rõhus tunne, et ma tohi ebaõnnestuda, ja see tunne muutus seda tugevamaks, mida edukamaks ma sain. " (sks. k - "Es ging nicht um das nächste große Ding. Es war die Angst vor dem Scheitern." … "mein Druck, nicht scheitern zu dürfen, wurde immer größer, je erfolgreicher ich wurde").

Margarita Simonjan, RT ja meediaagentuuri Rossija Segodnja peatoimetaja
© Sputnik / Виталий Белоусов

Lihtne popurrii meisterlikult kirjutatud reportaažidest tegi temast ühe oma aja kõige edukama ajakirjaniku. Claas Relotiust autasustati neljal korral Saksamaa parima reportaaži eest, Peter Scholl-Latouri auhinnaga, Conrad Dodeni auhinnaga, Laste abifondi auhinnaga, Katoliku auhinna ja Coburgi linna meediauhinnaga.

Lisaks nimetati ta CNNi "Aasta ajakirjanikuks", talle anti Reemtsma firma Vabaduse auhind, Euroopa ajakirjandusauhind. Ajakiri Forbes lülitas ta Euroopa 30 parima alla 30-aastase ajakirjaniku nimekirja. Võiks küsida, kuidas ta autasustajate kiituse välja kannatas, selle asemel, et saalist häbiga välja joosta. See tunnistus, mis meenutab süü ülestunnistamisele ilmumist, tuli Spiegelile, tema toimetusele, teabekontrolliosakonnale, kogu kirjastusele, kõigile töötajatele ja kaastöölistele täieliku šokina. Kolleegid on sügavalt vapustatud.

Spiegeli peakontori üheksandal korrusel, kus Relotius kabinetis nr 09-161 töötas, on sotsiaalosakonna töötajad ja juhid segaduses ja kurvad. Üks toimetaja, kes töötas palju Relotiuse tekstidega, ütles, et tal on tunne "nagu oleks keegi perekonnas surnud". Eriti valus on see, et Relotius suutis aastate jooksul edukalt läbida faktikontrolli filtri, mida Spiegel on aastakümneid suure hoole ja sihikindlusega arendanud. Küsitav on ka kogu töökorraldus, millega tuleb viivitamatult tegelema hakata. Spiegeli 1949. aastast põhikirjas sätestatud põhiväärtusi on ilmselgelt rikutud ja seda ei suudetud ära hoida, mis teeb valu ja need pole paljad sõnad.

Igaüks, kes Hamburgi Hafensitys Erikusgrabeni tänaval asuva Spiegeli peahoone sisehoovi siseneb, märkab sissepääsu vastas asuval seinal ajakirja asutaja Rudolf Augsteini motot - "Sagen, was ist" (Räägime, nagu asi on). See moto on asjakohane alati ja keegi ei tohiks võtta neid hõbedasi tähti lihtsalt seinakaunistusena või ajakirjandusliku folkloori näitena. Juhtmõte "Räägime, nagu asi on" kajastub ka ajakirja 1949.a. põhikirjas: "Kõik töödeldud ja avaldatud uudised, infomaterjalid ja faktid peaksid olema tingimata usaldusväärsed [... ..] Spiegel ei saa endale lubada ümberlükkamiste avaldamist." See on aktuaalne tänini. See kohustab. Iga sõna. Seetõttu ongi Relotius - Spiegeli 70-aastase ajaloo sügavaim langus.

Meie püstitatud eesmärgid jäid saavutamata, me ei suutnud rahuldada oma ambitsioone ja rikkusime oma vanu põhiväärtusi. Kui tihti ja kuidas see toimus, tuleb alles välja selgitada. Noor toimetaja, kes pidas end suureks reporteriks, vabastas pühapäeval oma kabineti ja lõpetas esmaspäevast töölepingu.

Autori ja kaasautorina avaldas ta Spiegelis 55 originaalteksti, millest kolm on tõlgitud inglise keelde ja ilmusid Spiegeli rahvusvahelises portaalis, 18 teksti kasutati korduvalt ja neid levitati internetis. Kolm korda kirjutas Relotius teksti Spiegel Onlinele. 12-aastase töötamise jooksul ajakirjanikuna avaldati tema kirjutisi ka sellistes väljaannetes nagu Chichero, Neue Zürcher Zeitung, Zaitung am Sonntag, Financial Times Deutschland, TAZ, Welt, NW-Magazine, Weltwoche, Zeit Online ja Frankfurter Allgemeine Zeitung. Oma autobiograafias kirjutas Relotius, et kirjutas ka Briti Guardianile, kuid Spiegeli arhiivis ei ole selle kohta tõendeid.

Der Spiegel palub vabandust igalt mehelt ja igalt naistelt, keda võidi mainida võltsitud tsitaatides, väljamõeldud olustikes, fiktiivsetes stseenides, mida Claas Relothius Spiegelis kirjeldas. Ajakiri vabandab ka lugejate, kõiki lugupeetud kolleegide, erinevate auhindade žüriide liikmete, ajakirjanduskoolidee, Rudolf Augsteini perekonna, äripartnerite ja klientide ees. Der Spiegel loob komisjoni, kuhu kaasatakse ka inimesed väljastpoolt, et selgitada kõik juhtunu asjaolud ja välistada sarnaste sündmuste toimumine tulevikus, kuid seda täielikult välistada on parimagi tahtmise korral võimatu.

Ajakirjandusele, nagu kõigele muulegi kehtib see, mida Heinrich von Kleist nimetas kunagi "maailma ebatäiuslikkuseks". Iga ajakirjandusega tegelev inimene on alati olnud ja jääb ebatäiuslikuks ja kalduvaks vigu tegema.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

56
Tagid:
ajakirjanik, Der Spiegel