Kuidas maailmameistrivõistlused purustavad müüte Venemaast

Lääne meediakanalid paluvad venelastelt laimu pärast vabandust

94
(Uuendatud 22:58 16.07.2018)
Lausa mitu lääne meediakanalit on ilmutanud korraga sähvatust südametunnistusest. Või selle jäljendust.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Kõigepealt avaldas brittide The Guardian artikli, kus tunnistati, et lääne meedia on oma ohjeldamatus maailmameistrivõistluste mustamise kampaanias üle pingutanud ja Venemaad "osaliselt" laimanud. Järgmisena ilmus kirjatükk sakslaste Die Welt-is, kus naisajakirjanik kritiseeris läänt üleoleva suhtumise eest Venemaasse.

Tuleb tunnistada, et tegemist on suure sammuga edasi võrreldes Sotši olümpiamängudega. Siis sai Venemaast lääne meedias täpselt samaviisi meeletu vihakampaania objekt. Põhiliseks süüdistuspunktiks sai juba kurikuulsaks kujunenud väide Venemaal valitsevast homofoobista koos kinnitustega, et "midagi ei ole valmis", ja ennustustega, et mänge ootab ees suurejooneline läbipõrumine.

Kuidas maailmameistrivõistlused purustavad müüte Venemaast >>

Aga kui olümpiamängud suure eduga õnnestusid, siis vabandussõnu venevastast hüsteeriat üles kruvinud lääne meedia poolt ei järgnenud. Halvustamise hooratas võttis lihtsalt tuure vähemaks ja lisandus mõningane hulk kirjutisi, mis tahes-tahtmata tunnistasid, et Kremlil õnnestus püstitatud eesmärgid saavutada ja tagada mängude suurepärane korraldus.

Inglise vutifännid
© Sputnik / Виталий Белоусов

Sellel taustal tundub otsekohene ülestunnistus, et lääne meediakanalitel polnud päriselt õigus ja et Venemaad laimati, lausa maalihkena, mis on seda muljetavaldavam, et nii The Guardian kui Die Welt esindavad just sedasama ülemaailmset peavoolumeediat, mis viimastel aastatel ülepea agarasti venevastast joont ajab.

See omakorda sunnib küsima: kas me näeme tõesti maailma teabetrendides teatud murrangut ja kas on lootust edaspidi näha Venemaa suhtes tasakaalukamat toimetuspoliitikat?

Näib nii, et vastuse sellele küsimusele andis Venemaa koondise treener, katkestades neil päevil saksa ajakirjale Spiegel antava intervjuu, kui ajakirjanikud jutuajamise käigus ikka ja jälle pöördusid tagasi sõrmeotsast välja imetud teema juurde vene jalgpallurite võimalikust dopingutarvitamisest.

Ei, mitte mingeid põhimõttelisi – ega kõige väiksemaidki – muudatusi lääne teabepoliitikas Vene riigi suhtes oodata ei tasu. Tema jääb endistviisi peksupoisiks ükskõik millisel, olgu tegelikul või väljamõeldud ettekäändel.

"Vabandust paluvate" kirjutiste taga aga ei seisa sugugi mitte soovi jultunud ülekohut heastada, vaid omaenese vigu ja möödalaskmisi kinni katta.

Lääne peavoolumeedia elab läbi keerulisi aegu. Auditooriumi usaldus tavapäraselt kõige mõjukamate ja lugupeetumate meediakanalite vastu on pidevalt kahanemas, kuna nende vääramatu kaldumine propaganda poole – ka kõige räigemal kujul – on viimastel aastatel liigagi ilmseks muutunud. Kusjuures see ei puuduta üksnes Venemaa, vaid ka paljusid teisi teemasid alates Brexitist kuni Trumpini.

USA Today: Putin on juba MM-i võitnud ja polegi oluline, mis edasi saab >>

See omakorda ei saa jätta mõjutamata auditooriumi arvukust ja vastava tulemusena ka rahalisi näitajaid.

Lääne meedia mure venevastase propagandaga ei seisne selles, et see on tegelikkusest radikaalselt irdu kiskunud, vaid selles, et see lahknevus on saanud liiga suurele osale tema auditooriumist silmanähtavaks. Esiteks on juba – olümpiamängudega võrreldes – õige palju inimesi, kes saabusid Venemaale ja jagasid vaimustusega isiklikke muljeid sotsiaalvõrgustikes, mis nüüdsel ajal heidavad avaliku arvamuse mõjutamise taseme poolest väljakutse traditsioonilisele meediale. Ning teiseks on asi selles, et tohutu hulk vaimustunud pajatusi käib nimelt Venemaa kohta tervikuna.

Olümpiamängudel oli kogu oma läbimurdele ja edule vaatamata siiski lokaalne iseloom, kuna puht-territoriaalselt keskendusid need väikesele maa-alale. Ja pole sugugi juhuslik, et kui sai teatavaks, et Sotši mängud on igati õnnestunud, asusid lääne analüütikud ja meediakanalid kirjeldama neid kui "Kremli ja isiklikult Putini projekti".

2014. aasta olümpiamängud said lääne propaganda tõlgenduses kvintessentsiks Vene riigi tegelikkusest, mis on suuteline oma ressursid mobiliseerima ja rajama jõukuse saare niiöelda "Potjomkini külana" keset vaesuses ja viletsuses virelevat maad. Sisuliselt kulgesid Sotši olümpiamängud – küll päevakajalise kohendusega – lääne silmis täpipealt sama klassifikatsiooni kohaselt nagu Moskva olümpiamängud 1980. aastal ja ka kõik muud mängud, mida andis lükata liigituse alla, et "neetud autoritaarne riik võttis oma viimased jõuvarud kokku ja maalis just väljastpoolt võluvana paistva pildi."

See, muide, selgitabki, mispärast 2014. aastal ei jõudnudki Venemaa laimu eest vabandamist ära oodata, kuivõrd lääne meedial oli mugav varuväljapääs väite näol, et "tõsi, esines mõningaid liialdusi, aga üldiselt on meil õigus."

Äsjalõppenud jalgpalli maailmameistrivõistlused seda lünka nende käsutusse ei jätnud, kuna MM-ile saabunud ei näinud mitte spetsiaalselt OM-iks ümberehitatud Sotšit Krasnaja Poljanaga, vaid lihtsalt Venemaad.

Uute spordirajatiste kõrval nägid nad lausa Venemaa linnu, maanteid, hotelle, kauplusi ja oma igapäevast elu elavaid inimesi. Ja vaimustunud muljevahendused ei kõnelnud niivõrd sellest, kui kaunis on Fišti staadion või kui toredasti vabatahtlikud igal pool abiks on (ehkki oli neidki), kuivõrd Venemaast kui sellisest.

Inglastest orvud: kuningriik hülgas oma alamad >>

Tulemusena osutus võimalus kirjutada maailmameistrivõistluste õnnestumine pelgalt Kremli järjekordse mobilisatsiooniprojekti arvele, kes ülimate jõupingutustega oma seatud eesmärgi saavutas, välistatuks. Kui Sotši olümpiamängud kujunesid lääne tõlgenduses Vene riigi võimaluste demonstratsiooniks, siis jalgpalli MM näitas maailmale Venemaad tervikuna, näitas riiki kui niisugust.

Ja maailmale see riik meeldis.

Kokkuvõttes anti lääne meedia mainele järjekordne hoop – juba liiga suureks oli osutunud lõhe tegelikkuse ja neis meediakanaleis edastatavate müütide vahel. Just kantud kaotuste kompenseerimiseks tuligi lainena kirjutisi, mis tõdevad propagandistlikke liialdusi ja kutsuvad Venemaale pilku heites üles suuremale objektiivsusele.

Ainult et ekslik oleks uskuda nende sisulisse tähenduslikkusesse.

Näiteks sealsamas The Guardiani artiklis lajatati süü lääne meediaväljaannete lehekülgedel Venemaa pihta voolanud laimuvoogude eest… vene ametnike kaela, kellel ajakirjaniku arvates oleks ammuilma tulnud "avaneda ja oma riigi teist külge demonstreerida."

Nii et pole midagi üllatavat, kui üsna varsti ilmub Spiegeli veergudel kirjutis, kus öeldakse, et Stanislav Tšertšessovi poolt katkijäetud intervjuu tähendab süü ülestunnistamist ja seda, et Venemaa koondise edu maailmameistrivõistlustel tulenes unikaalsest dopinguainest, mida tuntakse nime all "nuuskpiiritus".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

94
Tagid:
laim, vabandamine, peavoolumeedia, meedia, Jalgpalli MM, Olümpiamängud, Kreml, The Guardian, Die Welt, Sotši, Lääs, Euroopa, USA, Venemaa
Teema:
Jalgpalli MM 2018 (84)