TALLINN, 12. juuli — Sputnik. Sellest kõneles lühiintervjuus telekanalile Thai PBS Tham Lunagi koopa otsingute- ja päästeoperatsiooni ühendstaabi pealik, operatsiooni toimumispaiga Chiang Rai provintsi endine kuberner, praegune Phayao provintsi kuberner Narongsak Osottanakorni, vahendas RIA Novosti.

Ellujäämisoskused ja mediteerimine päästsid poisid

"Just tänu treener Ekile suutsid poisid koopas peaaegu ilma toiduta, ilma valguseta, niiskuses, ümbritsetuna saastunud porisest veest päästjate saabumiseni ellu jääda. Treener õpetas neid jooma koopa stalaktiididest tilkuvat puhast vett, kaasavõetud elektrilampe korda ja ainult hädavajadusel sisse lülitama, ennast tarbetult mitte liigutama, hoida jõuvarusid, ja mediteerima, et säilitada vaimuvirgust," lausus kuberner.

Tai koopast päästeti kõik lapsed >>

"Ek soovitas poistel jagada kaasavõetud toiduained – kartulikrõpsud, pirukad, kommid, mis enne koopasse sisenemist ühe eeskonnamängija sünnipäeva pühitsemiseks osteti, toiduportsjoniteks ja süüa iga päev natukese haaval, toetades organismi jõuvarusid. Tema ise aga andis suurema osa oma toidunormist poistele," lisas päästeoperatsiooni juht.

© REUTERS / Soe Zeya

Päästeoperatsioon Tais: koopast on välja toodud kuus poissi

Ta toonitas, et kõik üheksa päeva selle hetkeni, mil sukeldujad nad üles leidsid, ei teadnud lapsed ega nende treener midagi koopas käivitatud ulatuslikust päästeoperatsioonist.

"Nad mõistsid, et küllap neid otsitakse, aga mõistsid ka seda, et neid ei pruugita leida: nad olid jõudnud liiga kaugele koopasügavusse, pagedes üleujutuse eest. Ja nad teadsid, et nende ja väljapääsu vahel on täiesti üleujutatud teelõigud, mida nad ise ei suuda ületada. Nad võisid ainult uskuda pääsemisse ja Ek toetas nende usku vahetpidamata," ütles Osottanakorn.

Sangar või vastutustundetu poisike?

Kahekümne viie aastane laste- ja noorte spordikooli Metssigade Akadeemia jalgpallimeeskonna peatreeneri asetäitja Ekaphol Chantawong (Ek) oli meediast ja tema kolleegidelt saadud teabe kohaselt kaotanud varakult vanemad ja kasvas üles budistlikus kloostris, kus elas mõned aastad noviitsina.

Tais algas koopas olevate poiste päästeoperatsioon >>

Kuid peale üldharidusliku kloostrikooli lõpetamist ja ajutist mungaks pühitseminet (budistlikus Theravaada koolkonnas, mis on Tais usutunnistusena järgitakse, on ajutine mungaks pühitsemine tavaline komme) ei jäänud Ek kloostrisse, vaid naasis ilmalikku ellu ja läks omandama pedagoogilist haridust. Lapsepõlvest peale jalgpallist võlutuna muutis ta selle oma elukutseks, ehkki vabal ajal tegeles ta ka teiste spordialadega.

23. juunil alanud mitmepäevase draama esimestel päevadel, kui koopa sissepääsu juurest oli leitud üksteist jalgratast ja Eki mootorratas ning kohe esimesel ööl pärast poiste kadumist alustatud otsingu- ja päästeoperatsiooni, jagunes avalik arvamus Tais kahte lehte.

Ühed pidasid Eki vastutustundetuks poisikeseks, kes viis poisid koopasse just tugevate sesoonsete vihmasadude eelõhtul, teised, kes teda paremini tundsid, sealhulgas tema kolleegid ja kadunud poiste vanemad, eeldasid, et see suurepärane sportlik ettevalmistus, pedagoogianne ja usaldus, mida poisid tema suhtes ilmutavad, aitab tema hoolealustel ellu jääda ja abi ära oodata.

Kui lapsed ja Ek kauges koopaorvas elusatena üles leiti, näljast nõrkenutena, ent moraalselt murdumatuina, siis suhtlusvõrgustike kommentaaride ja teleintervjuude toon muutus: tõsiasja, et just tänu treenerile jäid lapsed ellu, tunnistasid kõik, sealhulgas ka tema kriitikud.

Kirjas Ekile, mille koos kirjadega lastele andis vanematelt noorukitele üle üks Tai mereväe eriüksuse ujujaist, kirjutasid lapsevanemad, et nad treenerit juhtunus ei süüdista, ja tänasid teda selle eest, et ta aitas poistel eluvaimu säilitada. Vastuskirjas, mille toosama "merehüljes" pinnale tõi, palus Ek vanematelt oma õpilaste pärast vabandust ja tänas neid moraalse toetuse eest.

Kõige nõrkenum oli Ek, talle, nagu meediale teatavaks sai, tehti ettepanek väljuda koopast esimeses evakueeritavate rühmas. Ent sai otsustatud, ja selle ostuse langetamisel etendas peamist rolli treener ise, et ta peab oma seisundist hoolimata lastega jääma: tema moraalset toetust oli väga vaja neile, kel tuli veel ööpäevaks või kaheks koopasse jääda.

Päästjad evakueerisid koopast kõik lapsed ja treeneri kolme rühmana, neli inimest päevas, kolme päevaga. Viimases rühmas toodi koos nelja lapsega pinnale ka nende treener Ek.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja