Ajakirjanik Vassili Muravitski

Ukraina võimudele on sõda vaja - repressiooonide õigustamiseks

42
(Uuendatud 18:22 08.07.2018)
Ajakirjanik Vassili Muravitski, keda Ukraina meedias ilmunud artiklite pärast süüdistatakse riigireetmises, lasti vangistusest 27. juunil koduaresti alla. Muravitski istus eeluurimisisolaatoris 11 kuud.

TALLINN, 8. juuli — Sputnik. Intervjuus väljaandele Ukraina.ru jutustas Muravitski oma elust vanglas, Ukraina ajakirjanduse surmast ning vabaduse ja tõe eest võitlemise jätkamisest, vahendas RIA Novosti

Kas teie pääs koduaresti alla on võiduks või hingetõmbeks?

Kahtlemata on see hingetõmbeaeg. Sest see on esialgne võit. Niisuguste paragrahvide alusel pole Ukrainas kunagi koduaresti alla lubatud. On lastud üksikjuhtudel, ja need on üksikjuhtumid, kui inimene on kaks-kolm aastat ära istunud – nende paragrahvude alusel, mille kohaselt mind süüdistati ja süüdistatakse tänini.

RIA Novosti Ukraina peatoimetaja vahistamine >>

Aga asi on selles, et kohtuasi oli niivõrd rämedalt, sedavõrd arutult fabritseeritud, et kohtunik lihtsalt ei suutnud enam prokuröri kuulata ja laskis mu toimetada koduaresti. Sest see kohtuasi oli nii kiiskavate niitidega kokku traageldatud, et need lausa pimestasid silmi.

Tallinnas toimus pikett Euroopa poliitvangide toetuseks
© Sputnik / Вадим Анцупов

Kas eeldasite, et teid eeluurimisisolaatorist enne süüdimõistmist välja lastakse?

Ei, ei eeldanud. Mitte keegi ei eeldanud. See oli väikene ime, üllatav tõsiasi. Ma olin häälestatud kauakestvaks pingeliseks võitluseks kuni lõpliku võiduni. Enamgi veel, olin valmis selleks, et kohtuotsuseni, ning seda on veel oodata, kulub vähemalt aasta. Ning seejärel tuleb apellatsioonikohus, võitlus seal…

Ent õnneks on olukord nüüd niiviisi pöördunud. Aga me võitleme edasi, asume seda süüdistust purustama – ei jäta kivi kivi peale.

Mis on pärast 11 kuud vangistuses teie maailmatajus muutunud? Kas leiate, et olite milleski eksinud? Et oleks võinud kirjutada või teha midagi teisiti, et vangistust vältida?

Eksimise asjus. Korraliku inimese puhul on eksimine inimlik, ent see on niisugune kaval konks, mida paraku ka SBU ära kasutab. Inimene on kohusetundlik ja korralik ning kui talle astuvad ligi pagunites mehed ja ütlevad, et ta on milleski süüdi, hakkab ta oma südametunnistuses seda süüd otsima. Piinlema, kannatama. Mehed ju astusid ligi, nad ei või ometi eksida! Tegemist on ju riikliku struktuuriga!

Aga ei, nad võivad eksida! Nad mitte lihtsalt eksivad, nad võltsivad.

Enamgi veel, südametunnistust pidi pole mul kübetki kahetsust. Sest ma sain aru, et ma ei ole milleski süüdi. Vaid süüdi on need inimesed, kes poliitiliste konjunktuuri, poliitilisi asjaolusid kasutades otsustasid ajakirjaniku pealt polkovniku- või kindralipaguneid välja teenida.

Kas minu suhtumine inimestesse on muutunud? Sain selgeks, kes on tõeline sõber ning kes lihtsalt niisama. Enamgi veel, see vangistus tegi ilmsiks ägedaloomulise koputamise mädapaise Žitomiri ajakirjanduskeskkkonnas.

Leidub vastikuid, alatuid inimesi, kes ei vääri kübetki lugupidamist. Olgu pealegi, mind on nad laimanud. Aga nad laimavad edasi, jäävad koputama nende peale, kellega koos töötavad ja elavad.

Agendinimi "Mila": kuidas SBU ajakirjanikke värvata üritab >>

Muutuste asjus veel: ses osas, et vanglas kohtasin ma nii mõnedegi nende hulgas, kes istuvad kinni röövides, sealhulgas ka mõrvas süüdistatuna, märksa korralikumaid ja ausamaid inimesi kui ühe osa Žitomiri ajakirjanike ja mõnede Žitomiri oblasti SBU ohvitseride seas. Vaat nii on lood.

Sõpru ja mehi tuntakse hädas – nüüd ma tean, kes on mu sõbrad.

Kas te teate, et üks Ukraina meediakanaleist – RIA Novosti Ukraina, kes teid kõik need 11 kuud toetas, praegu enam ei toimi. Ning selle peatoimetaja Kirill Võšinski on nüüd Hersoni eeluurimisvanglas, kuhu ta saadeti samavõrd väljamõeldud ettekäändega, nagu teidki. Mida te võiksite talle selles olukorras soovitada?

Kirilliga ma tuttav ei ole ja seniajani pole temaga isiklikult suhelnud, kuid tema kohtuasjast olen kuulnud. See on kõva lugu, kui kogu vaht, mille SBU välja on paisanud, pealt ära riisuda…

Aga tuleb selgesti mõista, et SBU-l on olemas vahendid massimeedia kontrolli all hoidmiseks ja on vahendeid avalikus ruumis mustamiseks. See, et ta on selle vahu, tolle laine Kirill Võšinski vastu valla päästnud, tuleb ära klaarida. Sellest, mis SBU kaudu meediakanalitesse on paisatud, ei ole süüdistusaktis eneses mitte ühtegi fakti.

69 inimese puhul, kes nii või teisiti on seotud Kirill Võšinskiga, on korraldatud läbiotsimisi või ülekuulamisi. Miks oli selles kohtuasjas vaja nii palju inimesi? Milleks neid tarvis on? Väga lihtne: läbiotsimisi ja ülekuulamisi ei korraldata sugugi selleks, et mingit infot välja peilida, vaid selleks, et lähimale suhtlusringile ja isiklikule elule survet avaldada. Et inimene murduks.

Tegemist on hävitamisviisiga, diskrediteerimise, survestamise ja allasurumise meetodiga.

Võšinski kohtuasi on kahtlemata poliitiline, seotud vangide väljavahetamisega. Kuna Porošenko ideedel ega praegu valitseval Porošenko-meelsel võimuladvikul võite ette näidata ei ole, on neil nõuks vähemasti ukrainlasi Venemaalt välja vahetada.

See on kahtlemata võit ja mul on siiralt hea meel iga vangistatu ja nende, kes võib-olla väljamõeldud süüdistuse alusel Venemaalgi kinni istuvad, vabastamise üle.

Aga see pole ometi mingi meetod – panna inimesi siin väljamõeldud süüdistuste alusel istuma, et neid seal väljamõeldus süüdistuste alusel istuvate vastu välja vahetada. See on ju elementaarne inimkaubandus!

Kuidas kambrikaaslased teisse suhtusid?

Kõik suhtusid rahulikult, tähelepanu ja lugupidamisega. Ja kõik imestasid, ei saanud aru, et mille eest. Kirjutasid artikli? 12 aastat? Internetis ilmunud artikli eest – "Riiklik terrorism"? Mõelge vaid! Terrorism tähendab plahvatusi, pomme. Tunnetage seda hullust, see kõnnib teie kõrval. Ja 12 SBU uurijat tegelesid selle arulagedusega, teenides palka 12 000 – 15 000 grivnat kuus, aasta ja üheksa kuud – teie raha eest!

"Et veidigi raha teenida." Ukraina sõjaväelased tikuvad Euroopasse tööle >>

Ma istusin koos erinevate inimestega. Sealhulgas terrorismivastatest operatsioonidest osavõtnute ja vabatahtlike pataljonide võitlejatega ning leidsin kõigiga ühise keele. Tahan öelda, et nii need kui teised saavad täiel määral aru nüüdse sõjalise konflikli valelikkusest ja sellest, kuidas selle pealt teenitakse.

Kujutab ju sõda Ukrainas endast vennatapusõda, Ukraina repressioonide, sealhulgas poliitiliste repressioonide õigustamist. Sõda ei taheta lõpetada, seda on vaja rahasaamiseks, on tarvis spekulantidele, kaupmestele ja vaheltkauplejatele.

Kuidas te tänapäevast ajakirjandust Ukrainas iseloomustaksite?

Ajakirjandus on Ukrainas välja juuritud. Meil on massikommunikatsioon, massimeedia, kus järatakse üht ja sama teemat ja see läbib kõik tolle läbinärimise etapid.

Ajakirjandus tähendab vaimset teenimist, mitte tööd. Ajakirjandus tähendab loomingut. Ajakirjandus tähendab ühiskonna huvide, sealhulgas tõe omakasupüüdmatut kaitsmist.

Niisuguse ajakirjandusega on Ukrainas praegu võimatu tegelda kahel põhjusel: sest raske on leida sellele rahalist katet, inimesi, kes on huvitatud sellisest ajakirjandusest.

Ja kõige elementaarsem: seda võidakse lihtsalt jõuametkondade poolt taga kiusata, sest mis mõtet on ajakirjanikuga kembelda? Avaldas siin mingisugust oma arvamust, eks tule siis temaga rinda pista – verbaalselt. Aga saab ka tulla ja ta suu sulgeda.

Või tappa, nagu tapeti Buzina. Või nagu plahvatusega hukati Šeremet. Kus see ajakirjandus on? See on hävitatud. Ma arvan, et ajakirjandust tuleb teha, aga need peavad olema väga julged ja absoluutselt ausad inimesed, kes oma saatuse pärast hirmu ei tunne ning on valmis kannatama.

Intervjuu täisversiooni saab lugeda väljaandest Ukraina.ru.

42
Tagid:
koduarest, meedialahingud, poliitika, intervjuu, meedia, süüdistus, vangla, ajakirjandus, SBU, Vassili Muravitski, Ukraina