Trump G7-l: Krimm kuulub Venemaale.

Trump G7-l: Krimm kuulub Venemaale. USA uued vaenlased

123
Ivan Danilov
Donald Trumpi ja USA varasemate administratsioonide vahel valitseb ideoloogiline kuristik. Nood olid täis mingeid amoraalseid idealiste, kes suhtusid maailma eelkõige kui ideoloogilise võitluse areeni.

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor

Kaks diplomaatilist allikat teatasid Ameerika meediale, et Donald Trump ütles oma kolleegidele G7-s Krimmi kuulumisest Venemaale, sest enamus sealsest elanikkonnast räägib vene keeles. Nagu arvata oligi, puhkes USA meediaruumis ja sotsiaalvõrgustikes selle peale hüsteeria, mis süvenes pärast Valge Maja pressiesindaja Sarah Hakabi Sandersi loobumist nende teadete kommenteerimisest.

Ta ei saavat kommenteerida "eraviisilisi läbirääkimisi", milles ta ise ei osalenud. Ameerika eksperdid ja ajakirjanikud on endiselt teadmatuses, kas nende president mõtles oma avaldust tõsiselt või tahtis oma kolleege "Krimmi teemal" veidi trollida.

Arvestades, et Trump väljendas varem avalikult rahulolematust Venemaa puudumise üle tippkohtumiselt, kahtlustavad paljud, et ta on tõesti asunud poliitilise realismi piirile ja sellest tulenevalt hindab poolsaare kuuluvust selle elanikkonna tegelike eelistuste ja etnilise koosseisu põhjal. Loomulikult on nendes ekspertides ja meediategelastes, kes algselt nägid Donald Trumpis mingit Putini agenti, see veendumus veelgi tugevnenud, kuid, nagu nad ütlevad, "ei saa leket meediasse asja juurde võtta".

Sõltumata sellest, kas USA presidendi avaldus oli siiras või lihtsalt järjekordne torge, tuleb sellised lekkeid pidada vägagi positiivseks. Põhjus on lihtne: Trump, meeldigu see meile või mitte, märkis vaieldamatut tõsiasja, millest Lääne meedia ja poliitikud vaikida eelistavad.

Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja Maria Zahharova
© Sputnik / Валерий Мельников

Kui te vaatate Krimmi küsimust tingliku CNN või Fox Newsi pilguga, siis tundub keskmisele ameeriklasele, et seal elavad "tõelised ukrainlased", kes annekteeriti sõjalise jõuga ja kes on nüüd ägavad "Putini režiimi" põhjustatud tohutute kannatuste all. Märkimisväärne osa läänemaailma publikust sai "skandaalsest Trump lekkest" üllatusega teada, et Krimmis elavad vene keelt kõnelevad inimesed ja see kutsus Lääne elanikes esile vaimse šoki. Sõltumata sellest, millega kogu lugu lõpeb, jääb "okas hinge" — ja see on juba väga hea tulemus.

Veel üheks positiivseks tagajärjeks on see, et "Trumpi leke" avab taas küsimuse, mis Lääne poliitilise koorekihi jaoks on juba täielikult ja pöördumatult suletud. Kui Lääne meedial, nagu näiteks Business Insider"il, tuleb läbi hammaste tunnistada, et isegi vastavalt kunagise Ukraina rahvaloenduse andmetele on enamus Krimmi elanikkonnast venelased, siis domineeriv Lääne narratiiv "Krimmi annekteerimisest" variseb kaardimajana kokku ja Lääne propagandal tuleb end välja keerutada rahvusvahelise õigusega, mida Venemaa väidetavalt rikkunud on.

Samal ajal on Lääne propaganda viimase kahe aastakümne jooksul teinud kõik endastoleneva, et diskrimineerida rahvusvahelise õiguse olemust ja selle asemel edendada ideed, et õigluse kaitse ja teatud "kõrgemate väärtuste" kaitse selle rikkumist õigustab. Selles kontekstis ei näe isegi tavainimese vaatevinklist vaadatuna jutt sellest, et "Venemaa oleks seal midagi rikkunud" eriti veenev.

Tuleb arvestada, et Donald Trumpi ja USA varasemate administratsioonide vahel valitseb ideoloogiline kuristik. Nood olid täis mingeid amoraalseid (või isegi ebamoraalseid) idealiste, kes suhtusid maailma eelkõige kui ideoloogilise võitluse areeni ja neile oli oluline hävitada isegi mõte sellest, et ajalugu ei lõpe, nagu "Fukuyamal". (Francis Fukuyama — Ameerika politoloog, kes väidab oma tuntuimas teoses "Ajaloo lõpp ja viimane võitlus on maailma jõudmisega liberaalse demokraatiani pärast Berliini m[[ri langemist ja külma sõja lõppu suuremalt jaolt lõppenud – Wikipedia).

Nende jaoks oli vastuvõetamatu, et maailmas eksisteerivad muud väärtused ja ideoloogilised süsteemid, mis erinevad "Riigidepartemangu ja Sorose heakskiidetud liberaalsest demokraatiast". Just sellepärast põhjustab Washingtoni koorekihis sellist allergiat mistahes geopoliitilised vastased ja konkurendid, kes jutlustasid avalikult teistsugustest väärtussüsteemidest, sotsialist Chávezist paremkonservatiiv Orbanini.

Šanghai Koostööorganisatsiooni tippkohtumine Hiinas
Пресс-служба Президента РФ

Trumpi eelkäijate perspektiivist lähtudes olid Venemaa ja Hiina ohtlikud sellepärast, et nad pakkusid alternatiivset vaadet maailmale, ühiskonnale, inimesele ja isegi traditsioonilisele perekonnale. Ega siis ilmaasjata ei olnud Venemaa Obama administratsioonile väljakutse "Läänemaailma korra alustele" ja oli tema vaenlaste esirinnas kõrvuti terrorismi ja Ebola epideemiaga. Trumpi administratsioon on selles mõttes palju lähemal "reaalpoliitika" koolkoolkonna põhimõtetele (realpolitik) ja tajub maailma mitte kui ideoloogiate konkurentsi, vaid eelkõige riikide majandusliku konkurentsi areenina.

Trumpil ei ole ametlikku "Ameerika vaenlaste" nimekirja, nagu Obamal, kuid kõik tema teod ja avaldused viitavad sellele, et tema arvates langeb USA vaenlaste nimekiri kokku riikide pingereaga, mille kaubandusbilanss USA-ga on ülejäägis. Ta näeb neis riike, mis justkui "imevad" USA.st välja töökohti ja raha. Selles loetelus (vastavalt USA kaubandusministeeriumi 2016. aasta andmetele) on suure edumaaga esikohal Hiina, mis müüb USA-le 347 miljardit dollari eest aastas rohkem võrreldes sellega, mida ta sealt ostab. Muide, just Pekingi vastu kehtestas Trumpi administratsioon ikkagi kaitsetollid. Teisel kohal on Euroopa Liit — 146 miljardit dollarit aastas, millest ainuüksi Saksamaa arvele tuleb 64 miljardit. Venemaal on selles "Trumpi vihkamise reitingus" alles kaugel 18. kohal tühise 8,7 miljardi USA dollari negatiivse (USA jaoks) kaubandusbilansiga.

Isegi Washingtoni administratsiooni sanktsioonide poliitika on puhtalt majanduslik: sanktsioonid "RusAli" vastu olid vajalikud tema USA turult "väljasöömiseks" ja tõenäolised sanktsioonid "Nord Stream – 2" vastu puhastaksid teed Ameerika vedelgaasile Euroopa turul. Ei mingit ideoloogiat, ainult äri. Ei saa välistada, et selles paradigmas on Ameerika presidendil, kes on harjunud suhtuma põlgusega kõikidesse "kirjutamata reeglitesse" ja mõistab vaid toorest jõudu ja karmi reaalsust, tõesti keeruline mõista, miks Krimmi ei saa pidada Venemaa territooriumiks ja miks kollektiivne Läänemaailm pidi tõukama Moskva Pekingi embusesse vaidluse pärast territooriumi üle, kus elavad vene keelt rääkivad elanikud.

On väga tõenäoline, et tal on veelgi raskem mõista, miks kollektiivne Lääs toetab Ukrainat, millest ei ole mingit majanduslikku kasu, ning mis on lootusetu investeering tema totaalse korruptsiooni tõttu, mida USA president samuti G7 kõnelustel mainis. Eestoodu alusel võib eeldada, et kui USA-s tekivad soodsad poliitilised tingimused, püüab Trump ise "müüa" meile Krimmi tunnustamist ja samal ajal anda Ukraina Venemaa ülalpidamisele. See saab olema ettepanek, millest oleks väga soovitav viisakalt keelduda. Krimm on niigi meie oma ja Ameerika tunnustus ei ole väärt Venemaa järeleandmisi. Ja las Ukraina korruptsiooniga tegelevad Washington ja Brüssel ise.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

123
Tagid:
Donald Trump, Krimm, Venemaa, USA