NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen

Moskval on läänes palju sõpru - varjatuid ja avalikke

102
(Uuendatud 15:56 12.06.2018)
Sergei Iljin
Tuleb välja, et Moskval on läänes palju sõpru, kuid nad ei tihka seda tunnistada - Noblesse oblige (seisund kohustab). Kuid endine NATO peasekretär ütles ausalt välja, et mõtleb Venemaale ja Ukrainale.

Sergei Iljin, raadio Sputnik

Moskval on palju sõpru. Ja neid tuleb aina juurde. Varjatuid ja avalikke. Isegi selliseid, kes seda ise ei tea. Selles seisneb ilmselt Venemaa maagiline, atraktiivne jõud. Üks sellistest varjatud sõpradest on NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen. Selles pole enam peaaegu mingit kahtlust. Ta ei taha sõja puhkemist Venemaa ja Ukraina vahel — mis iseenesest on loomulikult hea. Kuid tema toodud põhjendusedki pole vähemtähtsad.

NATO endine peasekretär: Venemaal kulub Ukraina hõivamiseks mõni päev >>

Rasmusseni varasem venevastase retoorika võib nüüdsest nulli keerata. See oli suitsukate, mis varjas tema tõelist sümpaatiat. Ta ütles, et tõelise sõjalise konflikti korral suudab Vene armee mõne päeva jooksul Ukraina okupeerida. Kiievi jõupingutusi vabariigi kaitsevõime suurendamiseks ei ole saatnud eriline edu, kuigi ära tehtud olevat palju. Seepärast jõuab Rasmussen sügava veendumuseni, et avalikku sõda Euroopas tuleb vältida iga hinnaga.

Endine Lääne sõjalise bloki juht läks veelgi kaugemale ja tegi ettepaneku, et Brüssel võiks kaaluda Venemaa liitumise küsimust alliansiga. Tagane, saatan! Ja oh häda, nad pole saanud Moskvalt vastavat taotlust, leiab organisatsiooni endine peasekretär. Õigluse huvides tuleb märkida, et ta eksib: 2000. aastal, Bill Clintoni visiidi ajal Moskvasse pakkus Vladimir Putin välja täpselt sellise stsenaariumi. Kusjuures vastastikuse teineteisemõistmiseni pooled tookord, seda enam nüüd ei jõudnud. Lõpuks rõhutas Rasmussen, et konflikte tuleb lahendada diplomaatia abil, kuigi allianss on valmis ka Venemaad ründama. Ja pealegi on tal ju õigus, tõepoolest!

Polegi nagu avaldus, vaid terve mõistuse ja ülima tasakaalukuse ülistuslaul! Ja diplomaatia on üle kõige, ja sõdu tuleb vältida, ja Ukraina ei kannata välja täiemahulist sõjalist konflikti oma naabriga.

Võib-olla, tõsi küll, on selles ootamatus objektiivsuses ka "oma naha päästmise huvi": Anders Fogh Rasmussen külastab Kiievit sageli, sest ta on Porošenko nõustaja. Ja ta ei tahaks olla Ukraina ja Venemaa vahelise sõja tunnistajaks ega osaliseks. Kui saab äkki mürsukillust viga? Või kui langeb vangi? Tema isiklikud kulud võivad osutuda ülemäärasteks.

Muide, nagu ka USA riigidepartemangu eriesindaja Kurt Volkeril, kelle teenistusülesanded on samuti Ukrainasse viinud. Ka tema ütles ju hiljuti, et Kiiev ei suuda taastada oma kontrolli Krimmi ja Donbassi üle. Aga kui eeldada, et nende inimeste imelised kavatsused on kantud üllatest ja kõrgetest aadetest, siis saab neid kindlasti pidada mitte ainult Venemaa, vaid kogu progressiivse inimkonna, eriti selle Euroopa osa sõpradeks. Igatahes selline mulje on jäänud.

Vladimir Putini "Viini valss" >>

Viimase kuu jooksul on Kiiev suisa nahast välja pugemas, et olukorda Donbassis pingestada. Elamukvartalite tulistamised, diversioonigruppide sissetungid, piiratud väeüksuste rünnakud "eikellegimaale" — Ukraina juhtkonna arvates peaks need üritused "laadima" ja motiveerima Ukraina relvajõude ja teisi jõustruktuure suureks sõjaliseks konfliktiks. Mida rohkem on Ukraina poolel ohvreid, seda suurem on soov kätte maksta: loogika on siin lihtne. Ja ka plaan ise on äärmiselt lihtne: jalgpalli maailmameistrivõistluste eel või ajal kaasata Venemaa lahingutegevusse ja seejärel ässitada talle kallale oma koertekari.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron Peterburi majandusfoorumil
© Sputnik / Владимир Астапкович

Kuid esialgu ei edene Kiievil see asi mitte kuidagi. Las Petro Porošenko hoopleb pealegi Ukraina armee võimekusega, nagu ta väljendus, mis "üks tõhusamaid" Euroopas. Ja jõustruktuuride juhid kuulutavad üksteise võidu plaane, kuidas sõjaliste või rahutagamise meetmetega Donbass Kiievi kontrolli alla tagasi tuua. Tühi loba. Lääne ülemused ei ole seni sõjapidamiseks luba andnud. Riskid on liiga suured. Või mõnel muul põhjusel. Näiteks eespool nimetatud salajaste sümpaatiate tõttu Venemaa suhtes. Aeg näitab.

Briti fännid said Kiievis kerepeale. Kuningriik süüdistab venelasi >>

Loomulikult võib Porošenko kolleegidega riskida iseseisva tegutsemisega, arvestades eriti eelseisvaid presidendivalimisi ja elanikkonna tühist toetust praegusele valitsusele. Kuidas siis veel oma reitingut "turgutada", kui mitte juttudega sõjast ja "agressiooni" purustamisest. Kuid miski nagu ütleks: see stsenaarium on vähetõenäoline. Arvatavasti ei ole praegused Kiievi roolimehed ikkagi veel lõplikult mõistust kaotanud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

102
Tagid:
partnersuhted, sõbralik, poliitika, NATO, Anders Fogh Rasmussen, Vladimir Putin, Petro Porošenko, Lääs, Euroopa, USA, Ukraina, Venemaa