Venemaa president Vladimir Putin ja Austria kantsler Sebastian Kurz

Vladimir Putini "Viini valss"

54
(Uuendatud 18:02 06.06.2018)
Rostislav Ištšenko
Austriast sai esimene riik, mida Vladimir Putin külastas pärast neljandaks ametiajaks Venemaa presidendi ametisse astumist. Austria visiiti võib nimetada Putini vääriliseks etteasteks, leiab Sputniku kolumnist.

Rostislav Ištšenko, Süsteemse analüüsi ja prognoosikeskuse president agentuurile Sputnik

Juba aastaid suhtus USA juhitud Euroopa Venemaasse avaliku vaenuga. See ei alanud hoopiski mitte 2014. aastal, kui Moskva taastas oma suveräänsuse Krimmis, vaid palju varem. Alates 2000-ndate algusest on eurooplased aktiivselt toetanud kõiki ameeriklaste sepitsusi postsovetlikus ruumis. Selles samas postsovetlikus ruumis, mida 90-ndatel aastatel need samad ameeriklased ja eurooplased avalikult ja ametlikult tunnustasid eranditult Venemaa mõjupiirkonda kuuluvaks ja tõotasid, et ei sekku mitte kunagi endiste NSV Liidu liiduvabariikide omavahelistesse suhetesse.

Aga sekkusid. Ja sellel sekkumisel oli selge vene-vastane suunitlus.

Tegelikult keegi ei varjanudki, et Venemaad püütakse sulgeda oma piiridesse ja eraldada ta muust maailmast endiste vaenulike liiduvabariikide vööga. Selle nimel korraldasid ameeriklased aktiivselt värvilisi revolutsioone ja eurooplased aitasid oma "vanemaid seltsimehi" jõudumööda.

Kurz EL-ile: Ukraina kriisi peab lahendama koos Venemaa ja USA-ga >>

Ligi kakskümmend aastat on Vladimir Putin Lääne survega võidelnud. Alguses oli Venemaa vastupanu peaaegu nähtamatu, kuna Moskva võime kollektiivsele Läänele vastu seista oli väga piiratud. Alates 2007. aastast, Müncheni kõnest saadik rünnati Venemaad üha ägedamalt, üha avalikumalt ja kompromissitumalt. Samal ajal üritas Moskva kogu aeg veenda Euroopat, et meil pole midagi jagada, et ameeriklased hävitavad mitte ainult Venemaa, vaid ka Euroopa rahu ja heaolu.

Austria kantsler Sebastian Kurz
© Sputnik / Евгений Биятов

Alles pärast 2014. aastat, kui Ukraina muutus ameerikameelseks, täiesti kontrollimatuks ja kõikidele naaberriikidele ohtlikuks, saanud tunda laostavaid Venemaa-vastaseid sanktsioone ja vastusanktsioone, hakkasid eurooplased järk-järgult endale teadvustama Putini hoiatuste aktuaalsust.

Alates sellest hetkest hakkas Euroopa esialgu häbelikult, kuid seejärel üha tungivamalt otsima teid suhete taastamiseks. Viimastel aastatel on Euroopa teinud Moskvas suunas mitu sammu. On kõlanud Tšehhi Vabariigi presidendi ja Ungari peaministri avaldused. Saksamaa kaitseb jätkuvalt ja sihikindlalt oma huve "Nord Stream-2"-s. Üha rohkem erinevate ELi riikide parlamendiliikmeid on hakanud pooldama suhete normaliseerimist Venemaaga. Itaalia uus valitsus teatas ametlikult soovist Venemaa-vastased sanktsioonid kaotada. Selle taustal ei pruugi 5. juunil Viinis toimunud ollagi eriline läbimurre. Kuid tegelikult toimus nüüd koguse üleminek kvaliteediks.

Bulgaaria tahab taas otse Venemaalt gaasi saada >>

See ei olnud mitte ainult edukas visiit ega ainult edukad läbirääkimised. Austria juhtkond suisa säras rõõmust ja õnnest, püüdes rõhutada sündmuse tähtsust, alates kohtumise pretsedenditutest, Austriale mitteomastest turvameetmetest kohtumistel ja lõpetades vastuolude puudumise ja täieliku konsensuse rõhutamisega Euroopa ja maailma poliitika võtmeküsimustes.

Austerlased ei tahtnud olla lihtsalt läbirääkimiste külalislahked võõrustajad ja konstruktiivsed partnereid. See oli nende tegelik sisemine vajadus. Nii juhtub, kui inimene, kes on pikka aega pidanud oma tõelisi tundeid varjama, saab äkki võimaluse neid avalikult väljendada. Ta tunneb samaaegselt nii rõõmu, kergendust, rahulolu, kui ka rahuldust.

Austerlased mitte ainult ei pikendanud veel 22 aastaks lepingut Gazpromiga Venemaa gaasi tarnimiseks. President Alexander van der Belen tegi selles olukorras üldsegi mitte kohustusliku, vaid pigem märgilise tähendusega avalduse. Ta rõhutas, et USA nõudis Euroopalt Vene gaasi ostude vähendamist, sest sõltuvus Venemaa gaasist on "liiga suur", kuid jättis mingil põhjusel märkimata, et Ameerika vedelgaas, mida nad asemele pakuvad, on Vene omast 2-3 korda kallim.

Sellest on juba varem rääkinud eksperdid, sosistanud erinevate foorumite kuluaarides diplomaadid, Venemaa ametnikud on korduvalt pööranud Euroopa partnerite tähelepanu sellele asjaolule, kuid esmakordselt lükkas Euroopa riigipea ilma igasuguse puiklemiseta Ameerika ahistavad nõudmised avalikult tagasi. Pealegi ütles Austria OMV ("Gazpromi" osanikpartner) juht Rainer Seele, et aastaks 2030 impordib Euroopa 80% tarbitavast gaasist, ning et Austria loodab rahuldada kasvava gaasinõudluse Venemaa abiga.

Macron tunnistas Venemaa kodanike ees USA süüd >>

Austria ei oleks saanud oma gaasi puudutavaid otsuseid langetada, kui ta ei oleks kindel oma peamiste EL partnerite — Saksamaa ja Itaalia positsioonides. See aga tähendab, et Viinis ollakse kindlad, et Berliin mitte ainult ei taga "Nord Stream – 2" ehituse lõpuleviimise, vaid et lõunast tuleb gaas ka "Turkish Stream" teist haru pidi ja siis võib juhtuda, et tullakse tagasi ka "South Stream" projekti juurde, kui prognoos EL-i gaasiimpordi järsu suurenemise kohta õigeks osutub.

Ukrainlaste nõudmisi ignoreeriti, kuigi viimastel päevadel ajasid Kiievi diplomaadid kõigile ägedalt keelt kõrva. Keegi ei rääkinud midagi Ukraina gaasitranspordisüsteemi transiitgaasiga koormamise täiendavatest tagatistest. Ainult kantsler väljendas lootust, et Venemaa kui üliriik suudab kuidagi Ida-Ukrainas korra majja lüüa.

Ja kirsina tordil tänas Putin Austria juhtkonda valmisoleku eest osaleda Süüria taastamisel. Venemaa on juba pikka aega vihjanud Euroopa Liidule, et oleks vaja kuidagi kompenseerida Süüria kodusõja õhutamine ja tema majanduse hävitamine. Austria on nendest pattudest peaaegu puhas ja sellepärast on tal lihtsam esimesena seda hea tahte žesti teha.

Muide, räägiti ka sanktsioonidest. Stiilis, mis viimasel ajal on Euroopas muutunud traditsiooniliseks. Kohalikud ajakirjanikud ja ärimehed hakkasid Putinilt pärima, millal siis ometi "meie omad" teilt sanktsioonid maha võtavad, sest muidu pole võimalik töötada. Millele saadi tavapärane vastus, et me oleme juba kohanenud, nii et me enam ei kiirustagi – küllap nad kaotavad, kui mõistavad, et ägavad nende all ilmaasjata.

Viimane kord oli Austrias sellist konstruktiivsust ja siirast rõõmu tunda, kui imperaator Aleksandr I (Õnnistegija) pärast võitu Bonaparte üle Euroopas rahu kehtestas. Täna aga avaldab Bonaparte (Ameerika Ühendriigid) alles vastupanu, kuid Viin juba tähistab. Küllap austerlased teavad midagi.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

54
Tagid:
poliitika, russofoobia, EL, Sebastian Kurz, Vladimir Putin, Austria, Euroopa, USA, Venemaa