Illustreeriv foto

Kuidas CIA tahtis tuntud miljardäri abiga Nõukogude allveelaeva näpata

151
(Uuendatud 08:02 22.08.2017)
Külma sõja kõrgajal kulutas CIA (USA Luure keskagentuur) 350 miljonit dollarit katsetele röövida Nõukogude allveelaeva ja kasutas selleks ekstsentrilist miljardäri Howard Hughes´t

TALLINN, 21. august – Sputnik. Kirjanik Josh Dean jutustab oma uues raamatus „K-129 hõivamine“ " (The Taking of K-129) põhjalikult ühest kõige hämmastavamast salaoperatsioonist Ameerika ajaloos. Raamat tuleb müügile 5. septembril, vahendab portaal Inosmi.

Külm sõda hoogustus sedamööda, kuidas pooled oma tuumapotentsiaali suurendasid, seda üha surmatoovamaks muutes.

1960-ndate aastate lõpul patrullisid Nõukogude sõjaväelased juba Vaikses ookeanis, sest nende käsutuses oli väike tuumarelvadega relvastatud diiselallveelaevade laevastik.

Need allveelaevad võisid sukelduda, rünnata ja asuda positsioonidele, kust neil oli võimalik tuumasõja korral hävitada Ameerika lääneranniku linnu.

LKA hoones
© AP Photo / J. Scott Applewhite

Kolme tuumaraketiga relvastatud allveelaev K-129 väljas Kamtšatka poolsaarel asuvast baasist 1968. aasta veebruaris. Ta pidi jõudma sihtkohta Vaikses ookeanis Havai saartest kirdes.

9. märtsil teatas USA mereväe luurelaev erakordsest aktiivsusest Kamtšatka poolsaare piirkonnas. Sealt väljus avamerele terve allveelaevade flotill ja suundus Vaikse ookeani, muretsemata hoopiski selle pärast, et märkamatuks jääda.

K-129 jäi kadunuks – arvatavasti uppus see keset ookeani. Külma sõja eestvedajad Washingtonis nägid selles võimalust saada oma käsutusse hulga väärtuslikke luureandmeid nii tuumatehnoloogia kohta, kui ka sõjaväekoodide dešifreerimiseks.

CIA peakorteris Langley’s töötati välja projekt „Azorian“. Selle ülisalajase missiooni eesmärgiks sai tohutu laeva ehitamine, mis võiks uppunud allveelaeva oma trümmi tõsta.

Kuid agentuuril oli vaja suitsukatet, et selline laev ehitada ja selle otstarve samal ajal saladuseks jääks. Selle 350-miljonilise pettuse katteks ei saanud kasutada suvalist aktsiaseltsi.

64-aastane Howard Hughes elas ühe talle Las Vegases kuuluva hotelli ülakorrusel. Oma eraklikkuse poolest tuntud miljardär oli jõudnud oma pika ja kummalise elu loojangule.

Ekstsentriline Hughes nõustus olema selle plaani kattevarjuks. Kui selle võtmetegelased Los Angelese hotellis kohtusid, et „must leping“ fabritseerida, väljus Hughes’e jurist kriitilistel hetkedel mitu korda läbirääkimistetoast.

Üks valitsuse esindajatest oli hämmeldunud, et Hughes läheduses viibis ja oli mingil kummalisel viisil kõikide läbirääkimiste üksikasjadega kursis.

Osavõtjatel õnnestus välja töötada legend, et Hughese ettevõte finantseerib esimest etappi maavarade ookeani põhjast kaevandamiseks vajalikest uurimistöödest. Järgmine samm: rääkida matkitud plaanidest mitte midagi aimavale ajakirjandusele.

Kuigi seda lugu oli kerge välja pakkuda Hughes’i järjekordse hullumeelse ideena, nõudis see operatsioon põhjalikku läbitöötamist, et see Nõukogude Liidus kahtlusi ei tekitaks.

Selleks, et välja töötada veenvaid argumente, mis sellise gigantliku laeva ehitamist õigustaks, palgati spetsiaalselt ookeanist maavarade kaevandamise ekspert Manfred Krutein.

Laeva Hughes Glomar Explorer eripära nõudis palju selgitusi. Laev pidi olema piisavalt suur, et tõsta pardale 3,93 miljoni naela raskune last ja toimetada see märkamatult USA-sse.

Mõne kuu pärast kuulis Krutein juba, kuidas Hughes’e esindaja räägib luksuslikul pressikonverentsil Havail „hoopis uue tegevusvaldkonnast“ – maardlate allvee süvakaevandamisest.

Ükski laeva iseärasus ei tekitanud vähimatki kahtlust. Tema töö oli tehtud.

Kuigi laeva võis nüüd ehitada avalikult, siis vajalik haarde- ja tõsteseade, millega see maailma suurim pargas varustada tuli, tuli välja töötada ja ehitada maksimaalse salastatuse tingimustes.

Salastatust tuli järgida praktiliselt kuni laeva vettelaskmiseni.

Ebaseaduslik sissetungimine Hughes’i lattu 1974. aasta keskel oleks pidanud hoopis rohkem ärevust tekitama, kui tegelikult läks. Kui selgus, et varasteks osutusid kõigest pisisulid, lasi CIA asjal isevooluteed minna.

4. juulil jõudis Explorer sihtkohta – koordinaatidega 40 laius- ja 180 pikkuskraadi. Tehniliste probleemide lahendamisele kulus mitu nädalat, enne kui laevakere avanes ja selle sisemusest tulid nähtavale tohutud tangid, millele anti nimeks Clementine.

Clementine ei jõudnud veel vajalikule sügavusele sukelduda, et märkamatuks jääda, kui väike päästepuksiir – selline, nagu Nõukogude võimud tavaliselt varjatud jälgimiseks kasutasid, Explorerit jälitama hakkas. See puksiir kord lähenes, siis sõitis kaugemale, tuli jälle tagasi ja jälitas giganti hetkel, kui Clmentine oma saagi haaras.

4. augustil algas uppunud allveelaeva ülestõstmise pikaldane protsess. Kõik meeskonnaliikmed tundsid, kuidas laev on enne raske katsumuse algust pinges.

Korraga see pinge kadus.

Vaatluskaamerad fikseerisid Clementine rikke ja andsid sellekohase teabe komandopunkti. 9 tuhande jala sügavuses ookeanipõhjas allveelaeva hoidev Clementine läks katki ja suurem osa allveelaevast langes ookeanipõhja tagasi.

Projekti Azorian väljatöötaja John Parangosky Langley’s edastas selle uudise oma boss Carl Duckett’ile.

Carl Duckett hämmastas kogu komandopunkti korraldusega laskuda ja haarata objekt uuesti. Seejärel andis ta korralduse avada krüpteerimata raadiokanal, et ta saaks selle korralduse isiklikult Exploreri meeskonnale edasi anda.

Parangosky’l tuli teda veenda, et see on võimatu. Esiteks, ookeanipõhja jäänud allveelaeva osa purunes põhja kukkumisel ilmselt mitmeks tükiks. Oli aeg teatada Washingtoni, et missioon lõppes osalise läbikukkumisega.

Samal ajal jätkas Nõukogude alus Exploreri jälitamist. Allveelaeva varastatud osa oli juba pinnale tõusmas, kui puksiir lähenes piisavalt lähedale selleks, et Exploreri kaptenil olnuks põhjust hoiatuseks.

Seekord järgnes tormiline reaktsioon. Kõik nõukogude aluse meeskonnaliikmed tulid laevalaele, lasid oma püksid alla ja näitasid Explorerile paljaid tuharaid. Sel viisil hüvasti jätnud, sõitis puksiir lõplikult minema.

Peagi ilmus Explorer’i pardale lagunev allveelaevakere. Kere sisemusest avastati 6 meremehe surnukehad ja rohkem peaaegu mitte midagi. Ameeriklastel õnnestus kätte saada vaid üks rakett.

Langley’s planeeriti juba järgmist missiooni, kuid järgmise aasta alguses ilmus Los Angeles Times’is artikkel, milles räägiti, et USA-l õnnestus ookeane põhjast üles tõsta osa uppunud nõukogude allveelaevast.

Kaks Los Angelese politseinikku, kes olid sissemurdmist uurinud, rääkisid ajakirjanikele, et CIA oli neid hoiatanud salajaste materjalide võimalikust vargusest. Ja ajaleht alustas oma uurimist.

CIA-l õnnestus teisi suuri väljaandeid veenda, et mingil juhul ei tohi eelseisvast operatsioonist hoiatada Nõukogude Liitu, kuna panused olid liialt suured. See skandaal õnnestus kinni mätsida.

Varsti pärast seda esitas üks ambitsioonikas Los Angelese maksuametnik Hughes’i korporatsioonile Summa laeva Explorer’i maksumusest lähtuva astronoomilise arve.

Mõnede kõrgete ametnike katsed maksuametnikule mõistus pähe panna kukkusid läbi.

Seejärel alustas väärtpaberite ja börsi järelevalve riiklik komisjon uurimist seoses laeva väljatöötamisega tegelenud firma Global Marine poolt toime pandud väidetavate maksukuritarvitustega. CIA ametnikel õnnestus seegi asi kinni mätsida.

Kuid kõik jõupingutused olid asjatud. Märtsis avaldas Pullizeri auahinnavõitja Jack Anderson artikli CIA poolt 350 miljoni dollari kulutamisest.

USA riigisekretär Henry Kissinger soovitas president Fordil mitte midagi tunnistada. Vene allaveelaeva ülestõstmise uuest katsest loobuti lõplikult. Lõpuks ei tulnudki Nõukoguse Liidult mingit reaktsiooni.

See, mis ookeanis tegelikult toimus, jäigi teadmata ja nõukogude allveelaev K-129 on Vaikse ookeani põhjas siiamaani.

151
Tagid:
Glomar Explorer, allveelaev, merevägi, LKA, CIA, Howard Hughes, Vaikne ookean, Kamtšatka, USA