Venemaa kosmonaut Aleksandr Aleksandrov

Eksklusiiv Vene kosmonaudilt: konkurents ja poliitika kosmosesse ei jõua

53
(Uuendatud 12:10 25.06.2019)
Eesti ja Venemaa vahelisest koostööst kosmose valdkonnas – milline oli see Nõukogude ajal ja kas see võib ka täna toimida, millised on naiskosmonaudid, kuidas Marsile lennata ja paljust muust rääkis Sputnik Eestile antud eksklusiivses intervjuus kosmonaut Aleksandr Aleksandrov.

TALLINN, 25. juuni — Sputnik, Svetlana Burceva. Nõukogude Liidu kangelane, lugupeetud vene kosmonaut, tehnikateaduste doktor, Rahvusvaheline informaatikaakadeemia akadeemik Aleksandr Aleksandrov külastas juunikuus Impressumi meediaklubi külalisena Tallinna.

Aleksandrov sündis Moskvas 20. veebruaril 1943. Tol ajal kuulus kosmos fantaasiamaailma ja Aleksandrov unistas pilootiks saamisest. Samas oli kogu tema elu kuidagi rakettidega seotud. Tema vanemad töötasid Sergei Koroljovi käe all raketiehituse vallas. Kooli likvideerimise tõttu tuli tal katkestada õpingud Serpuhhovi nimelises sõjaväe lennunduskoolis.

Российский космонавт Александр Александров
© Sputnik / Вадим Анцупов
Vene kosmonaut Aleksandr Aleksandrov

Pärast sõjaväes teenimist sai Aleksandrovist Sergei Koroljovi EKB-1 (erikonstrueerimisbüroo – Toim.) töötaja ja 1969. aastal lõpetas ta Baumani nimelise Moskva Riikliku Tehnikaülikooli õhtuse osakonna. Sellele järgnesid lennud Jak-18A-l ja ootamatu kutse kosmonautide rühma.

Kosmosesse lendas Aleksandr Aleksandrov 1983. ja 1987. aastal ning tema orbiidil viibimise staaž kokku moodustab 309 päeva, 18 tundi ja 2 minutit. Kosmonaut käis avakosmoses kahel korral, veetes seal 5 tundi ja 45 minutit.

Eesti NSV oli arenenud kosmosevabariik

Aleksandr Pavlovitš, kas te olete kokku puutunud kosmoseuuringutega, mida Eestis läbi viidi?

Siin (Eestis – Toim.) oli tugev Eesti NSV Teaduste Akadeemia, tegeleti atmosfääri– ja kosmoseuuringutega maapinnalt. Teadlane Lazarev avastas selle käigus koos kosmonaut Sevastjanoviga hõbedased pilved, mida täheldati atmosfäärist kõrgemal.

Tallinnas toodeti väikesi mootoreid kosmosesõidukite tarvis.

Varem valmistati Eestis kosmosetoitu. Kas Eesti kosmonautide söögist on midagi meelde jäänud? Kust tänapäeval Venemaa kosmonautidele toit tuleb?

Mulle meeldis kala – eriti koha poola moodi. Kuivtoidust oli lemmikuks keedetud liha ja kartulite sublimaat – vee lisamisel oli tulemuseks meeldiv roog. Maitsev oli ka sublimeeritud borš.

Täna valmistab kosmosetoitu "Birjuljovski eksperimentaalne tehas". Tuubides ei tehta enam ammu midagi, välja arvatud moos ja sinep.

Бортовой паек членов экипажа станции Салют
© Sputnik / Л. Носов
Saljuti meeskonna liikmete toiduratsioon

Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel katkes vabariikidevaheline koostöö. Enamik endise NSV Liidu ettevõtteist, eriti Venemaal, kaotasid oma kosmilise tähtsuse, sest nad purustati majanduslikult. Ma arvan, et seda tehti tahtlikult, et neid hiljem kommiraha eest kellelegi erastada. Ma arvan, et see toimus ka Eestis. Kõik sidemed lõhuti.

Väikesed ja suured kosmoses

Kas te teate midagi ESTCube–1, esimese Eesti satelliidi ja maailma esimese elektrilise purjega tehiskaaslase katsetamisest 2013. aastal?

ESTCube ei ole satelliidi nimi, see on süsteem, satelliitide klass. Praegu kasutatakse seda väga paljudes riikides ja järelikult ka Eestis. Aga on vaja seadet, mis ta kosmosesse toimetaks – selles on küsimus.

Näiteks saadame meie oma Cube"id orbiidile transpordilaevale paigaldatud kasseti abil, kust pool tosinat neist välja lendab ja oma teele asub, laev aga lahkub orbiidilt. Nii tehakse paljudes riikides.

Ja me teeme ka katseid, kus avakosmosesse läinud inimene võtab paari neid satelliite ja lihtsalt "viskab" nad orbiidile.

Satelliidid on väikesed ja kuubikujulised, sellest ka nende nimi.

2015. aastal sai Eestist Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) liige.

Väga tubli! Meiegi teeme nendega koostööd.

Kas olete ESA–ga tehtava koostöö tasandil ka Eesti kosmosespetsialistidega kokku sattunud?

Mis puudutab mehitatud kosmoselende, siis mitte. Meil ei ole kontakte, mis nõuaksid millegi otse Eestist saamist. Mis puudutab automaatikat – siis võib–olla. Eesti teeb kõiki Euroopa riike ühendava Euroopa kosmoseagentuuriga tihedat koostööd, meie töötame samuti ESA–ga.

Kas väikeriigil on kosmosetööstuses tõsisema arengu potentsiaali või on alati vaja kellegagi koostööd teha?

Selleks on teil tarvis oma unikaalset projekti ja juba teised riigid, kes teiega koostööd teevad, aitavad seda ellu viia. Või tuleks lahendada mingi osa ESA püstitatud ülesandest. Näiteks armastavad ja oskavad itaallased teha rahvusvahelisele kosmosejaamale erinevaid kosmosekonstruktsioone või satelliitide osi. Sakslased valmistavad koos prantslastega juhtimissüsteeme – selles on nad osavad. Peate vaatama Eesti asutuste ja ettevõtete võimalusi. Mina arvan, et koostöös on seda lihtsam saavutada.

Kes valmistub Marsile lendama

Kas olete midagi kuulnud Marsi koloniseerimiseks mõeldud kosmosemaja loomisest Eestis?

Ei, ei ole. Kui kuuleks, pööraks sellele kohe tähelepanu. Oleks huvitav näha, milline see maja on.

Selles võib isegi toitu sünteesida ja kasvatada.

"Kuidas? Kas tükikestena pingi küljest murdes," naerab Aleksandrov.

Selleks peavad olema spetsiaalsed laborid.

Kahjuks ei ole ma sellisest majast kuulnud. Muide, Marsi külastamiseks on see väga kasulik mõte, sest me ei ole valmis Marsile lendama ainuüksi seepärast, et ei suuda veel laeva infrastruktuuri täielikult tagada. Lennuks Marsile kulub rohkem kui kolm kuud ja nii palju toitu ja vett, et tagada meeskonna edasi–tagasi reis, on võimatu kaasa võtta. Peab olema sisemine vee–, hapniku– ja toidu tsükkel. Kui see on tõsi ja mitte fantaasia, et Eestis on loodud kosmosemaja, on tegu väga olulise panusega.

Российский космонавт Александр Александров
© Sputnik / Вадим Анцупов
Vene kosmonaut Aleksandr Aleksandrov

Kas Venemaa valmistub endiselt Marsile lendama?

Loomulikult. Meil on instituudid, mis sellega tegelevad. Me suudame juba vett regenereerida. Ameeriklased on muide jõudnud selleni, et süsinikdioksiidist hapnikku saada. Neil on mõte – saata Kuu peale mehitamata laev, mis toodab seal hapnikku, mida kasutatakse mootorikütusena tagasilennul. Selline katse näitab, kas kütust on võimalik toota suletud tsükliga ja seda tagasilennuks kõrvale panna. Ja see oleks juba pool lahingust.

Kellest või millest sõltub Eesti koostöö Venemaaga, näiteks ühes projektis?

Algatuseks ESA–st. Ja sellest, kui Eesti Teaduste Akadeemia pöördub meie Teaduste Akadeemia ja kosmosetööstusettevõtte Roskosmos poole, kasvõi oma kosmosemaja koostööpakkumisega. Ja kõik on vägagi reaalne.

Ettevõtlus kosmosekapitalil

Kuidas saaks kosmosetehnoloogiat tootmises ja ettevõtluses kasutada?

Isegi Nõukogude Liidus räägiti kosmosetööstuse rakendustest tavamajanduses. Kuid alusteadused ei peagi enda kohe ära tasuma. Siin aga soovitakse otsest rahalist kasumlikkust.

Näiteks tegime me GLONASS–i (ülemaailmse Venemaa satelliitnavigatsiooni– ja kommunikatsioonisüsteemi), mis annab meile võimaluse ülemaailmseks sõltumatuks navigatsiooniks, või satelliitidel põhinevamonitooringu – see on juba kasu, millel on konkreetne rahaline väärtus. See tähendab, et satelliidi saatmine kõrgele orbiidile on juba iseenesest tulus. Näiteks tellis Egiptus meilt tehiskaaskase, mille me ka orbiidile viisime. Nüüdseks ta juba töötab ja Egiptus on erinevate sideliikidega varustatud. Ta maksis meile satelliidi väljatöötamise eest ja tasub sidekanalite eest.

Sellised maapinna jälgimist vajavad tööd nagu meteoroloogia, metsatulekahjudega võitlemine, uute nafta– või kullaleiupaikade avastamine – kõigel on puhtalt äriline väärtus. Riik saab panustada kosmosele, et hoida maarendil silm peal. Kui selles valdkonnas on rikkumisi, kui inimesed ebaseaduslikult territooriumi hõivavad, on seda võimalik avastada.

Niisiis ei peaks kosmosetehnoloogiate kasutamise meetodeid tingimata leiutama kosmosevaldkonna spetsialistid, vaid need, kellest rakenduslik pool sõltub – riik ja ettevõtted?

Muidugi. On valitsusasutusi, kes on kohustatud selle eest hoolt kandma ja kosmost kasutama, sealt valdkonnast abi paluma: tehke meile palun selline asi! Ja kosmosetööstus vastab, suudab ta seda või mitte. Meie, kui "voorimehed" lendame ja teeme töö ära. Kui teadlastel on vaja midagi välja töötada, kasutavad nad uurimistöös meie abi. Kõike seda tehakse, see vajab lihtsalt korraldamist.

Kas Roskosmos tegeleb fundamentaaluuringute või praktiliste ülesannete lahendamisega?

"Roskosmose" agentuur on nagu väike ministeerium, mille raames teeb koostööd umbes tuhat kosmosetööstuse ettevõtet. Roskosmos loob struktuuri kosmosetegevuse korraldamiseks, rakettide ja satelliitide ehitamiseks, globaalsete projektide elluviimiseks. Ja mida ta konkreetselt töösse võtab, sõltub kokkulepetest teiste ametkondadega, näiteks arstidega, kes aitavad meil kosmonaute valida ja eksperimente läbi viia.

"Roskosmos" teeb koostööd Teaduste Akadeemiaga, millele allub tuhandeid instituute, kus tegeldakse nii alusteadustega kui ka rakenduslike suundadega.

"Naised – see on muidugi kohutav asi"

"Meremeestel on arvamus, et pardal olev naine toob häda, sest naine on vähem vastupidav kui mees, ja meeste tähelepanu kõrvaletõmbamine naise poolt hajutab meeskonna tähelepanu igapäevaselt tegevuselt." Kas kosmoses on lood samamoodi?

Naiskosmonaut jääb alati naiseks. Kuid naiskosmonaudi ja meeskosmonaudi vahel ei ole olulist erinevust. Naised taluvad samasugust füüsiliste ülekoormust, nagu mehedki. Kui inimene on ette valmistatud, testitud, teab, mida ja kuidas teha, võib ta normaalselt töötada. Selle kindlakstegemiseks on spetsiaalsed komisjonid.

Mina ise valisin naiskosmonaute, olles Koroljovi–nimelise ettevõtte "Energia" lennukatsetuste teenistuse juht. Tegu on mehitatud kosmonautikaga tegeleva ettevõttega nr 1.

Aga kirjutatakse juhtumeist, kus naiskosmonaut armukadedusest mõrva sooritas.

See oli Ameerikas – tean antud juhtumit.

Või tegi naiskosmonaut augu Rahvusvahelise kosmosejaama seina, põhjustades seeläbi õhurõhu kadumise sektsioonist.

Noh, see on praegu puhas spekulatsioon. Keegi pole midagi tõestanud. On vaid selge, et auk on inimtekkeline. Meie eriteenistused võtsid selle juhtumi uurida ja siiani puudub meil toimunu kohta lisateave – kes või kuidas augu tekitas.

Aga igaüks võib hulluks minna – nii mehed kui naised. Naise käitumise loogikat ei määra mitte asjaolu, et ta on naine, vaid see, kas tema vaimse tervisega on kõik korras. Ei rohkem ega vähem. Naiskosmonaut lendab koos meestega.

Kui ta on välja valitud, peab ta koos teistega töötama. Ja naised töötavadki. Ja muide, meil puuduvad pretensioonid naiskosmonautide osas.

Sellegipoolest teame elukogemusest, et naise loomust on raskem kirjeldada – see on täiesti erinev organism. Seetõttu usuvad paljud astronaudid, et neid on kosmoses parem mitte kasutada – ei ole mingit garantiid, et naiste psüühika sellele vastu peab. See on aga inimeste puhtsubjektiivne arvamus, mida ma ei jaga.

Российский космонавт Александр Александров
© Sputnik / Вадим Анцупов
Vene kosmonaut Aleksandr Aleksandrov

Poliitikaväline territoorium

Kuidas toimub kosmosealane koostöö Ameerika Ühendriikidega? Kas poliitika mõjutab ühisprojekte?

Meil on hea koostöö. Aastatel 1972–1976 korraldasime Sojuz–Apollo eksperimentaalse lennu. See oli rahvusvahelise koostöö algus. Lõime uue, androgüünse põkkumissõlme, mida saab valmistada iga kosmoselaeva tarvis. Samasugune sõlm pandi ka "Apollo" peale ja korraldati kahe kosmoseaparaadi ühislend. Osalesin selles programmis. Kui ameeriklased pakkusid 1994. aastal ühise jaama loomise ideed, nõustusime. Ma töötasin jaama meeskonnarühmas, mis lahendas kõiki inimestega seotud küsimusi.

1998. aastal startis esimese Zarja moodul, mille töötas välja Hrunitševi nimeline Riiklik Kosmoseuuringute teadustootmiskeskus. Moodulist sai standard, mille alusel meie ühelt poolt ning ameeriklased teiselt poolt oma mooduleid rajama hakkasid. Nii valmisidki ISS–i Ameerika ja Venemaa segmendid. Ameeriklased on juba ehitamise lõpetanud, meil on plaanis veel kaks moodulit.

Tänaseks on meie koostöö muutunud ärilisemaks. Me võtame ameeriklastelt energiat, globaalset sidet ning nemad meilt meeskondade ja lasti tarnimist meie Sojuzidel ja Progressidel. Me kasutame tasaarveldusi. Jaama meeskond sõidab koolitusele nii Ameerikasse kui ka Venemaale, sest nad peavad tundma kogu jaama ja suutma töötada nii Venemaa kui ka Ameerika segmentides.

Orbiidil meil probleeme ei ole ja astronautide vahelised suhted on head – poliitika siia ei jõua.

Kas kosmoses on tehnoloogiate vahelist konkurentsi?

Ei, kosmoses seda ei ole. See toimub maa peal. Tehnoloogiad on suletud ja oma uurimuste tulemusi me ei jaga. Avalikest allikatest teame, mida Ameerikas ja teistes riikides tehakse, nagu nemadki teavad, millega meie tegeleme. See on huvitav. Aga kui neil midagi teada on vaja, siis nad näiteks ostavad meie mootoreid. Seega puudub siin loominguline koostöö.

Российский космонавт Александр Александров
© Sputnik / Вадим Анцупов
Vene kosmonaut Aleksandr Aleksandrov

Valitute elukutse

Varem said kosmonautideks valdavalt piloodid. Kelle hulgast nüüd valik teostatakse?

Meil on esimene reegel – tervis ja teine reegel – haridus, kusjuures kõrgem ja tehniline. Vastasel juhul on vestlus lõppenud. Ma ei kiida heaks, kui võetakse inimesi pangandussektorist, ettevõtlusest – see on täielik nonsenss. Peame kasutama oma valdkonna inimesi – mehaanikainsenere, tehnikud. Kosmoses on just neid vaja. Eelmisel aastal kandideeris rühma 150 tsiviilisikut. Neist 3–4 pilooti. Meie rühma pääses kaks.

Mida soovitaksite noortele?

Väga hea on spordiga tegelda. Mitte tippspordiga, vaid lihtsalt spordiga – kergejõustiku, murdmaa– ja mäesuusatamisega, tennisega.

Noored vajavad hobisid, nad peaksid lugema rohkem nende selliste autorite originaalteoseid, kes mingit temaatikat tegelikult valdavad ning vähem internetis istuma. Neile, kes soovivad kosmonautideks saada, on Moskvas olemas kosmoseküsimustega tegelevad instituudid. Nad võivad õppima võtta iga abituriendi ja temast hea raketiteadlase teha.

Ja siis viib tee edasi kosmosesse.

53
Samal teemal
Euroopa kosmose raskekahurvägi koguneb Eestis
60 aastat tagasi saadeti Laika kosmosesse
Venemaal avati Rahvusvaheline lennunduse ja kosmose näitus MAKS-2017