Inglise koondis peale kaotust Belgiale

Inglastest orvud: kuningriik hülgas oma alamad

74
(Uuendatud 19:56 17.07.2018)
Briti "poliitilise ja kultuurieliidi" hulgast ei tulnud keegi oma jalgpallureid toetama. Vastupidi, koorekiht tegi kõik, et rahvusmeeskonda saabuks Venemaale toetama nii vähe jalgpallisõpru, kui võimalik. Tuleb tõele au anda – ka inglaste kaotus oli nende jaoks võit.

Dmitri Lekuhh RIA Novosti jaoks

Nagu Venemaa meeskond, nii jõudsid ka Britid MM-turniiril kaugemale, kui keegi lootnud oli. Jah, kui meilt ei oodanud keegi isegi "alagrupist" edasi jõudmist, siis loomulikult olid inglaste prognoosid mõnevõrra paremad. Kuid sellele vaatamata ei võetud neid tõsiselt — jah, päris korralik, kuid liiga noor meeskond. Peaaegu noorim, samaväärselt Nigeeriaga. Keskmine vanus küünib vaevu kahekümne kuue aastani.

Inglise vutifännid: "Ärge uskuge seda, mida ajalehtedest loete" >>

Kuid inglased, kes oma alagrupi küllalt kergesti läbisid (koos neile hiljem saatuslikeks osutunud belglastega), said kõigepealt jagu – mis sest, et trahvilöökide etapis — küllaltki tugevast Kolumbiast, keda paljud pidasid üheks üllatusfavoriidiks. Seejärel alistas Inglismaa küllaltki rahulikult rootslased, jõudis poolfinaali ning meeskonnast hakati rääkima kui ühest karikapretendendist just siin ja nüüd.

Ja miks ka mitte?

Koondis, mille koosseisus on turniiri parim väravakütt Harry Kane. Tõenäoliselt parim sööduandja Jamie Vardy. Kõige loomingulisem mängija Dele Alli. "Manchester United"i" tulevane lootus Marcus Rashford ja ka Jesse Lingard — miks mitte?

…Ent äkitselt Inglismaa murdus 

Juba poolfinaalis, kus mängiti horvaatidega, oli tegu täiesti teistsuguse meeskonnaga. Löönud kiire esimese värava, läks tavapäraselt jultunud, tige ja mänguosav Inglismaa üle kaitserežiimile, vastates rünnakutele igavalt ja kaitstes end "ülekaaluka" vastase eest. Ja närvitses seejuures metsikult, lubades endale vigu, mida oleks kadestanud isegi Venemaa rahvusmeeskond oma halvimatel aastatel.

Muide.

Selsamal hetkel kahetsesid väga paljud veel kord, et meie meeskond veerandfinaali loteriis horvaatidele kaotas. Niisuguse Inglismaa meeskonna, kes koguneb oma värava alla, on arg ega jookse, oleksime üsnagi reaalselt alistanud. Mida horvaadid tegidki: hoolimata mõistetavast rõõmust — üldiselt üsnagi argiselt.

Kuidas maailmameistrivõistlused purustavad müüte Venemaast >>

Ja nii edasi.

Noh, kolmanda koha matšil jäid britid prantslastele kaotanud Belgiale alla nii, et seda oli lausa valus vaadata. Belgia lihtsalt "kontrollis mängu". Inglased aga, kes ilmselt samuti üritasid, ei pääsenud isegi soodsatele rünnakupositsioonidele.

Ja kui Hazard lõpuks Inglise väravavahi juurde eravisiidile jooksis (et ta selliseid võimalusi kasutamata ei jäta, peaksid britid oma Chelsea esimängija kohta hästi teadma), muutus kõik täiesti selgeks. 

Inglismaast, nagu räägivad jalgpalli inimesed, lasti lihtsalt õhk välja. Pole ka raske mõista, miks.

Meenutame veel kord selle tõeliselt hiilgava meeskonna põhiomadusi: õel, väga kiire ja kompromissitu, siirast ja väga emotsionaalset, kaunite kombinatsioonidega jalgpalli mängiv.

Ja mis tõenäoliselt kõige tähtsam — kordame seda uuesti – noorus. Üks turniiri noorimaid.

Kui te küsite inimeselt, kes mõistab jalgpalli rohkem või vähem professionaalselt, mida niisugusel meekonnal kõige enam vaja on, vastaks ta mõttepausita — sellised mängijad vajavad eelkõige emotsionaalset tuge.

Ja just selles vallas meeskond ausalt öeldes reedeti.

Tegi seda ei keegi muu kui Briti oma meedia ja poliitiline eliit. Käituti samamoodi, kui Venemaa meedia meistrivõistluste alguses oma meeskonna suhtes. Ainult laisk "nooremkorrespondendi vanemassistent", kusjuures mitte ainult spordimeedia vallas, jättis kasutamata võimaluse oma võimete ja loovuse piirides Tšerõševi meeskonda pilgata.

Koondist ei usaldatud, teda ei aidatud, ega toetatud. Peame Venemaa mängijatele tunnustust avaldama, nad mitte ainult ei pidanud survele vastu, vaid ka murdsid selle. Ja mitte ainult sellepärast, arvan ma, et mängijad on vanuselt küpsemad, vaid ka seetõttu, et kogu maa ei olnud nende toetamisel kitsi: me mäletame, milline jalgpallisõber istus esimese kohtumise ajal Saudi printsi kõrval.

Inglismaa puhul niisugust "meediarünnaku lainet" ei olnud. Kõik oli mõnevõrra erinev. Kuid probleemi olemus sellest ei muutu: inglise meeskond jäi üldmõttes orvuks.

Suurbritannia jalgpallisõbrad Venemaal
© Sputnik / Владимир Астапкович

Pöörake tähelepanu: vägagi sümpaatne Horvaatia president hüppas koos fännidega meeskonna toetuseks poodiumil. Ja poolfinaalide ajal — surunud pöidlad pihku — elas oma mängijatele peaminister Medvedjevi loožist kaasa. Belglastele saabus Venemaale kaasa elama kuninglik paar, lüües käega Donald Trumpi Brüsselisse saabumisele. Prantslasi toetas kogu hingest nende president Macron, kes jäi kohale ka finaalmänguks.

Poolfinaalis, nagu te mõistate, mängisid neli võistkonda. Kolmest me just rääkisime teile.

Briti "poliitilise ja kultuurieliidi" hulgast ei tulnud keegi oma jalgpallureid toetama. Vastupidi, koorekiht tegi kõik, et rahvusmeeskonda saabuks Venemaale toetama nii vähe jalgpallisõpru, kui võimalik, Ja kui siis ühel parimal kaasaegsel Briti treeneril Gareth Southgate"il jätkus veel närvi pressikonverentsil Venemaad ja turniiri korraldust ülimalt positiivselt kiita – võite juba ette kujutada, kuidas Briti meedia sellele reageeris. 

Ja kui te arvate, et kõik see noort Inglise meeskonda emotsionaalselt ei mõjutanud, siis te tõenäoliselt ei mõista jalgpalli.

Rahvuskoondis mängib oma kodumaa eest. Riigi juhtkond aga, üritades omaenda probleeme lahendada, jättis meeskonna ilma igasuguse tähelepanuta ja tõi ta teatud mõttes isegi ohvriks. Asetades nad suvelaagri koolipoiste olukorda, kelle juurde külastuspäeval keegi ei saabunud,

Tagajärge näeme me turniiritabelis.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

74
Tagid:
jalgpallisõbrad, Jalgpalli MM, fännid, propagandasõda, propaganda, Jalgpalli MM, MM 2018, FIFA, Horvaatia, Belgia, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa
Teema:
Jalgpalli MM 2018 (84)