Vene meeskond peale Saudi Araabial löödud väravat

Vene jalgpalluritelt otsitakse agressiivselt dopingut

42
(Uuendatud 16:49 25.06.2018)
Jalgpalli 2018. aasta maailmameistrivõistluste avamisest on möödunud vaid nädal, kuid meie Anglo-Saksi partnerid juba muretsevad korraldanud turniiri puhtuse pärast, pöördudes taas igihalja "Venemaa dopinguteema" poole.

TALLINN, 25. juuni — Sputnik. Briti ajaleht "Telegraph" märkis Vene meeskonna "kahtlasi" edusamme, st võitu Saudi Araabia (5-0) ja Egiptuse üle (3: 1), mis võimaldas koondisel 1/8 finaali jõuda. Ajaleht võib kahtlusi vabalt väljendada — nii palju kui talle meeldib — see on tema õigus, edastab RIA Novosti.

Selline tõsine ametkond, nagu USA Antidopingu Agentuur, ei ole enam ajalehe tasemel, kuid tema juhataja Travis Tygart nõudis samuti "agressiivset uurimist", selgitamaks, kas Vene jalgpalluritel on dopinguga kõik korras — "et kaitsta avalikkuse usaldust jalgpalli-MMi aususesse." Sest "reeglid näevad ette, et sporditulemuste järsu paranemise korral tuleb sportlasi alati hoolikalt uurida ja äärmuslikud näitajaid nõuavad täiendavaid dopingu teste." 

Siinkohal on huvitav, et mureliku jalgpallikogukonna nimel räägib isik, kel on jalgpalliga parimal juhul minimaalne kokkupuude. 

USA meeskond ei osale meistrivõistlustel, tingituna jalgpalli vähesest populaarsusest (mis omakorda tuleneb spordiala madalast arengutasemest) Ameerika Ühendriikides. Euroopa jalgpalli nimetatakse seal "socceriks" — see ei meeldi eriti inimestele, kes armastavad oma nn "Ameerika jalgpalli", mis sarnaneb rohkem ragbile. Seetõttu on Tygarti südamevalu sarnane olukorrale, kus Vene spordifunktsioonid (või isegi FIFA president Infantino) vaevaks end küsimusega: kas Ameerika jalgpalli meistrivõistlustel on ikka kõik OK?

Kui me isegi tunnistame, et Tygartit ajendab ülitundlikkus võimalike probleemide suhtes, mis sunnib teda huvituma kõikidest spordialadest maailmas, sõltumata sellest, kas see üldse USA antidopinguagentuuriga seotud on, näivad tema väited kindlasti enneaegsetena. Jalgpalli MM ei ole jõudnud mitte ainult finaalini, vaid isegi mitte poole peale. 

Möödunud on vaid veerand turniirist ning vene meeskond on mänginud kõigest kaks matši, millest kindlasti ei piisa agressiivsete nõudmiste esitamiseks. Ta oleks võinud vähemalt juulini oodata. 

USA-le ikka vähe: nüüdsest otsustab Ameerika, kes on dopingut tarvitanud ja kes mitte >>

Kuid väide paneb meid mõtlema, mida üldse tuleks "ootamatult kahtlaseks paranemiseks" pidada. Kahtlemata, kui külakolka jalgpallurid äkitselt Saksamaa koondise ja seejärel ka Prantsusmaa meeskonna ülekaalukalt alistavad, on tegu tõesti väga ebatõenäolise arenguga. Vene meeskonna eduka debüüdi puhul ei pea see päris paika. Venemaa, Saudi Araabia ega Egiptuse võistkonnad ei kuulu jalgpallihiiglaste ega ka külaklubide kaalukategooriatesse — nende koht oli kusagil keskel, kus võib juhtuda igasugu ootamatusi. Näha ka siin midagi täiesti uskumatut viitab juba paranoiale.

Rahvusvaheline ärikeskus Moskva City
Sputnik / Алексей Филиппов

Rääkimata tõsiasjast, et üldiselt on jalgpalli atraktiivsus tingitud mängu suuresti ettearvamatutest tulemustest, kus eilne meister võib äkitselt sattuda kaotajate hulka, mullust autsaiderit aga saadab ootamatu edu. Sellise volatiilsuse pärast jalgpalli armastataksegi (ja ka muretsetakse kirglikult mängutulemuste pärast — kuni südameatakkideni välja). Loomulikult võib iga ootamatu resultaadi korral agressiivset uurimist nõuda, kuid mõistlikum on end mitte naeruvääristada. 

Olulisem on aga tõsiasi, et doping on meeskonnamängude puhul nõrk abimees.

Muidugi võime öelda, et kiiruse ajutine suurenemine, hüppevõime tõus, vastupidavuse lisandumine võib teatud eelise luua. Võib, kuid iseenesest ei ole see paremus otsustava tähtsusega.

Individuaalvõistlustes, mis toimuvad olümpiadeviisi "Citius, altius, fortius!" all, võib doping tõepoolest aidata olla kiirem, kõrgemal ja tugevam — ja midagi muud polegi vaja. Meeskondlikes mängudes aga ei võistelda mitte inertse materjaliga, vaid elava vastasega, kellel on oma tahe.

Siin omandab olulise rolli meeskonnavaim, võime järgida rünnakuplaani — kooskõla, kus igaüks mõistab oma manöövrit —meeskonnaliikmete võime improviseerida, käigu pealt kaaslase pass vastu võtta. Kõike seda doping ei anna ega saagi anda, sest ta ei ole mõeldud kollektiivse koostöö parandamiseks. 

Kui stimulaatorid jalgpallis toimiksid ja neist reaalset kasu tõuseks — oleks ka jalgpallimaailmas kõik poliitkorrektne – pjedestaalidel seisaksid Norra astmaatikud ja vennad Williamsid naiste kategoorias – nagu ette nähtud. Niisiis, seni kuni niisugust ainet pole välja mõeldud (ja tõenäoliselt seda ei juhtugi, sest meeskonnategevus on äärmiselt keerukas), jääb dopinguskandaalide statistika jalgpallis väga napiks ja hoopis teistsuguseks — keegi kasutas vahendeid kehakaalu vähendamiseks, keegi lihtsalt proovis narkootikume. Seegi on mõistagi taunitav, kuid seletamatute võitude-kaotuste puhul täiesti ebaoluline.

Rodtšenkov tunnistas üles, et ei ole kunagi Vene sportlastele dopingut andnud >>

On ilmselge, et isegi kui Rodtšenkov ja McLaren püüavad ka 2018. aasta MM-il oma ootuspäraselt kohutavate avaldustega esineda, oleks tegu täiesti sobimatute vahenditega ettevõetud rünnakuga. Esitades sahkerdamissüüdistusi seal, kus see isegi teoreetiliselt võimatu on — näitavad meie Anglo-Saksi partnerid vaid oma olematuid teadmisi selle suure meeskondliku spordiala vallas.

42
Tagid:
meeskonnasport, dopingukahtlus, jalgpall, doping, Jalgpalli MM, USA Antidopingu Agentuur, Travis Tygart, Richard McLaren, Serena Williams, Venus Williams, Grigori Rodtšenkov, Saudi Araabia, Egiptus, USA, Venemaa
Teema:
Dopingusõda (74)
Samal teemal
ROK plaanib CAS-i otsuse venelaste karistused tühistada edasi kaevata
Venemaa sportlaste kohtuotsuste avaldamine lükati edasi