OM - 1980 maskotid.

Kuidas Eestis valiti välja kõige ainulaadsem maskott Olümpia ajaloos

194
(Uuendatud 16:46 02.08.2016)
Mõnede võistluste üleviimist „peaklastrist“ paljude kilomeetrite taha tuleb olümpiamängudel pidevalt ette, aga omaette maskott ühe võistlusala jaoks – midagi sellist ei olnud varem tehtud. Jevgeni Sljussarenko jutustab loo hülgepojast Vigrist – tegelasest, kes sai 1980. aastatel Eestis ülimalt populaarseks ja nüüd on ülekohtuselt unustatud.

Jevgeni Sljussarenko, Championat.com peatoimetaja asetäitja — Sputnikule.

Levinud versiooni kohaselt sai Eesti oma killukese Moskva olümpiamängudest tänu väledusele: kuni naabrid Leningradis aru pidasid, kas neil on seda tarvis või mitte, lahendasid vabariigi juhid küsimuse kiiresti Moskvas ära, esitades kõik nõutavad garantiid ja argumendid. Mais 1976 hakkas ehitustöö Pirital pihta.

Kuidas aga juhtus, et purjetamisvõistluse jaoks lubati võtta kasutusele omaette maskott (mida, olgu üle korratud, polnud olümpialiikumise ajaloos veel juhtunud), — selle kohta pole õnnestunud teavet leida. Kuidas ka ei olnud, aasta pärast ehituse algust kuulutas Eesti NSV kaubanduskoda välja konkursi Olümpia purjeregati-80 sümboli loomiseks. Suurim mure oli selleks sobiva looma valik. Moskvas probleeme ei olnud: karu — Venemaa sümbol. Aga kes Eestis? Ja et pealekauba seostuks merega…

Pikka aega kaldus žürii eelistama…tuletorni — just seda pakuti kirjades välja kõige sagedamini. Täpselt selle ajani, kuni saabus tuntud keraamiku Saima Sõmeri võistlustöö.
„Mulle tundus, et kõige loogilisem oleks mõelda mõnele veelinnule või —loomale," rääkis Sõmer hiljem. „Hüljes! Neid oli tollal Tallinna rannikul üsna palju. Nukkude loomise kogemust mul oli, kuna töötasin sel ajal televisioonis. Jäi vaid leida õige materjal, ja pehmed madrusemundris mänguasjad olidki valmis."

Veel üks ainulaadne moment — tänu selle looma anatoomilisele eripärale kujundas Saima Sõmer kaks maskoti varianti: lamav (nagu hüljes pärislooduses ongi) ja seisev (mis, nõustugem, näeb kenam välja). Komisjon leidis, et mõlemad variandid sobivad.

Ka nime valimisega on seotud oma lugu. Konkurss kuulutati välja populaarses ETV Reklaamiklubi saates. Ettepanekuid loeti ette igas järgmises saates.

„Ja võitjaks sai — Vigli!" ütles uhkelt Eesti Spordikomitee aseesimes Urmo Kala, kellel oli raskusi r-i hääldamisega (Vigri tuleneb viigerhülge ehk viigri liiginimest). Tuli siis maskoti nimi paberile kirjutada ja vaatajatele näidata. Maskoti nime autori osas lähevad andmed lahku: mõned räägivad kellestki Saaremaa inimesest, mõned Tallinna koolipoisist.

Sellest päevast algas hülgepoeg Vigri üle-eestiline kuulsus, mis kestis peaaegu aastakümne (tõsi, selle loojale, nagu tihti juhtub, erilisi boonuseid ei jagunud — Sõmerile maksti 1000 rubla autoritasu, pärast aga ei kutsutud teda isegi olümpiaregatile).

Juba 1979. aasta suvel, aasta enne olümpiamängude algust asus Tallinna tehas Polümeer vahtkummist hülgepoegi tootma (selle projektiga tegeles tehase töötaja Elsa Johanson). Septembris kirjutas Rahva Hääl esimese 11 000-lise partii valmimisest ja teatas, et aasta lõpuks valmib veel 45 000. Kõikide Vigri kaubamärgiga toodete läbimüügi kogumahtu nende aastate jooksul vaevalt üldse keegi hinnata oskab. Olümpia purjeregati maskoti populaarsuse tipp saabus 1980. aastate esimesel poolel. Vigri nimega ristiti juunioride jahiklass, kohvik teel kesklinnast Kadriorgu, lasteaed, muusikakollektiiv, jalgpallimeeskond ja isegi küpsisesort!

Hiljem aga saabus unustus, milles küll nullindate keskel tekkis lühiajaline katkestus: Vigri kujutisega plakatid kutsusid riigi kodanikke ennast Tallinna elanikeks registreerima. Ainult et eestlaste nooremas põlvkonnas ei tekitanud see enam mingisuguseid assotsiatsioone.

 

 

194
Teema:
Таllinn — Rio de Janeiro (43)