Läänemeri

Nad vaikisid 34 aastat, nüüd aga räägivad, mida nad Ahvenamaal nägid

306
(Uuendatud 13:50 07.01.2019)
See lugu Rootsimaa ajalehes kujunes sensatsiooniks. Esmakordselt 34 aasta jooksul kõnelevad kaks rootslannat sellest, kuidas Vene kaubalaev nad avamerel hukkumisest päästis. Aga oodake: neil on kahtlus, et siingi ei saadud läbi ilma luureallveelaevata ning too alus oli lihtsalt kattevarjuks.

TALLINN, 6. jaanuar — Sputnik. Aga kui nõukogude meremehed tütarlapsed pardale tõstsid, ei tundnud need esmalt mitte kergendust, vaid hirmu, edastas portaaal Inosmi.

Kaks ööpäeva olid nad triivinud avamere poole. Sellest hetkest on möödunud juba 34 aastat. Ja siin on nüüd Helena af Klerckeri ja Lou Åbergi jutustus sellest), mida nad tol novembriööl nägid.

Ühel imeilusal 1984. aasta novembripäeval jäid kaks üheksateistaastast tüdrukut Ahvenamerel kadunuks. Kahe päeva pärast päästis nad nõukogude kaubalaev Dagestan. Igal aruande lehel, mille Helena af Klercker 2018. aasta kevadel Rootsi relvajõudude peastaabist 34 aasta tagusest hämarikust välja tõi, seisab pitser "salajane", mis lugejale valjuhäälselt kisendab:

"Esmane vaatlusaruanne, mis on saadud peale päästekopteri BERG 041840 maandumist. Meeskond kohustas tütarlapsed vaikimisvandest kinni pidama."

Стокгольм
Stockholm.

"04" tähistab kuupäeva, pühapäeva 1984. aasta 4. novembrit ning kellaaega 18.40.

Bergid olid 1961. aastast kuni 2005. aastani Stockholmi saarestiku sõjaväekopterid. Aruandes mainitud "tüdrukud" Helena af Klercker ja Lou Åberg kasvasid üles külma sõja ajal koos võidurelvastumisega NATO ja Varssavi pakti riikide vahel ja õudusega aatomipommide ees.

Nad tutvusid teineteisega ühes Höglandi (Stockholmi saarestiku – toim.) koolis, lui nad olid seitsmeaastased ja läksid esimesse klassi. Mõlemad olid pärit läheduses vastselt valminud Hornstulli linnajaost Drakenbergist, mis oli pälvinud "Miljoniprogrammis" nõudluse (valitsusprogramm, mille kohaselt plaaniti ehitada miljon korterit, et kindlustada kogu elanikkond korteritega – toim.).

Åbergide perekond kolis sinna Vitabergspargi boheemlikust elurajoonist teispoolt Södermalmi.

"Vitabergspargis käis metsik elu, seal jookseb igal pool ringi hipide lapsed. Höglandis aga olid kõik lapsed üsna tagasihoidlikud ja igavad. Siis aga kohtasin Helenat. Tal oli seljas lambanahkne kasukas ja ta kepsles keksumängu, ning tal olid pikad sassis juuksed. Ma mõtlesin, et vaat temaga ma küll mängiksin, pajatab Lou Åberg.

Helena af Klerckeri vanemad läksid lahku, kui ta oli nelja-aastane, ja ta elas koos emaga. Kuid nende elu laabus igati kenasti.

"Lou pere kutsus mu enda poole, kui mul kodus muresid oli. Me saime õige ruttu justkui õdedeks," lausub ta.

1984. aastal said "õed" enda käsutusse toa Åbergide tolleaegses korteris Hornsgatani tänavas. Nad olid siis 19-aastased ja läksid tööle lasteaiakasvatajatena. Kuid kolmapäeval, 31. oktoobril otsustasid nad põgeneda.

"Sülitame töö peale. Helistame ja ütleme, et oleme haigeks jäänud, ise aga sõidame linnast minema, otsustasime me. Tüüpiline teismelise käitumine, ei mingit vastutust. Hiljem oli meil küll häbi, et oma tööandjat alt vedasime, aga me ju ei teadnud, et ajalehtede esiküljele satume," jutustab Helena af Klercker.

Ja nii suundusid omavoliliselt haiguslehele jäänud kasvatajannad ühistranspordiga Melbyhamni sadamasse Vedby saaarel, kus Åbergitel oli suvila.

Filmirežissöör ja joogatreener

Helena af Klercker on sündinud 18. juunil 1965. aastal.

Elab Stockholmis.

On Londoni rahvusvahelise filmikooli kutseline režissöör ja produtsent. Tegeleb näitlejate väljavalimisega mitmesugusteks filmiprojektideks, ühtlasi töötab ta praegu oma dokumentaaldraama pilootteose kallal, et esitleda seda filmiprodutsentidele ja teistele sponsoritele, kes võiksid projekti teostamiseks vahendeid anda.

Lou Åberg on sündinud 5. veebruaril 1965. aastal.

Elab Gotlandil.

On Stockholmis ja Gotlandil joogatreeneriks. Talviti korraldab joogareise Indiasse.

Plaanikohaselt pidid nad jääma sinna reedeni ning seejärel naasma kell 14.40 väljunud bussiga, et jõuda õhtuks Norrmalmstorgi väljaku restorani Berzelii-terrassen tantsima.

"Reedeks olime kõigest juba üsna tüdinud. Olime teinud kõike, mida sel puhul tavaliselt tehakse – jalutanud metsas, imetlenud looduspilte ja suitsetanud ära virnatäie sigarette," jutustab Helena af Klercker.

Et kojusõiduni jäänud aeg kiiremini kulgeks, otsustasid nad Louga võtta ette paadisõidu lahel, mille kaldal nende suvitusküla paiknes.

Nad varusid endale kaasa söögipoolist, termosetäie kohvi ja taipasid juba talvekorterisse pakitud päästepaadi merele kaasa haarata.

Старая лодка как часть экспозиции
Illustreeriv foto.

"Oli imeilus päikesepaisteline päev, lausa tõeline kevad, novembri järele ei lõhnanud sugugi," meenutab Helena af Klercker. Keset lahte viskasid tüdrukud oma toidupoolise, mida ei jõudnud ära süüa, üle parda ja valasid välja kohvi, mis tundus liiga mõru.

"Me valasime ära oma läätsesupi. Sellest oli meil hiljem kõige enam kahju. Kuidas me küll võisime?" jutustab Lou Åberg.

Kaldalt hakkas puhuma tugev tuul, kuid tüdrukud ei pööranud sellele esialgu tähelepanu. See tuul aga viis neid maismaast üha kaugemale, ja peagi triivisid nad juba avamerel.

"Tuul viis meid nii kiiresti edasi, nagu oleks paadil mootor peal. Mõneks sekundiks olime sõna otseses mõttes halvatud," kirjeldas Lou Åberg hiljem avalikult teadasaadud osa draamast, mis edaspidi lühendatud kujul ajakirjas Fib-Aktuellt avaldamist leidis.

Merelaht, kus üheksateistaastased tüdrukud viibisid, on ääristatud kõrgete kaljudega. Lou Åberg on neis vetes pisikesest peale supelnud. Ta teadis, et paat võib ümber vajuda, kui nad kaljudele liuiha lähedale jõuavad, ja kiirustas Helenale appi. Sõbratarid istusid külg külje kõrval paadipingil ja aerutasid kõigest jõust. Patuga pooleks õnnestus neil ohtlikke karisid vältida ja need seljataha jätta.

Et vetevood paadikest veel kaugemale ei kannaks, lasksid nad lõpuks ankru vette. Sügavust oli 25–40 meetrit. Seejärel jäid nad sama koha peale hulpima.

Lained kiigutasid neid siia-sinna, otsekui kiiktoolis. Neile näis, et kulus terve igavik, kuni nad märkasid lähenevat kalalaeva. Tüdrukud vehkisid hullumeelselt kätega, kuid laev sõitis neist mööda ja mitte keegi pardal ei märganud, et nad hädas on.

Helena af Klerckeri ja Lou Åbergi paat oli alumiiniumist, viis meetrit pikk. See oli kõigile ilmatuultele avatud ja mootorit tal polnud. Kiilu andis lahti ühendada ka õhtuks asetasid nad selle paadininasse, et midagi katusesarnast tekitada.

Kordamööda pugesid nad "katuse" alla puhkama, jälgides ümberkaudset olukorda. Läbi udu kumas Vetby teletorn. See andis enesekindlust. Maismaa polnud niiväga kaugel.

Umbes kell 11 õhtul märkas Lou Åberg midagi lähedalt mööda ujumas. Tume siluett pea sama tumedal taustal joonistas välja möödalibiseva laeva kuju.

Helena af Klercker seda ei mäleta. Võib-olla oli ta just paadipõhja pikali heitnud ega võpatanudki, kuna pimeduses näeb ta sõbratarist kehvemini.

Seda selgemini aga mäletab ta seda, mis juhtus kolm tundi hiljem, öösel kella kahe paiku. Siis avastasid tüdrukud selle, mis paistis neile pääsemisena.

Platvorm! See oli neist kuue meetri kaugusel. Tundus, et see on tsemendist, aga tagapool on midagi suurt ja musta. Nad asusid meeleheitlikult sõudma selle liikumatu "saarekese" poole keset mäslevat merd, unustades ankrugi – aga see neid põhjusel, mida peagi mainime, ei seganud.

"Me nägime, et platvormi külge on kinnitatud metallist redel, ja mõtlesime: "Jumal küll, tuleb selleni välja jõuda!" pajatab Helena af Klercker.

Kui nad redelist paari meetri kaugusele jõudsid, andis Helena aerud Loule üle, et ise paadininasse ronida. Ta küünitas end kõigest hingest ettepoole, et tarindist kinni haarata, kuid kogu konstruktsioon taandus justkui tagasi ja vajus neist kaugemale.

"Ja sel hetkel lõi meile otse näkku kahe suure prožektori valguskiir, nii et me taipasime, et seal kusagil peavad olema inimesed."

Helena af Klercker ja Lou Åberg hakkasid kõigis neile teada keeltes appi hüüdma – rootsi, inglise ja prantsuse keeles. Mitte keegi ei vastanud. Midagi ei juhtunud. Möödus ilmselt kümmekond minutit, prožektorid kustusid ja tüdrukud jäid pimestatult pimedusse.

Природа Финляндии
Illustreeriv foto.

"Lainetus tugevnes. Meie väike paat sattus sõna otseses mõttes tsentrifuugi meelevalda," ütleb Helena af Klercker.

Ülekuulamisel, mis selle meredraama järel Muskö mereväebaasis aset leidis, jutustas üheksateistaastane tüdruk, et aerupaat oli sedavõrd kõikunud ja pöörelnud, et tähistaevas pööras end korduvalt pahupidi.

Kui kogu ilm pöörlemast lakkas, siis platvormi enam ei olnud. Kuhu see küll kadus – kas alla või üles? Oli see allveelaev või UFO? Tüdrukud vaatasid hirmujudinatega teineteisele otsa.

Koidikul nägid nad vee all hiilgavaid objekte, mille nimetasid "valgussaarteks", aga "emalaeva" enam näha ei olnud.

Kolme aasta eest oli tuumarelvaga varustatud Vene allveelaev S-363 sattunud Karlskrona mereväebaasi lähedal Rootsi poolt kaitstud territoriaalvetes karidele.

Vedbyst pisut põhja ja lõuna pool on samuti tähtsad sõjaliselt kaitstud alad. Lahte Ahvenamaa saarestiku ja Rootsi vahel, kus Helena af Klercker ja Lou Åberg paadiga triivisid, nimetatakse Põhjalaheks ja sel on oluline strateegiline tähendus sellele, kes tahab Läänemere põhjaosa oma kontrolli all hoida.

Umbes kolme miili kaugusel asub Kappelskäri, mis on riigile üks olulisimaid meresadamaid juhuks, kui Rootsil tuleb end kallaletungi korral kaitsta.

Ega naljalt keegi kahtle selles, mis järelduse välisriik 1984. aastal tegi – et selles piirkonnas on allveelaevakaitse, millest oleks hea rohkem teada saada.

Aga allveelaev sobib nimelt sellele, kes tahab salamisi ringi seilata ja kõike jälgida. Meie territoriaalvete kujuteldav või siis tegelik rikkumine olnuks kõigil hammaste vahel ja leheveerud olnuks täis pealtnägijate pajatusi, kes arvavad, et nägid Stockholmi skäärides allveelaeva. Ka Lou Åberg ja Helena af Klercker oleks sellest teadlikud. Aga mida nad ei teadnud, oli see, et nende ankur merepõhja kinni jääb, ja nüüd on nad juba kaugel avamerel.

Koitis uus päev ja taevaväravad pöörasid ette uue lehekülje oma hiigelraamatus. Oli teise päeva hommik ja maismaad polnud enam näha.

"See pilt jäi mulle kogu eluks meelde: me vaatasime ringi ning igal pool oli ainult vesi," pajatab Lou Åberg.

Keegi neid ei märka ega tule päästma. Mitte keegi ei tea, kus nad on. Ainult need inimesed "platvormil"… Tüdrukud kükitasid paadi põhjas ja kallistasid teineteist, teine teist oma pihkudega soojendades. Aeg-ajalt lendas nende peade kohalt üle mõni lind ja nad laulsid Scorpionsi laulu "Yellow raven", paludes võluvõimetega kollast varest, et too neid ära päästaks.

Подводная лодка Выборг Балтийского флота в Калининграде
© Sputnik / Игорь Зарембо
Vene allveelaev.

Aeg läks ja füsioloogilised vajadused andsid endast aina piinavamalt märku. Sõbratarid jõid merevett ja pissisid otse paati.

"Ma mäletan soolase vee maitset, kui me kruusid võtsime ja soola vett jõime, ehkki teadsime, et seda teha ei tohi," jutustab Lou Åberg.

Tüdrukud kummardusid üle paadiserva, silmitsesid mustavat sügavikku ja kordasid kui mantrat: "Ma ei mõtlegi kaladele toiduks saada." Nad lubasid teineteisele midagi väga head ses elus saavutada, kui vaid elu jäävad. Nad valasid pisaraid.

"Nüüd meenutan seda kõike justkui mingit filmilõiku. Kõiki neid tunde. Tervet päeva, päikesetõusust õhtuni," lausub Lou Åberg

Taas saabus öö – nende teine öö tillukeses aerupaadis. Silmapiiril kulgeb laevatee ja kusagil üsna lähedal eristavad nad laevu, mis meenutavad suuri valgustkiirgavaid maju.

Paadis ümbritseb tüdrukuid vaid jahedus ja pimedus. Kõige võimsamaks füüsiliseks mälestuseks ei ole näljatunne ega janu, vaid see, kuidas vihm piitsutas.

"Me ütlesime teineteisele: "tõmba hinge, kullakene. Tuleb lõõgastuda." Aga seda me ei suutnud. See kohutav jäi minusse sügavalt sisse, hirm jälle külmast vabiseda," ütleb Helena af Klercker.

"Meil ei olnud ju mingeid soojemaid riideid seljas. Minul oli kerge moekas jakike ja sametpüksid," pajatab Lou Åberg.

Vees oli umbes kaheksa soojakraadi, õhus umbes viis. Kesköö paiku hakkas puhuma tuul kiirusega umbes 10 meetrit sekundis, paadike viskles lainetel nagu pähklikoor.

Сильные волны на море
© Sputnik / Вадим Анцупов
Torm Läänemerel.

"Iga uus laine oli lihtsalt kohutav. Ma mäletan, kuidas me neil kõikusime ja kogu aeg mõtlesime: "Ei-ei-ei, nüüd kohe läheme uppi!" Olime lihtsalt surmani hirmunud," ütleb Lou Åberg.

"Iga sekund olime surmasuus ja muidugi me mõistsime, et see on nähtavasti lõpp- Küsisime endalt: "Milleks seda kõike vaja oli? Miks me seda tegime?" jutustab Helena af Klercker.

Koiduajal rahunes torm maha. Hommikutunnil juhtus Helenal midagi, mida ta kirjeldab meeltesegadusena, mis kestis mõne sekundi: "Kui olin tõesti meeleheitel ega osanud midagi peale hakata."

"Ma ei suuda enam siin istuda. Lähme nüüd ja helistame kellelegi," ütlesin ma Loule. Justkui arvaksin päriselt, et kusagil seal läheduses on telefoniputka, ja kavatsesin üle paadiserva selleni välja jõuda."

"Ma arvasin, et kaua me enam välja ei venita. Mu teadvus hakkas segi minema. See lihtsalt võbeles aeg-ajalt. Oli väga ebameeldiv tunne. Arvan, et nii juhtub, kui oled peaaegu suremas," lausub Lou Åberg.

Lõuna paiku paistis silmapiiril veel üks laev. See kulges vasakult paremale, mis tüdrukute rehkenduse kohaselt pidi tulema Põhja-Soomest või veel lõuna poolt.

Tüdrukud olid juba leppinud sellega, et keegi neid ei märka. Nad saatsid laeva ükskõikselt pilguga. Möödus päris palju aega, kui järsku juhtus midagi täiesti ootamatut.

"Kui laev oli otse meie ees, ehkki endiselt üsna kaugel, tegi ta 90-kraadise pöörde ja võttis kursi otse meie poole," meenutab Helena af Klercker.

Ta tõusis paadipingile püsti, võttis päästevesti seljast ja hakkas sellega vehkima. Laev sõitis otse nende suunas, kuni oli nii lähedal, et ta mõtles, kuidas see küll paadikest ümber ei paisanud. "Siis karjusin küll kogu hääle kähedaks."

Viimsel sekundil, nagu neile näis, keeras kaubalaev end küljega paadisolevate tüdrukute poole. Laevakerelt siras punasena vastu Nõukogude Liidu tunnusmärk – sirp ja vasar.

Шторм в Эстонии.
© Sputnik / Вадим Анцупов
Illustreeriv foto.

"Laeva pardal seisis trobikond meremehi. Nad vaatasid kõrgelt alla ja lasksid kähku alla päästepaadi."

Kui kõik oli seljataga, kõnelesid Helena af Klercke ja Lou Åberg sellest, kui väga nad neile appi tulnud kaubalaeva Dagestan meeskonna üle ehmusid:

"See oli täiesti… Säärane imelik tunne, et kas see mitte ei viirastu, et nüüd nad sind pildistavad, aga seejärel lasevad maha ja saadavad olematusse, tõsijutt."

Seevastu aga võtsid meremehed tüdrukud 10 000-tonnise nõukogude kaubalaeva pardale ja viisid nad laeva kapteni, kolmekümneaastase tavatult tihedate kulmudega Vjatšeslav Kuzmenkovi palge ette.

"Kas teil dokumente on?" küsis too inglise keeles.

"Meil polnud plaanis nii kaugele sõita," vastasid tüdrukud, püüdes kõigest jõust koolis õpitud inglise keelt meelde tuletada.

Noortelt rootslannadelt uuriti nende isikuandmed välja, kästi topsitäis kuuma viina ära rüübata ja saadeti siis laevaarsti juurde. Nende jalad olid nii paistes, et kummikud tuli katki lõigata, et need kätte saada.

"Meil olid külmakahjustused ning mitu varvast olid hiljem veel aastate viisi täiesti tuimad," lausub Helena af Klercke.

Dagestani söökla ettekandja Maria Svist aitas päästetud tüdrukutel riided seljast võtta. Stockholmi tütarlapsed silmitsesid üllatusega venelanna juukseid, mis olid seatud 1960. aastate moe kohaselt kõrgesse soengusse, ja tema suurelillelist kirjut kleiti.

"Me olime sõna otseses mõttes moe ja aja poolest tagasi sattunud – kahe aastakümne jagu minevikku," ütleb Helena af Klercke.

Kalendris on aasta 1984. Nõukogude Liit on endiselt raudse eesriide taga, mis kaitseb kommunistide juhitud Ida-Euroopat läänemaailma mõju eest.

Kodanikel ei lubata rangelt valvatud riigipiire ületada. Meremehed ja sportlased on siin erandiks, kuid need, kel õnnestub "üle hüpata" ei pruugi enam kunagi oma perekonda näha.

Viis aastat pärast seda, mil nõukogude kaubalaeva meremehed Lou Åbergi ja Helena af Klerckeri pardale noppisid, 1989. aasta 9. novembril langeb Berliini müür, kuid senini ei võinud keegi sellest mõeldagi.

Ja sel hetkel, kui tüdrukuid Dagestani pardal sooja vanniga hellitati, oli usaldamatus ja hirm idanaabri suhtes endastmõistetav, mõlema Stockholmi piiga jaoks vältimatuks osaks maailmapildist.

"Nõukogude Liit – see on hallikarva maa allasurutud, sombistunud inimestega, mis elab oma elu raudse tara taga. Nii me seda endale ette kujutasime, nagu kõik teisedki läänes seda ette kujutasid," lausub Helena af Klercker.

Lou Åberg kaotas laeva vannis teadvuse. Ta ärkas voodis, nuusksoolaga nina all. Maria Svist hõõrus ta ja Helena piiritusega üle ning toitis neid kuumade pirukatega.

"Seejärel tehti meile mõlemale paremasse tuharasse süst ja me jäime otsekohe magama, nagu jalust niidetud. Ma ei tea seniajani, mis süstid need säärased olid," ütleb Helena af Klercker.

Paari tunni pärast ärkasid nad seepeale, et keegi lausus rootsi keeles: "Kas olete siin, tüdrukud?" Hääl kuulus lootsile Per Modinile, kes oli laevale kutsutud, et ta nad kaasa viiks.

"Ta kallistas meid nagu häid tuttavaid. Hiljem ta jutustas, et see oli tema elu kõige õnnelikum silmapilk. "Me oleme harjunud, et tihtilugu tuleb sissepakitud surnukehi üles korjata," ütles ta. "

Per Modin viis tüdrukud Singö saare Svartklubbeni tuletorni lootsijaama. Seal seisis kümme Lou ja Helenaga samavanust noorsõdurit, kes olid otsingutest osa võtnud.

Helikopter viis leitud tüdrukud Singöst Södershuseti haiglasse, kus neiud ootasid ees ajakirjanike küsimused ja välklampide tulevärk.

Haiglavoodis lamades andsid ime läbi pääsenud tüdrukud intervjuusid kõigile suurtele ajalehtedele, aga ka telesaatele "Aruanne".

Aga nad täitsid saadud käsu ja vaikisid põhiuudisest – sellest, mida Lou Åberg oli näinud, kui neist loovis mööda tume laev, "platvormist", mille otsa nad sisuliselt komistasid, ja veealustest "valgustkiirgavatest saartest".

Ööpäeva möödudes sai sõjalaeva Heilbirn kapten ülesande Helena af Klercker ja Lou Åberg esmakordselt üle kuulata selle kohta, mida nad näinud olid. Nädala pärast võtsid Rootsi relvajõud nendega uuesti ühendust.

"Meid kutsutu kaugel linnast väljas asuvasse mereväebaasi ülekuulamisele. Meid võeti auto peale ja me ei teadnud, kuhu meid viiakse. Meid viidi kuhugi mitmeid maa-aluseid kummalisi koridore pidi ja pandi siis eraldi ilma akendeta tubadesse. See oli ebameeldiv," pajatas Helena af Klercker.

Rootsi relvajõududel on suurepärased ülekuulamisruumid otse Stockholmi südames, kuid nad otsustasid viia tüdrukud Muskö mereväebaasi, kus maa all, pealtkuulamise eest kindlalt kaitstult asub luure- ja turvateenistuse osakond. See tähendab, et sõjaväelased suhtusid sellesse, mida tüdrukud nägid, vägagi tõsiselt.

Peagi said nad veel ühe "kutse", sedapuhku Nõukogude saatkonnalt. Lou Åberg ja Helena af Klercker, nagu paljud teisedki, arvasid, et päris kohutav on sattuda Stockholmis nõukogudemaa suletud uste taha.

"Paljud meie sõbrad ütlesid: "Kas te lähete sinna? Milline õudus!"," meenutab Helena af Klercker.

Helena af Klercker ja Lou Åberg tulib Nõukogude saatkonda – Kungsholmeni betoonmürakasse – punaste roosikimpudega.

Nad võttis vastu merejalaväe atašee Mihhail Nikitin ning neil aidati saata faks tänuavaldusega Dagestani meeskonnale. Saatkonnas tundsid nad end sama ebamugavalt nagu Muskö mereväebaasis.

"Nad tahtsid meid NSV Liitu külla kutsuda ning me arvasime, et see on üheotsapilet. Me olime oma turvalisuse pärast hirmul," ütleb Helena af Klercker.

Selle asemel, et Moskvasse lennata, kolisid tüdrukud mõneks aastaks välismaale. Mõlemad ütlevad, et seda otsust mõjutas seegi, mida nad Ahvenamaal meres näinud olid. Kodust lahkuda tundud nüüd märksa ohutum.

Möödus kolm aastakümmet. Kogu selle aja on nad oma saladust hoidnud. Mõlemad on juba ammu Rootsi naasnud. Lou Åberg teenib elatist joogaõpetajana ning Helena af Klercker töötab filmitööstuses.

Ühel 2013. aasta talvehommikul lülitas ta arvuti käima ja lubas endale valada kuvarile kõik need sõnad, mida ta nii kaua oli eneses pidanud. Kui ta laua tagant tõusis, oli lühistsenaarium 1984. aasta sündmustest valmis.

Dokumentaalfilmi projekt oli külmutatud 2018. aasta kevadeni, mil Helena af Klercker salastatud aruande relvajõudude staabist välja tõi.

Aruandes, mis oli 34 aastat Rootsi sõjaväeluure arhiivis lebanud, on kaks erinevat järeldust. Esmane hinnang vahejuhtumile, mis on antud mereväebaasi idakalda ülema poolt, kõlab nii:

"Ilmselge, et nad nägid laeva, mis teadaolevatel põhjustel neid päästa ei saanud. Sellegipoolest tundis laeva meeskond ilmselt siiski, et vastutab nende tüdrukute elu eest, kes on sellisesse olukorda sattunud.

Pühapäeval, 4. novembril kohale jõudnud nõukogude laev Dagestan võis teatud kanaleid pidi saada teavet tütarlaste asupaigast. Tüdrukute sõnul võttis laev kursi otse nende suunas."

Helena af Klerckeri süda pumpas terve keha adrenaliini täis, kui ta neid ridu luges. See oli sõna otseses mõttes rehabilitatsioon. Kinnitus.

Ta jätkas lugemist. Relvajõud olid registreerinud kõikide laevade liikumisteekonnad, mis tüdrukute paadist lähedalt mööda kulgesid. Ööl vastu 3. novembrit seilasid Ahvenamaa merel viis-kuus suurt kaubalaeva, millest teada oli, ja ka mitu Soomest pärit laeva. Lisaks sellele loovis Söderarmist paari meremiili kauguselt loode poolt läbi Ahvenamaa saarestiku Marienhamni poole läbi täislastis puksiirlaev.

Helena af Klerckeri ja Lou Åbergi kirjeldatud platvorm meenutab aruande kohaselt vägagi toda puksiirpraami. Kuid võimalust, et paat võis sedavõrd kaugele edelasse loovida, ei peetud tõepäraseks.

Suure küsimärgi tekitas ka tütarlaste päästmispaik. Kui Dagestani meeskonna liikmed Svartklubbeni lootsidega ühendust võtsid, teatasid nad, et asuvad Solovjeva laiu lähedal Singö ja Ekerö vahel.

"See koht paikneb umbes viie meremiili kaugusel faarvaatrist ja kaubalaevad sinna tavaliselt ei satu," kinnitatakse aruandes. Seejärel tuleb lõik, mis algab nii: "Appitulnud nõukogude laev Dagestan…"

Ülejäänud lõik on turvakaalutlustel välja rebitud, enam kui 30 aasta järel on see ikka veel salastatud. Ainult viimane tekstilõik on loetav:

"Seega jääb ebaselgeks päästmiskohta puudutav, nagu ka Dagestani marsruut."

Vene laevakapteni kinnituse kiuste ei pea Rootsi kaitseministeerium platvormiga kohtumist tütarlaste kujutluse viljaks:

"Tüdrukutel on jäänud sellest sündmusest selged mälestused ja kahtlemata on nad tõepoolest mingisugust platvormi kohanud. Olemasoleva info kohaselt mingisugust kaubalaeva läheduses olla ei saanud, seetõttu ei välista uurimisrühm, et tegemist oli mingisuguse allveelaevaga."

"Vahel ma mõtlen, et jumal küll, kas me tõesti selle kõik välja mõtlesime? Aga see oli ju nii lähedal. Lausa silme ees," ütles Lou Åberg, kui tuli tema kord seda lugeda.

Helena af Klercker on taas jõudu kogunud. Ta esitas taotluse ja sai Rootsi filmiinstituudilt raha, et üles filmida pilootklipp — dokumentaalfilmi lühiversioon, mida näidata produtsentidele ja sponsoritele, kes võiksid sellesse projekti panustada.

"Niipea kui ma vaid rahastuse leian, lendan Venemaale ja kohtun paljude tähtsate inimestega, et film valmis teha," ütleb Helena af Klercker.

Viis aastat tagasi otsustas ta tõe välja selgitada. Võib-olla ei õnnestu see tal kunagi. Aga film ei tule ainult sellest, mis tegelikult juhtus, vaid see jutustab ka sõprusest.

"Kui me teineteist sedasi ei oleks toetanud, ei oleks me ellu jäänud," lausub Helena Loule. Ei oleks ellu jäänud teineteiseta ja ilma Dagestani kapteni Vjatšeslav Kuzmenkovita.

"Ma olen talle igavesti tänulik. Tema tõi meile oma laeva," ütleb Helena af Klercker.

306
Tagid:
NSVL, allveelaev, Läänemeri, Rootsi