EV100: ühe Eesti perekonna lugu, illustreeriv foto

Eesti Wabariik 100: III osa

120
(Uuendatud 20:19 24.03.2018)
Alates 1963. aastast kirjeldatud sündmustes olen ise olnud osavõtja, varasemad on üles täheldatud sugulaste ja kokku puutunud isikute meenutuste põhjal, täheldab autor.

Aleksander Trummel 

Sergei Kingissepp erineb tohutult oma isast, kes oli osav kõnemees, rahvahulkade innustaja ja eraelus omapärase huumorisoonega. Nõukogude Liidus üles kasvanuna oli Viktori poeg endassetõmbunud ja kalk, aga NKVD töötajana oma valdkonnas suure professionaalsuse omandanud. Kingissepp ei kanna mingit mundrit ja liigub linna peal erariideis. Moskvast sai ta kaasa info inimeste kohta, kelle kaudu Linkhorsti jälile jõuda.

Eesti Wabariik 100: I osa >>

Veel enne, kui korraldatakse 21. juuni meelevaldus uue nõukogudesõbraliku valitsuse ametisse nimetamiseks, on Kingissepal teada, millise nime all ja kus Linkhorst elab. Aga kiirustada ei saa — vormiliselt kehtivad veel EW seadused ja nimekirjas on veel palju teisigi, kes "õigel hetkel" kinni tuleb võtta. Alles septembri lõpul, kui ENSV on juba üle kuu aja "vennalike rahvaste peres" olnud, vahetab Kingissepp erariided Siseasjade Rahvakomissariaadi vormi vastu ja asub 3. Eriosakonna juhi ametisse.

Linkhorst ei tea enam mida teha, Kingissepp viivitab ja arreteerib isa ülesandja alles järgmise aastanumbri alguses. Ülekuulamine käib erinevalt 1922. a. Kaitsepolitsei tegevusest koos sadismi ja mõnitamise elementidega ning Linkhorst-Nõmmikul tuleb kaua vaevelda, enne kui ta lõpuks 1941. a. märtsis maha lastakse. Neli kuud hiljem tabab surm ka Sergei Kingisseppa ennast, kui Venemaa suunas liikuv laev "Järvamaa" Juminda lahes saksaste poolt põhja lastakse.

1940. a. eelviimasel päeval arreteeritakse oma Tallinna kesklinna korteris ka vanaonu, kelle elukäigul jäime peatuma Rakveres 1918. a. keskpaigas. Sõja lõpetab tsaariarmee kapten juba koloneli aukraadis ja saab Harjumaa serva mõisa südamest suure 45 ha talukoha. Kogu vabariigi perioodi töötab vanaonu juhtivatel kohtadel riigi kohtusüsteemis. 1939. a algul annab ta isale lubaduse, et viib poisi järgmisel suvel Helsingi olümpiamängudele. Kahjuks nii ei lähe.

Nüüd tema ülekuulamise protokollidest. Kuna uurija ei suuda talle midagi oluliselt kontrrevolutsioonilist inkrimineerida, välja arvatud 1918. a. sakslastele kapituleerumine, siis tuleb karistuseks 10 aastat koos kogu vara konfiskeerimisega. Vanaonu esitab 1941. a. aprillis kassatsioonikaebuse Leningradi, see lükatakse aga tagasi ja juba enne sõjategevuse puhkemist algab vangistatu teekond itta.

Eesti Wabariik 100: II ossa >>

Isa leidis oma eluajal inimese, kes oli vanaonuga ühel ja samal pargasel, kui neid piki Kaama jõge teise kinnipidamiskohta veeti. Kas ta libises või teda lükati, aga praami servas olnud puitkonstruktsioon purunes ja vanaonu kukkus üle parda. Keegi ei hakanud alust selle pärast kinni pidama, vaid tunnimees tulistas automaadist vettelangenu suunas valangu ja nii leidis vanaonu 1941. a. septembris Kaama jõe voogudes märja haua.

1940. aasta teine pool ema peret eriti ei puuduta, temapoolne vanem onu lõpetab Tartus 1939. a. kevadel tööstuskooli, kuid ei leia tööd. Viimast korda saavad kõik kokku nädal enne sõja algust, kui väeosa hakkab Tartust Värska poole liikuma. Augusti algul kutsutakse vanaisa politseiprefektuuri, sest nädal tagasi on Venemaalt sinna saabunud onu pass. Rohkem pole tänaseni õnnestunud teada saada, kus on tema tundmatu haud — kui teaks, viiks peotäie mulda koos lilleõiega, nagu vanaisa puhul sai tehtud.

Vanaisa vennal on kokku neli last, kellest üks satub 1941. a. samuti Nõukogude poolele ja jääb kadunuks. Teine poeg on veel alaealine, kui grupp Tartu koolipoisse 1948. a. kevadel nõukogude korra vastase vandeseltsi moodustab ja üritab 1. mai demonstratsiooni ajal Raekoja platsil linna kompartei I sekretäri maha lasta. Ülekuulamise protokollidest saab välja lugeda, et üks poistest oli 1941-1944. aa. vanematega nõukogude tagalas viibinud ja näinud, kui vilets elu seal oli. Posid olid suutnud muretseda kaks vintpüssi ja hulga padruneid, kuid jäävad aprilli keskpaigas julgeolekule vahele. Liikumise pealik, kes on ainsana üle 18 aasta vana, saab karistuseks "25+5", teised on alaealised ning nende vangistus jääb 10 aasta piiresse.

Sellise määra saab ka vanaonu poeg, kes saadetakse töölaagrisse Murmanski oblastisse Norra piiri lähedusse. Räägin tema ainsa elusoleva õega — vennalt olevat saabunud ainult üks kiri, kus ta palub seoses talve saabumisega polaarjoone taha saata saapaid, rohkem ei midagi. Pöördun Norra saatkonda, küsides kas neil on andmeid 1948 aastal NSVL-Norra piiri ületanud põgenike kohta Finnmarki kommuunis, kuid vastavad andmed puuduvad. Seega võib üksnes oletada, et ta üritas laagrist lahkuda ning tapeti põgenemiskatsel.

Ühes ülekuulamise protokollidest on venna väide, nagu töötaks tema kadunuksjäänud vend alates 1946. a. Kirovi lennukitehases autojuhina. Õde aga ei oska selle peale midagi öelda. Vene Föderatsiooni Punasele Ristile sai paar aastat tagasi sellesisuline pöördumine tehtud, vastust pole aga tulnud ja vaevalt et tulebki, nende arhiivid tunduvad liiga mahukad, et nõela heinakuhjast üles leida.

100 aastat Eesti Vabariiki >>

Emalt saan teada, et viimane kohtumine vanaisaga toimus 1944. a. augusti lõpul, kui Piirikaitse rügemendi allesjäänud liikmed Elva kaudu edela-Eestisse taganesid. Hommikul, kui vanaisa end riidesse pani ja lahkus, nutsid kõik kolm mahajäänud pereliiget. Vanaema ei uskunud niikaua kui mäletan, et ta surnud on ning käis peale sõda abikaasa jälgi otsimas. Viimased teated õnnestunud leida kusagilt Ikla kandist, kus üks inimene olevat rääkinud ja saanud teada, et lähevad varsti üle piiri Lätisse. Mida vanaema kunagi teada ei saanud, see õnnestus minul koos õega.

Paar aastat tagasi avastan ühest arhiiviürikust, et 3. detsembril 1944 on Neuhammeri linnas toitlustatavate nimekirjas ka vanaisa nimi. Sünniaeg klapib, eksitust ei saa olla. Pöördume Saksa saatkonda, kust tuleb mitme kuu pärast vastus, et Saksamaal täiendavad andmed puuduvad. Seejärel helistan mõne aja möödudes Laidoneri muuseumi ja väga vastutulelik töötaja Ülle Kraft saadab pildi hoopis Ljubljana saksa surnuaiast, kus on lisaks mälestuskivile ka seletus: "Surnud 2. jaanuaril 1945 Laibachi (Ljubljana) sõjaväehospitalis." Põhjust ei tea, aga see polegi nii tähtis. Eelmise aasta kevadel lendasime õetütrega Sloveeniasse ja kaevasime pinnasesse pisikese urni kodumaa mulla ja vanaema ning vanaisa piltidega.

Valitsus: täname Eesti rahvast ning riigi loojaid, taastajaid ja edasiviijaid >>

Emapoolse vanavanaema õepoeg Ernst Anton oli Eesti armee ohvitser — võttis sõdurina osa 1919. aasta lahingutest, lõpetas 20-ndate keskel sõjakooli ja saadeti Tartusse teenima. Aastakümne vahetusel abiellus Ernst peipsiäärsete vanausuliste järeltulija Nadežda Pantelejevaga ja paari aasta pärast sünnib neile tütar. Kell näitab 1941. a. 9. juuli esimesi minuteid, kui nende Tähtvere korteri uksele koputatakse. Uksel taga seisavad kolm meest, üks sõjaväevormis venelane ja kaks tsiviilriietes eestlast. Üks eestlastest tõlgib vestlust. Ohvitseril palutakse kaasa tulla, Nadja-tädi soovib ka minna, sõjaväevormis mees aga vastab "teil on väike tütar, peate tema eest hoolitsema".

Показ военной техники на площади Вабадузе
© Sputnik / Вадим Анцупов

Vastu hommikut käib tugev plahvatus ja Tartu kivisild lendab õhku, ilmselt on viimanegi taganev punaarmeelane jõe teisele kaldale jõudnud. Järgmisel päeval kuuleb vanaisa öisest tapatööst ja läheb Tartu vanglasse. Verised laibad on visatud kaevu, kust surnukehi välja tõstetakse. Katkiste prillide järgi tunneb taat ära onu Ärni surnukeha. Kõik 192 hukatut maetakse Pauluse surnuaiale — kuna üks hukkunuist on juut, siis lubab Saksa propaganda rääkida vaid 191 ohvrist.

Samast suguseltsist oli Heino Vesklia vaieldamatult sõjaeelse Eesti tuntuim korvpallur. 1939. a. valitakse ta seni ainsa eestlasena Euroopa meistrivõistlustel kontinendi koondisse. 1940. a. pöördelisel ajal astub ta spordiühingu Dünamo liikmeks, sooviga jätkata korvpalli parimal tasemel ja läheb järgmise aasta kevadel tööle miilitsasse. 14. juunil osaleb ta ühe pere Venemaale küüditamiseks kinnivõtmisel.

Iseseisvuse 100. aastapäev Ameerika tankiroomikute all >>

Juuli alguspäevil, mil Tartus on veel Nõukogude võim, otsib Heino üles endised Kaitseliidu tegelased ja annab ära oma relva koos padrunitega, ühe öö jagu hoitakse teda kinni, siis lastakse vabaks. Kuid see pole kõik, kuu aja pärast võetakse mees uuesti kinni ja esitatakse veider süüdistus, et "olevat ennast väljendanud kommunistlikult ja saatnud ühe pere Venesse". Viibides 1991. a. Islandil, kuulen sealviibimise viimasel päeval Evald Miksonilt järgmist juttu: "15. aug. 1941 tulnud tema juurde kaks korvpallurit ja rääkinud, et Veskila on kinni võetud. Mikson läinud siis koonduslaagri ülema, sõjaeelse Tartu Isamaaliidu sekretäri Lepiku juurde ja küsinud selgitust. Lepik nähvanud ülbel: "Siin pole millestki rääkida, selle miilitsaga on asjad ammu ühel pool." Nädal aega hiljem lastakse Veskila Tartu omakaitse spetskomando poolt pisut enne koitu "Jalaka liinil" maha.

Kõik II MS ohvrid pole paraku veel kajastamist leidnud. Lisaks emapoolsele onule ei näinud rahupäevi ka isapoolne noorim onu. 1944. a. juulis oldi vanaemaga Pirita rannas. Kuueaastase poisi mängukaaslaseks oli naabruses elav admiral Pitka tütretütar. Märtsis olid nõukogude lennukid Tallinna pommitanud ja osa pomme saatus ka Pirita lahte. Lapsed mängisid madalas vees ja olid järsku kadunud. Neid hakati otsima ja leitigi mõne minuti pärast sügavast pommilehtrist. Üks lastest elas veel natuke, kuid temagi kopsud olid vett täis ja päästa teda ei õnnestunud. Mõlemad maeti Metsakalmistule, nende hauad olid 1944. a. suvel seal ühed esimesed.

Saja aasta jooksul on Eestis loodud 235 muuseumi >>

Isa vanem vend lõpetas vanaonu eeskujul samuti Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja astus sakslaste ajal Tartu Ülikooli, mille lõpetas juba peale sõda, peeti 1946. a. paariks kuuks nõukogudevastase tegevuse kahtlustuste alusel kinni ja oli ühes kongis koos kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusaluga. 1980 aastal omistati onule ENSV teenelise kultuuritegelase tiitel, kuid välismaale ta enne perestroikat ei pääsenud ja ainsaks välisreisiks jäigi Poola RV külastamine. Meie viimasel kohtumisel vahetult peale onu 90. sünnipäeva näitas ta lisaks kultuuritegelase paberile ka EW Kultuuriministeeriumi aukirja. Minu jaoks oli teatavaks ootamatuseks "Sirbist" tema nekroloogi lugemine — ta olevat öelnud: "Armas raamatukogu personal! Kuigi olen pea terve elu töötanud raamatukogudes, pean ennast siiski keelemeheks!"

Teine vanaisa töötas peale Petrogradist naasmist proviisorina Tartus ja kuigi ta ei olnud tsaariajal kihelkonnakooli lõpetanud, võeti ta 1919. a. detsembris siiski eestikeelsesse Tartu Ülikooli vastu. Umbes aasta-poolteist enne tema surma sattus me kätte vana pildialbum — ühel pildil olid teklite ja mõõkadega buršid ning teisel kaks meest, suitsud suus ja viinapitsid käes, koos lahise pudeliga nende ees laual.

Peaminister Jüri Ratas osales täna Peterburi Jaani kirikus Eesti Vabariik 100 sündmuste tähistamisel ning asetas Peterburi metroopeatuse juurde lilled terroriohvrite mälestamiseks
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Mulle tundus ka teine mees kuidagi tuttav ning pärisin tema kohta – tuli välja, et nad olid pildil koos Oskar Lutsuga mingis Tartu üliõpilaste poolt külastatavas kõrtsis. Kahju, et ma tookord pilti endale ei palunud, pärast surma küsisin selle kohta nii isalt kui onult, nende kätte polnud see jõudnud. Isa mainis kord, et vanaisa oli mees, kes ei lõpetanud elus ühtegi kooli ja nii see oligi. Lugesin pärast surma tema enda kirjutatud elulugu — ka Tartu Ülikool jäi tookord pooleli.

Isa rõhutas, et oli oma elu ajal kolm korda surmahirmu tundnud. Esimene kord oli 1944. a. suve lõpul, kui ta oli Viljandimaal karjas ja tallu saabus purjus Punaarmee ohvitser, ähvardades kõik maha lasta. Majast tulnud seepeale välja Vene-Jaapani sõjas käinud vanaonu, kutsunud ohvitseri sisse ning pannud suure viinapudeli lauale. Ohvitser rahunenud maha ja kihutanud hoovist välja ka teised võimalikku noosi otsima tulnud punaväelased. Vanaonu ise oli veel enne nõukogude korra tulekut vallavanemaks saanud, mis talle peale sõda saatuslikuks sai.

Kuna ta ei soovinud kollektiivmajandi liikmeks saada, tõsteti tal järsult põllumajandusmaksu ja kui ta neid enam maksta ei suutnud, kuulutati 70-aastane mees kulakuks ning saadeti 1949. a. koos ühe tütre pere ja pojaga Siberisse. Ise ta enam tagasi ei jõudnudki ja suri seal, poeg ja tütre pere tulid aga tagasi.

Poeg lõpetas naasnuna Olustveres põllumajanduskooli, hiljem EPA ja oli Tallinna külje all asuva väga eduka kolhoosi peaagronoom, kuni majand perestroika alguses erastati. Teismelise east on meeles, et tahtsin kangesti näha talle 1965.aastal antud Lenini ordenit. Ta näitas seda, lisades muuseas: "Kui ma 1961. a. komparteisse astusin, jõin enne ära teeklaasitäie viina."

Ratas: Georg Otsa 100. sünniaastapäev on sümboolse tähendusega >>

Teist korda tundis isa ennast surmasuus olevana, kui 1952. aastal noore metsaülemana töötades NKVD ohvitser teda nendega metsa kaasa käskis tulla — julgeoleku andmeil pidi tema piirkonnas tegutsema metsavendade salk ning NKVD-lased käsutasid teda enda ees minema.

Viimane kord oli 1994. a. 28. septembri eel, kui ta pidi meeskooriga laeval Estonia Rootsi sõitma, aga koorijuhil tuli midagi ette ja kogu reis jäi seetõttu ära…

Järgneb

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

120
Tagid:
suguvõsa, ühiskond, ajalugu, Eesti Vabariigi 100. aastapäev, ENSV, Sergei Kingisepp, Viktor Kingisepp, Eesti
Teema:
100 aastat Eesti Vabariiki (214)