Irina Petrutšek ja Boriss Katšalov

Krimmi eestlased saadavad tervitusi kaugele kodumaale

234
(Uuendatud 18:48 21.06.2017)
Juba 155 aastat elavad Krimmi poolsaarel etnilised eestlased, kellest esimesed saabusid sellele viljakale lõunamaale pärast Krimmi sõda

Lev Rõžkov

Vaatamata kodumaast eemalolekule hoiavad lõunamaised eestlased hoolega oma rahvuslikke traditsioone. Hiljuti aga avastasid nad, et kauge kodumaa on jäänud neist veelgi kaugemaks.

Rukkilillelised unistused

Simferoopoli eestlastega saan kokkulepitult kokku Ivan Franko nimelises raamatukogus, mis asub maalilises pargis Salgiri jõe kaldal. Hoone lausa upub lilledesse.

Eestlased, kellele see viljakas kant on juba sünnitunnistuse järgi sünnimaaks, tervitavad mind vestibüülis. Siin on Simferoopoli eestlaste kohaliku rahvuskultuurilise autonoomi esimees Boriss Katšalov ja koduloolase Leonhard Salmani tütar Irina Petrutšek, kes on tema Krimmi eestlaste ajaloost pajatavate raamatute toimetaja. Siinsamas vestibüülis on välja pandud ka kunstinäitus. Ja ma mõistan, et nimelt siia ei kutsutud mind lihtsalt niisama.

Aljona Suržikova dokumentaalfilm “Lumi Punasel Lagedal” räägib Venemaal Krasnaja Poljanas elavatest väljarännanud eestlaste järeltulijatest
© Фото : из личного архива Алены Суржиковой

Näitusel on välja pandud Ukraina teenelise kunstniku ning Venemaa Kunstnike Liidu liikme Tatjana Ševtšenko tööd. Möödunud aastal lõi ta maaliseeria pealkirjaga „Krimmi pärg", mis on pühendatud Krimmi rahvusühenduste naistele. On ka eestlannadele pühendatud maal — „Rukkilillelised unistused". Sellel on kujutatud kaht rahvarõivastes kaunitari maalilise mereranna taustal, seismas keset rukkililli.

Maastik on iseendast just kõige tõepärasem. Selleks on Bahtšisarai rajooni rannaküla Beregovoje, endine Zamruk (eestlaste kõnepruugis ka Rannaküla — toim.), kus 1861. aastal rajati esimene eesti asundus Krimmis.

„See küla on tähelepanuväärne selle poolest, et tolle paiga maastik sarnaneb väga sellega, mis eestlasi nende kodumaalgi ümbritses," ütleb Irina Petrutšek. „Ümberasujad olid pärit Rannamõisa külast — nii nime poolest kui üldse üsna samasugusest, nagu siinne Beregovoje, Rannaküla. Rukkililled on eesti rahvuslilled, maalil kujutatud tütarlapsed aga on Margarita ja Viktoria — üks neist on minu tütar ja teine mu õetütar. Minu õde Olga Skriptšenko on Krimmi Vabariigi eestlaste piirkondliku rahvusklutuurilise autonoomia juht."

Ирина Петручек у картины Васильковые мечты Татьяны Шевченко
© Sputnik / Лев Рыжков
Irina Petrutšek Tatjana Ševtšenko rukkilillelise unistuse maali juures

Eesti diasporaa on üsna väiksearvuline. Krimmi ja Sevastoopoli viimatise rahvaloenduse andmetel tunnistas end ametlikult eestlaseks ainult 500 inimest, kõige tihedamalt elab eestlasi koos Krasnodarka külas. See on tavaline Krimmi küla, kus elab mitmete eri rahvuste esindajaid ning nende seas ka eesti ümberasunute järeltulijate viienda ja kuuenda põlvkonna esindajaid.

„Seal on säilinud 150 aasta vanuseid elamuid, mis on ehitatud esimeste ümberasujate kätega," ütleb Irina Petrutšek.

Külas on väike tantsurühm, mille lõi Aleksandrovi küla kultuurimaja baasil Polina Pronina — samuti eesti ümberasunute järeltulija. Seal tantsivad eesti peredest pärit tütarlapsed ja need, kellele eesti kultuur huvi pakub.

„Okupeeritud" territooriumi asukad

Omal ajal oli aeg, mil Eesti oli oma Krimmis elavate kaasmaalaste saatusest vägagi huvitatud.

„10 aastat anti Eesti poole toetusel meie jaoks välja ajalehte," meenutab Irina Petrutšek. „Eestis tegutses aktiivselt Krimmi eestlaste abistamise ühing." (Ka praegugi on olemas MTÜ Krimmi Eestlaste Tugiselts — toim.) „Siin käis regulaarselt kooliõpetaja ja lapsed õpisid koolis eesti keelt. Kuid seoses Krimmi liitmisega Vene Föderatsiooni koosseisu on kõik suhted Eestiga osutunud külmutatuks. Me oleme sattunud mõnevõrra isolatsiooni. Oleme jäänud Eesti Vabariigi valitsuse poolse tähelepanuta."

Leonora Kutman
© Sputnik / LEVAN AVLABRELI

Isiklike kontaktide tasandil on sidemed säilinud. Kuid Krimmi eestlane ei saa oma esivanemate sünnimaale sõita — viisa võib saada ainult Kiievi kaudu.

„Ametlik Eesti käsitleb meid okupeeritud territooriumi elanikena," lausub Irina Petrutšek. „Põhimõtteliselt tuleme me endiga ise toime, edeneme võimaluste piirides, saame riiklikku toetust. Ainus, mida me taga nutame, on see, et enam ei saa Krimmi tulla Eesti koorid, ansamblid, tantsukollektiivid, kes siin varem igal aastal meie juures käisid. Me ei kuule ehtsat eestikeelset kõnet. Sugulased meie juures enam ei käi."

Mul palutakse edasi öelda, et Eestimaa eestlasi oodatakse ja armastatakse Krimmis väga, hoolimata poliitikast, millega rahvuskultuuriline autonoomia põhimõtteliselt ei tegele.

Muuseum muudkuist laguneb

Olles küll Eestist isoleeritud, hoiavad Krimmi eestlased seda enam oma kauge kodumaa traditsioone ja tähistavad tema pidupäevi.

„Iga aasta 24. veebruaril tähistame me iseseisvuspäeva," ütleb Irina Petrutšek. „Me peame kalliks mälestusi ajaloolistest sündmustest. Tavaliselt sisustame selle päeva kirjanduslike ettelugemistega, kuhu kogunevad meie diasporaa liikmed üle kogu Krimmi. Nind septembri keskel toimuvad eesti kultuuripäevad. Neid üritusi korraldame vabas õhus, kas Beregovojes või Krasnodarkas. Iga huviline saab laulukoori esituses rahvalaule kuulata ja eesti tantse vaadata."

Нагрудный значок с флажками Эстонии и России
© Sputnik / Лев Рыжков
Rinnamärk Eesti ja Vene lipukestega

Krimmi eestlased teevad koostööd teiste rahvusühendustega. Kõige lähedasemad suhted on meil tšehhi ja saksa diasporaaga. Peetakse rahvusvahelisi pulmi: meil on nii tšehhi-eesti kui ka eesti-tatari abielusid. Krimmi eestlased kui kannatlike ja mehiste inimeste järeltulijad lahendavad enamiku oma muredest ise. Kuid on ka selliseid probleeme, millest omal jõul jagu ei saa.

„Meil on Krasnodarka külas rahvusmuuseum," lausub Irina Petrutšek. "Seda maja kutsutakse Eesti Tareks. See maja on ehitanud 1890. aastal eesti mees perekonnanimega Kriiskum. Nüüd nõuab see maja tõsist remonti. Meie kogukonnal selleks raha ei jätku. Seetõttu oleme mures — kuidas maja püsti hoida."

Mõisa territooriumil on memoriaalkompleks — mälestussambad hukkunutele ja represseeritutele, mälestusmärgid ümberasujatele. Aga hoone ise laguneb ja keegi seda ei remondi. Esiteks, pole raha. Ning teiseks — tekkinud on õiguslikult keeruline olukord.

„Eesti Tare omanik ostis selle maja Ukraina valitsuse ajal," ütleb Irina Petrutšek. „Üks noormees sõitis Krimmi, märkas meie muret ja ostis selle maja eesti diasporaa jaoks. Nüüd aga ei suuda me teda üles leida. Tahame paluda tal dokumendid Venemaa seaduste kohaselt ümber vormistada, et kuidagi oleks võimalik see kinnistu seadustada. Kõik teised teed — natsionaliseerimine, peremehetuks tunnistamine — on väga aeganõudvad, mille lõpule jõudes ei pruugi Eesti Taret lihtsalt enam olemas olla."

Eesti on juba alustanud vabariigi 100. aastapäeva tähistamist. Ühel aastapäevaüritusel Peterburis käis ka peaminister Jüri Ratas. Ning sellel pidulikul sündmusel osalesid ka Krimmi diasporaa esindajad. Nadežda Bondaljuk kinkis Jüri Ratasele Leonhard Salmani raamatu „Eesti viimane Rannaküla" ja kutsus teda Krimmi külla — tutvuma sealsete eestlastega.

2017. aastal toimub Eestis koolinoorte laulu- ja tantsupidu.

„Me oleme laulu- ja tantsupidudest korduvalt osa võtnud. Aga nüüd, seoses viisatoetuse puudumisega, ei tea, kas meil õnnestub peole pääseda. Aga jääme lootma! Ma arvan, et rahvad ei ole süüdi. Kõik peavad sõbralikult ja rahulikult maailmas elama," lausub Irina Petrutšek.

Elukeerud

Eesti Krimmi diasporaa ei ole Venemaal kõige arvukam. Näiteks Peterburis elab ja töötab mitu tuhat eestlast. Moskvas aga on eesti kogukond väga napp, koosnedes teadlastest, kunstitegelastest ja riigiteenistujatest. Seevastu Põhja-Kaukaasias on eestlasi juba pisut rohkem. Nii näiteks on algusest peale olnud Sotšis eestlaste asunduseks kuulus Punane Lageda, mis 2014. aasta olümpiamängudeks kaasajastati ja ümber ehitati. Eesti asundusi on Krasnojarski krais, seal elavad ka mõnede Krimmi eestlaste sugulased — nende järeltulijad, kes Stalini ajal nii Eestist kui ka Krimmist välja saadeti.

Repressioonid on üldse valus teema. Juhtus nii, et verine saatuseratas veeres üle Krimmi eestlaste vähemalt kolm korda: kollektiviseerimise ajal, „suure terrori" tipul aastail 1937 —1938, ja 1948. aastal, mil leidis aset massiline küüditamine.

„Kui eestlased XIX sajandil Krimmi saabusid, olid nad kõik võrdsetes tingimustes — kõigile anti maad, kõigile anti vilja ja raha," jutustab Irina Petrutšek. „Kuid neljakümne aasta pärast selgus, et keegi oli rikkaks saanud, keegi aga jäänudki kehvikuks. Ja kui tuli nõukogude võim, jagunes küla korrapealt kaheks. Kõigist said vaenlased."

„Külavanem sai korralduse: represseerida nii- ja nii-mitu inimest. Võite nüüd endale ette kujutada selle külavanema seisukorda, kes pidi õhtuks otsustama, keda arreteerida ja keda mitte. See oli tragöödia mitte ainult nendele, kes represseeriti, vaid ka selle inimese jaoks, kes märkis ristikese oma naabri nime taha, oma naabri vastu, kellega oli külas üheskoos elanud, lapsi kasvatanud ja põlluvilja koristanud."

Pärast Stalini valitsemisaega vähenes eestlaste arvukus Krimmis märgatavalt. Juba Hruštšovi ajal pöördusid paljud väljasaadetud Eestisse tagasi. Krimmi aga tulid tagasi ainult need, kellel kodumaal omakseid ei olnud. Inimesed kartsid juba inertsist tunnistada, et nad on eestlased. Paljud vahetasid nii ees- kui ka perekonnanime.

Aljona Suržikova dokumentaalfilm “Lumi Punasel Lagedal”, mis räägib Venemaal Krasnaja Poljanas elavatest väljarännanud eestlaste järeltulijatest
© Фото : из личного архива Алены Суржиковой

„Mis te arvate, miks on minu perekonnanimi Katšalov?" küsib rahvuskultuurilise autonoomia aseesimees. 

Eesti pekk Vietnami sigadest

Krimmi eestlaste rahvuslik identiteet taandub paraku pidurdamatult. Eestikeelsed koolid suleti ligi 80 aastat tagasi — 1938. aastal. 2014. aastast aga lakkasid siia tulemast eesti õpetajad. Paljud noored eestlastest ümberasunute järeltulijad nimetavad ennast kes venelaseks, kes tatarlaseks. Loomulikult ilmutavad nad huvi oma juurte vastu, kuid probleemi see üldiselt ei lahenda.

Aga on põhjust ka uhkust tunda. Möödunud aastal, näiteks, osales eestlanna Nataša Katšalova iludusvõistlusel „Krimmi kaunitar". Ning tänavu säras teinegi eestlanna — Katja Nikulina Beregovoje külast. Pidupäevadel kannavad eestlased rahvarõivaid. Meenutatakse kauge kunagise kodumaa tavasid.

„Rahvariided saime endale Eestist," ütleb Irina Petrutšek. „Need on meil kuldaväärt. Anname neid üksteisele edasi, need on enamasti me esindus- ja esinemisrõivaks. Meil on disainer Niina Torbek, kes elab Sevastoopolis. Tema on loonud mitu esinemiskostüümi eesti diasporaa liikmetele. Minule õmbles ta rahvarõivaste juurde kuuluvad käised.

Krimmis hoitakse elus ka rahvusliku köögi tavasid, ehkki erinevate kliimaolude tõttu ei ole võimalik esiemade retsepte täht-tähelt järgida. „Nii eestlaste kui ka rahvusvahelistel üritustel pakume me piparkooke," ütleb Irina Petrutšek. „Väga armastame oma traditsioonilist kohupiimakorpi, juustu- ja kõrvitsapirukat. Vahetevahel teeme ka mulgikapsast. Esitlustega käivad reeglina kaasas kiluvõileivad, kasutame nii heeringat kui anšoovist, aga räime Krimmis ei leidu."

Konkursil „Krimmi kaunitar" aga pakkus eesti diasporaa suupisteks pekki, mis, tõsi küll, pärines Vietnamist toodud sigadelt, kuid sisse soolatud oli see rahvuslike retseptide järgi.

234
Tagid:
represseeritud, kodumaa, eestlased, reportaaž, traditsioon, Boriss Katšalov, Irina Petrutšek, Beregovoje, Krimm, Venemaa
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Tallinn kutsub uut aastat Vabaduse väljakul vastu võtma

Tallinn kutsub uut aastat Vabaduse väljakul vastu võtma

(Uuendatud 10:27 31.12.2019)
31. detsembri õhtul kogunevad tallinlased traditsiooniliselt Vabaduse väljakule. Pealinna esindusväljakul toimub suur kontsert, mis lõpeb keskööl võimsa ilutulestikuga. Mõned minutid enne südaööd pöördub uusaastatervitusega rahva poole president Kersti Kaljulaid.

TALLINN, 31. detsember — Sputnik. 31. detsembril kell 22 algab Vabaduse väljakul traditsiooniline aastalõpupidu, kus annavad ligi kahetunnise kontserdi Liis Lemsalu ja Tanel Padar oma bändidega.

Tallinna ühistransport töötab 31. detsembril tööpäevase ja 1. jaanuaril 2020. aastal pühapäevase sõiduplaani alusel. Aastavahetusööl on täiendavad öised väljumised mitmetel bussi-, trammi- ja trolliliinidel, teatab Tallinna linnavalitsus.

Aastavahetusööl 31. detsember/1. jaanuar pikendatakse linna põhisuundadel töötavate ühistranspordiliinide tööaega. Ühistranspordist aastavahetuse ajal loe lähemalt siin.

Jürgen-Kristoffer Korstnik Lapimaal
© Фото : из личного архива Ю-К. Корстника

Sputnik Eesti on kirjutanud, et mõned minutid enne südaööd pöördub samalt Vabaduse väljaku lavalt uusaastatervitusega rahva poole president Kersti Kaljulaid. Tema kõne järel kõlab riigihümn ning täpselt südaööl algab tuleetendus.

"Aastavahetuspeo korraldajatena tajume suurt vastutust nii turvalisuse eest Vabaduse väljakul kui ka rahvarohke peo korraldusliku õnnestumise pärast. Samal ajal on meil väga hea meel, et presidendi aastalõpukõne otse rahva ees on muutumas traditsiooniks. Loodame, et see jääb nii ka edaspidi," ütles Kesklinna vanem Vladimir Svet.

Esmakordselt pöördus vabariigi president uusaastatervitusega rahva poole otse Vabaduse väljakult 31. detsembril 2017 – seda kümmekond minutit enne südaööd.

ETV aastavahetuse programmi peaprodutsent Karmel Killandi vabandas pärast kõigi ees, keda pahandas või solvas Eesti hümni mängimatajätmine uusaasta südaööl.

Killandi selgitas "Aktuaalsele kaamerale", et otsust tehes, kas muuta Eesti rahva jaoks väga olulist traditsiooni aasta ühel tähtsamal päeval, istuti ühise laua taga EV100 korraldustoimkonna, presidendi kantselei ja linna esindajatega.

© Sputnik / Владимир Новиков
Aastavahetuse pidu Tallinnas: miks ilma hümnita

"Tegelik ja ainus põhjus oligi selles, et esimest korda üldse meie riigi ajaloos oli president otse Vabaduse väljakul ja rahva hulgas. Rahvast oli väga palju, ilutulestik oli suur. Ehk kogu melu oli nii võimas, et kartsime, et hümn ei jää piisavalt hästi kõlama. Seetõttu sai valitud teine lugu," põhjendas Killandi.

Lugege lisaks:

Tagid:
Vabaduse väljak, Tallinn, aastavahetus, Kersti Kaljulaid
Samal teemal
Aastavahetuse pidu Tallinnas: miks ilma hümnita
President teeb aastavahetuse pöördumise otse Vabaduse väljakult
Aastavahetuse kontsert Tallinnas Vabaduse väljakul