Che Guevara.

Che Guevara päästmise operatsioon "Major"

141
(Uuendatud 13:53 14.06.2016)
Paar päeva enne 9. oktoobril 1967 Boliivias, La Higueras toimunud lahingut, kus Che Guevara vangistati ja hiljem tapeti, kohtusid temaga Moskvast saadetud sõjaväeluurajad, kellele oli tehtud ülesandeks iga hinna eest veenda Che Guevarat Boliiviast lahkuma, et ta ameeriklaste kätte ei langeks.

TALLINN, 14. juuni — Sputnik, Aleksei Toom. Che Guevara sündis 14. juunil 1928. aastal. Argentiina arsti, Kuuba ülestõusnute ülema, ministri, revolutsionääri Che Guevara elust ja surmast on kirjutatud kümneid artikleid ja raamatuid. Mõnedes nendest nimetatakse teda "tulihingeliseks revolutsionääriks" ja Ladina-Ameerika vabadusvõitlejaks, "imperialismi verivaenlaseks", "revolutsiooni võitluslipuks". Teised autorid peavad teda fanaatikuks ja mõrtsukaks.

Che Guevara portree sümboliseerib siiamaani üleskutset võitlusele, väljakutset võimudele, ustavust ideele ja valmisolekut eneseohverduseks. Selle inimese kohta on kõik justkui juba teada. Siiski on veel vähemalt üks tähtis episood tema elust aastakümneteks saladuseks jäänud ja sellest räägime esmakordselt nõukogude sõjaveluure eruohvitseride mälestuste põhjal. Ilmselt ei rääkinud nad kõigest ja sellestki, mida nad rääkisid, ei saa kirjutada kõike, kuid sellestki piisab uskumaks, et Guevarat taheti päästa.

Че Гевара - министр промышленности Кубы.
© Sputnik / Шоломович
Che Guevara sündis 14. juunil 1928. aastal.

Valdemar Ponge saabus Tšiilisse

21. august 1967 oli Vaikse ookeani Tšiili rannikul palav päev, mida jahutas meretuul, õhus hõljusid kummalised magusad aroomid. Väikesesse Tšiili Iquique sadamasse sisenes Mackerel'i nimeline laev, mille veeväljasurve oli dokumentide järgi otsustades 1050 tonni ja kodusadamaks Bejaïa Alžeerias. Laeva omanik oli Ahmad Ben Hadji, meeskonda kuulus 17 liiget eesotsas kapten Jose Manuel Halonnaga ja selle oli rentinud 8-liikmeline asjaarmastajatest arheoloogide grupp, keda juhtis keegi Valdemar Ponge. Pongel oli Tšiili võimude väljastatud luba teaduslikeks väljakaevamistöödeks Boliiviaga piirnevas Ollague piirkonnas.

Nii käivitus täiesti salajane operatsioon "Major", mille töötas välja NSV Liidu Kaitseministeeriumi luurepeavalitsus (GRU) riigi juhtkonna otsesel korraldusel. Iquique sadamasse tuli arheoloogide sildi all rühm sõjaväeluurajaid käsuga Che Guevara, kelle partisanisalk oli vaikselt aga kindlalt Boliivia ja Tšiili vahelistes mägedes hukkumas, Boliiviast välja toimetada. Guevara ja tema salga võitleja Manuel Aguafasta jaoks olid valmistatud valepassid, millega nad Ladina-Ameerikast lahkuma oleks pidanud.

Nagu seda lugu jutustanud sõjaväeluure eruohvitser Vladimir R. hiljem teada sai, pakuti Guevara "probleemile" ka teistsuguseid lahendusi. Vladimir, kes käesoleval ajal elab Eestis, kuulus samuti sellesse "arheoloogide" gruppi. Tema sõnul oli tegemist juba teise Che päästmise operatsiooniga. Esimese viis läbi KGB erigrupp. Operatsiooni saatusest Vladimir täpsemalt ei tea, kuid on kuulnud, et see kukkus läbi ja grupp kandis kaotusi.

Vladimir jutustas, et 1965. aastast kasvas GRU kohalolek Tšiilis pidevalt ja 1967. aastaks oli sõjaväeluurel seal üks suurimaid agentuurivõrke Ladina-Ameerikas. "See asjaolu saigi määravaks marsruudi valikul just läbi Tšiili, mitte läbi Brasiilia, nagu planeeriti ettevalmistuse algfaasis. Kuid sidepidamiseks anti meile vaid üks agent, "Arturio". Tema õiget nime ei saanudki me kunagi teada," rääkis eruohvitser.

Hindamatu agent "Arturio"

Arturio, nagu selgus, oli väärt kümmet tavalist agenti ja tal oli palju vajalikke oskusi. Tema aitas lahendada praktiliselt kõik probleemid, nii organisatsioonilised kui ka bürokraatlikud, mida vaatamata operatsiooni põhjalikule eeltööle Moskvas kerkis hulgaliselt. Nii selgus, et lisaks Ponge'l olemasolevale Tšiili keskvõimude antud loale arheoloogilisteks väljakaevamisteks, oli vajalik ka kohaliku omavalitsuse vastav luba.

Lõpuks kõik laabus ja paberid said korda. Heategija Arturiolt saadi täiendavat teavet ja hüva nõu ning grupp oli valmis ülesande täitmist jätkama. Siiski kulus Boliivia piiri ääres asuvatesse mägedesse sõidu ettevalmistusteks ja Che Guevara sidemeestega kontakti loomiseks veel terve kuu.

Arturio teated tekitasid Ponges teatud muret. Che Guevara ei soovivat nõukogude sõjaväeluurega tegemist teha ja kavatsevat tegutseda iseseisvalt. Ta esitavat peaaegu võimatuid nõudmisi anda talle relvi ja raha. Samal ajal on tema salk peaaegu purustatud. Viimasel kahel korral ei õnnestunud end USA sõjalistest nõunikest Luure keskagentuuri (CIA) spetsialistide poolt ette valmistatud rangerite eest varjavaid Guevara inimesi üleski leida.

"Meie ülesannet Che Guevara Boliivast välja viia pidas Arturio peaaegu võimatuks," räägib sõjaväepensionär, "Ausalt öeldes kahtles selle täitmise võimalikkuses ka juhtkond ise, kuigi otsesõnu seda välja ei öeldud. Ma ise olin kindel, et Guevara keeldub oma salka maha jätmast."

 

Operatsiooni juhtinud polkovnik Ivan Budantsev ütles Pongele veel Moskvas, et kavatsus on praktiliselt lootusetu, kuid Kremli ei õnnestunud selles veenda. Vladimiri arvates tähendas see, et nende grupi tagasipöördumise šansid olid nullilähedased."

"Väljakaevamised" mägedes

24. septembril sõitsid "arheoloogid" Iquique'st välja Chuquicamata'sse. Pool teed, kuni Tocopillani läks üsna kiiresti, sest tee oli asfalteeritud. Seejärel pöörati Atacama kõrbe piiri suunas viivale kitsale teele Chuquicamata poole. Kahe päeva pärast klaarisid nad autojuhtidega arved ära, ostsid 14 hobust ja 28. septembril läksid mägedesse.

Tee kulges 11 kilomeetrit põhjapool Ollaque-Uyuni teed. Uyuni asula on juba Boliivia territooriumil. Varem kokkulepitud kohas jaguneti kaheks grupiks. "Viiest inimesest koosnev legendi tagamise peagrupp asutas laagripaiga ja alustas demonstratiivselt väljakaevamistöid, jäädes Tšiili territooriumile. Seda gruppi juhtinud Olegil oli ka tegelikult mõningane arheoloogiliste väljakaevamiste kogemus. Ülejäänud suundusid kohtuma Che sidemehega," räägib Valdimir.

"Sidemees ei meeldinud meile kohe sugugi — ta oli liiga rahuliku ja isegi lõbusa olekuga, sadulas istudes näris muudkui kõrt. Seda enam, me teadsime, et kaks kolmest Guevara sidemehest teevad koostööd nii võimude kui ka ameeriklastega. Nõudsime sidemehe väljavahetamist," rääkis eruohvitser.

"Ta tuli, see oli naisterahvas, täpselt kokkulepitud ajal, minutipealt. Arvestades reaalseid tingimusi ja tee pikkust, mille sidemees pidi läbinud olema, rabas ta meid oma täpsusega. Kuid tema toodud uudised ei olnud sugugi rõõmustavad.

Ümbruskond kihas sõduritest ja politseinikest. Asulatesse siseneda ei tohtinud. Kedagi ei saanud usaldada, sealhulgas indiaanlasi. Kõik tahtsid saada hiigelsummat, mille valitsus Guevara eest lubanud oli. Tema salk liikus pidevalt, ühel kohal ei oldud kauem, kui kolm-neli päeva. Inimesed olid kurnatud, toitu nappis, moon oli otsakorral. Tol ajal paiknes salk piirkonnas, kus oli väga raske vett hankida," rääkis Vladimir.

Salk oli hukule määratud

Tänu teejuhile liikus grupp sõdurite ja kohalike jaoks märkamatult umbes 70 kilomeetrit ja 6. oktoobril kohtusid nõukogude ohvitserid Guevara'ga. Õnneks ei olnud tema salk ajutisest laagrist veel lahkuda jõudnud. Che ootas kaht oma luurajat, kes olid saadetud rangerite blokeeritud piirkonnast lahkumise võimalusi selgitama. Millegipärast jäid nad naasmisega hiljaks, kuid Che otsustas neid veel pisut oodata.

Väärib märkimist, et Che surmajärgselt avaldatud päevikus (päevik on omaette lugu), mida ta regulaarselt pidas, arvestades seejuures loomulikult, et vihik võib vaenlase kätte sattuda, on sissekanded nii 5. kui ka 7. oktoobri kohta, kuid 6. kuupäeva kohta kannet pole.

Salk võttis vene külalised vastu üsna jahedalt. Muserdanud inimesed ei ilmutanud mingeid emotsioone. Kurnatud, habetunud, mornid näod, kahtlustavad pilgud.

"Laagris oli 34 inimest," räägib Vladimir. "Che tundis meid kohe ära ja oli salgas ainuke, kes suutis ka naeratada. Kuid teda ennast oli raske ära tunda. Paistis, et ta oleks justkui kasvult lühemaks jäänud, suur, paks ja kasimata habe kattis pea täielikult kõhna, kollaka jumega nägu. Tema pikkades, paksudes juustes ega habemes polnud siiski ühtki halli karva. Meiega omavahel rääkima ei olnud ta nõus, mistõttu ta kutsus juurde Manuel Aquafastu, kes viibis kogu jutuajamise juures lausumata seejuures sõnagi."

Guevara tundis isiklikult kahte kolmest tema juurde tulnud nõukogude ohvitserist, sest nad olid 1966. aastal osalenud Che grupi evakueerimisel Kongost, kus Che oli püüdnud organiseerida kohalike elanike ülestõusu võitluseks kolonisaatoritega. Moskvas teati, et planeeritud kohtumisel ei usaldaks Che tõenäoliselt mitte kedagi peale nende, keda ta isiklikult nägupidi tunneb.

Salapärane Manuel Aquafastu

Vladimiri sõnul ei tea ta, kes Manuel Aguafasta oli ja miks Che teda niivõrd usaldas. "Ma ei tea, kuid teine pass oli tehtud justnimelt talle. Moskvas arvati, et ilma temata poleks Guevara kuhugi tulnud," räägib Vladimir, märkides vaid, et Manuel tundis hästi Fidel Castrot.

Salapärasest Manuel Aguafastast pole midagi teada. Che päeviku 31. märtsi 1967. aasta sissekanne on ainuke koht, kus mainitakse kedagi Manueli, kellel on ilmselt ülema seisund: "… ma käskisin Manuelil võitlejatega rantšo suunas liikuda, kui see on tühi, see hõivata ja mulle ette kanda, et me saaksime ülehomme asjad kiiresti kokku panna.

Ta peaaegu karjus meie peale

"Meie poolt esitatud Nõukogude juhtkonna ettepanek ei olnud Che'le midagi uut, kõike seda oli ta oma sidemeestelt juba kuulnud. Ta vastas meile energiliselt ja ärritunult, peaaegu karjudes," rääkis Vladimir.

Kuulnud, et me oleme valmis piiramisest välja tooma ainult tema ja Manuel Aguafasta, läks Che suisa endast välja. "Salk maha jätta!? Mida te õige mõtlete! Need on mu seltsimehed, vennad. See oleks reetmine!"

Tema sõnade, mida Vladimiril on praegu juba raske täpselt meenutada, mõte oli järgnevas: "Selle asemel, et planeerida salga evakueerimist, tuleks mõelda, kuidas teda reaalselt aidata. Jah, Kongo küll aga Kongo oli ju hoopis midagi muud. See oli viga. Tundmatu riik, tundmatu rahvas.

Aga siin on ta kodus, siin teab ta kõike, mida tal on vaja teada. Siin pole Kongo. Siin on kõik võimalik. Vaid rumalaid nõuandeid pole vaja. Minge tagasi, tulge uuesti ja esitage oma ettepanekud. Kui palju on meil võimalik raha saada? Meil oleks vaja 120-150 tuhat dollarit. Leidke võimalus ka relvi tuua."

Che nõudis sidet gruppidega Peruus, Guatemalas, Nikaraaguas, Kolumbias. Rühmast lahkumisest keeldus ta järsult. Tõsi küll, jutuajamise lõpuks nõustus Che lõpetama partisanivõitluse ja minema koos salgaga põranda alla, kuid Boliiviast lahkuda ta ei tahtnud.

Lepiti kokku, et vestlust jätkatakse pärast täiendavate instruktsioonide saamist Moskvast. Luurajad lahkusid Che laagrist.

Pool salgast tuli piiramisrõngast välja

"Hüvasti jättes ütles Che: "Nad tulevad teiega," ja osutas grupile oma salgast, kokku 17 inimesele, seega poolele salgast eesotsas Manueliga," rääkis Vladimir. "See ei olnud ei palve ega käsk. Ta ütles seda nagu midagi enesestmõistetavat, mis ei kuulu vaidlustamisele."

"Arvati," rääkisid nad isekeskis, et silmas peeti hoopis midagi muud, "et Manueli inimesed ootavad ära ka Chega juhitud ülejäänud seltsimeeste väljatuleku piiramisrõngast."

Luurajad tõid Manueli salga rangerite piiramisrõngast välja ja lahkusid ise umbes 40 kilomeetri kaugusel Tšiili piirist. Nende, piiramisrõngast välja toodud võitlejate edasisest saatusest ei ole Vladimiri sõnul talle midagi teada.

Che Guevara kirjutas päevikus (see on tema viimane sissekanne), et "Boliivia raadio edastas 7. oktoobril 1967 kummalise teate, et Sarranos paiknesid 250 sõdurit, kes tõkestasid sissepiiratud 37 partisani liikumise ja et me asume Acero ja Oro jõe vahel. See uudis tundub imelik…"

Последний прижизненный снимок Че.
Che Guevara vangistati lahingus 8. oktoobril.

Võimud, kes olid salga koosseisust hästi informeeritud, rääkisid 34 võitlejast ja 3 sidemehest. Otsustades Che Guevara viimaste päevade kaasvõitlejate mälestuste põhjal oli neid ainult 17. Dariel Alarcón Ramírez, üks kolmest kuubalasest, kes viimases lahingus Boliivias ellu jäi (Che salgas oli tema hüüdnimeks «Benigno»), väidab oma raamatus "Kuuba võitleja mälestused" («Memorias de un soldado cubano») kategooriliselt, et salgas oli ainult 17 võitlejat, püüdes varjata tõsiasja, et poole salgast viis nõukogude sõjaväeluure piiramisrõngast välja.

Kuid Che Guevaral endal pääsemislootust polnud ja ta teadis seda. Boliivia armee ja CIA ei oleks mingi hinna eest loobunud Che jälitamisest kuni lõpuni välja. Miks ta aga otsustas Aguafasta ja veel 16 inimese elu päästa ja kuidas ta jagas oma salga "elama ja surema määratuteks", võib vaid oletada. Ilmselt oli ta otsustanud salga pooleks jagada ja välja valinud need, kes lahkuvad, juba enne kohtumist sõjaväeluurajatega, sest sidemeeste kaudu oli ta nende tulekust teadlik.

Che ei usaldanud rohkem mitte kedagi

Naasnud kolm päeva hiljem Guevara viimasesse laagripaika, leidsid "arheoloogid" selle eest tühjana. Otsingud ei andnud tulemusi ja luurajad tulid tagasi oma Tšiili territooriumil paiknevasse laagrisse. 10. oktoobril said nad raadiost teada Che Guevara tabamisest ja hukkamisest. Operatsioon lõpetati viivitamatult ja muudetud marsruuti mööda saabusid nad mägiteid pidi ilma vahejuhtumisteta 20. oktoobril Iquiquesse tagasi.

Vladimir arvab, et Che teadis tegelikult enda hukulemääratusest. "Kuid me otsustasime tookord, pärast temaga kohtumist, et tal on veel mingi pääsemisplaan olemas ja just seepärast keeldus ta meie abist. Ta rääkis nii veendunult, et pääseb välja."

Che Guevara vangistati lahingus 8. oktoobril ja tapeti automaadivalanguga Boliivia presidendi otsesel korraldusel pärast seersant Mario Terán poolt lühikese liisutiku tõmbamist. Sellest episoodist on päris palju kirjutatud ja ülekordamiseks pole vajadust.

 Сержант Теран выстрелил в Че девять раз, тело Гевары продемонстрировали журналистам
Che Guevara tapeti automaadivalanguga Boliivia presidendi otsesel korraldusel.

CIA töötaja Rodriquez'i mälestuste järgi püüdis ta hukkamist takistada, sest ameeriklastele oli Che tähtis elusana, teda võis meelitada avalmeelsusele ja isegi veenda esinema Moskva-vastase avaldusega (Che Guevara ja Nõukogude poliitbüroo vahel oli selleks ajaks tekkinud tõsine hõõrumine. Che kritiseeris avalikult ja üpris järsult Moskvat, kes rääkis toona peasekretär Leonid Brežnevi suu läbi rahulikust kooseksisteerimisest Läänega").

NSV Liidu juhtkonda ärritas Che "permanentse revolutsiooni" idee, mis oleks tähendanud "paljude Vietnamide" tekitamist. Moskva leidais, et selline avantüristlik poliitika segab rahvusvahelist pingelõdvendust ja pidas seda hiinameelseks.

Самый знаменитый портрет Че Гевары
© Sputnik / РИА Новости
Che Guevara portree sümboliseerib siiamaani üleskutset võitlusele, väljakutset võimudele, ustavust ideele ja valmisolekut eneseohverduseks.

See ongi kõik, lühidalt kõik. Selline lugu ilmus välja 50 aastat pärast Che Guevara hukkumist.

 

141