Browder rikkus isegi Brüsseli ilma.

Andekas mister Browder

31
Austatud ameerika politoloog ja ärimees Gilbert Doctorow kirjutas Russia Insideris, et William Browder tühistas Andrei Nekrassovi filmi „Magnitski seadus. Kulisside taga“ eel-esilinastuse Euroopa parlamendis „toolilt tõusmata“.

TALLINN, 1. mai — Sputnik. William Browder katkestas Andrei Nekrassovi filmi „Magnitski seadus. Kulisside taga" eel-esilinastuse Euroopa parlamendis, kinnitab linateose režissöör. Filmis avaneb Browder esmakordselt lääne publikule sugugi mitte Kremli ohvrina. Seda, miks ta ilmaaegu uue skandaali põhjustas, selgitas Jevgeni Popov.

Londonis, kontorist väljas

Austatud ameerika politoloog ja ärimees Gilbert Doctorow kirjutas Russia Insideris, et William Browder tühistas Andrei Nekrassovi filmi „Magnitski seadus. Kulisside taga" eel-esilinastuse Euroopa parlamendis „toolilt tõusmata" — otse investeerimisfondi Hermitage Capital peakorterist Londonis. Lugu ei olnud päriselt nii. Minule teadaolevalt ruttas Browder linastuseks määratud päevaks Brüsselisse. Kolmapäeva õhtul nägi teda koos turvameeskonnaga Europarlamendi hoonest väljumas inimõiguste aktivist Kirill Kabanov. Browder paistis Kabanovi sõnul rahulolev. Naeratas. Istus autosse ja sõitis ära.

Browder tühistas mitte ainult filmi näitamise, vaid ka isikliku briifingu, mille määras toimuma neljapäeva hommikul kella 9.30 kummalise numbriga ruumis WIB03M004 (katsu seda ühe hingetõmbega välja lugeda). Seal kavatses ta nähtavasti teha Nekrassovi kaheaastase töö viljad pihuks ja põrmuks. Aga — kui pole filmi, ei ole ka vajadust seda tampida.

Ent neljapäeval tõi miski siiski Browderi uuesti Euroopa parlamentarismi tsitadelli. Lühikese kohtumise (15 minutit) viis ta läbi 8. korrusel. Ajakirjanikele ei hakanud midagi ütlema. Ja reporterid nägidki, nagu räägiti, vaid tema brauderliku kuue hõlma. Mul vedas kõigist teistest kõige vähem. Ma ei näinud isegi tükikest mantlisiilu, kuigi ootasin selle peremeest kella 7-st hommikul sissekäigu juures, kus Browderit eelmisel õhtul oma endise FSB-ohvitseri kullipilguga märkas Kabanov. Browder tõmbab oma mahhinatsioonide kange isiklikult. Igatahes jääb selline mulje.

Browder rikkus isegi Brüsseli ilma

Brüsselis on neil päevil vastik ilm. Vihm, tuul, kraade natuke üle nulli. „Browder rikkus ilma ära," naljatas Pavel Karpov, endine Moskva politseinik, kes tegeles Browderi ettevõtte Hermitage Capital maksupettuste uurimisega. Karpov figureerib endastmõista eranditult kõigis „Magnitski nimekirjades". Niisiis, ma olin juba valmis uskuma nalja ilmast, lähtudes sellest, mis näis olevat William Felix Browerile täiesti jõukohane: müüa „Magnitski nimekiri" USA Kongressile, sundida Barack Obamat „Magnitski seadusele" alla kirjutama, saavutada, mõelda vaid, kaks „Magnitski nimekirjal" põhinevat resolutsiooni Euroopa parlamendilt — ja nüüd siis keelas Browder Andrei Nekrassovi filmi esilinastuse-eelse näitamise.

„Browder ja tema meeskond on kõigeks võimelised," ütles mulle Europarlamendi saali filmi vaatama tulnud politoloog Gilbert Doctorow.

„Kõigeks?" küsisin üle. „Kõigeks," kordas Doctorow.

Konjunkturistlik lugu

Kes ta õieti selline on, kes seisab ameeriklaste kompanii asutaja poja, kapitalisti ja, nagu paljud, sealhulgas vene kriminaaluurijad kinnitavad, rahvusvahelise petturi Browderi selja taga — peale eriteenistuste ja kapitali? Ei ole ju maailmas tehtud ühtegi kohtuotsust selle kohta, et Browderit on Venemaal röövitud, võetud temalt ta vara, raha või väärikus. Mitte ükski kohus maailmas ei ole nimetanud Magnitski hukkumist mõrvaks.

Mitte ükski kohtunik sel planeedil ei ole mõistnud vene politseinikke ja ametnikke süüdi kurikuulsa 230 miljoni dollari varastamises riigikassast. Mitte keegi pole mitte kunagi ametlikult, kohtu korras, pärast uurimistoiminguid ning tunnistajate, prokuröride ja advokaatide ärakuulamist nimetanud kurjategijaks kedagi neist, keda Browder oma nimekirja kandis. Mitte keegi, mitte kunagi ja mitte kusagil.

Kuid „Magnitski seadus" töötab. Alla kirjutatud „Headuse Impeeriumi" (aitäh Konstantin Sjominile särava metofoori eest) presidendi poolt. Mille alusel? Ei mingil. Lihtsalt Browder ütles nii. Aga Kongress, Valge Maja peremees ja suur osa eurosaadikuid ei hakanud vastu vaidlema. Ei olnud ju põhjust. Isegi väga konjunkturistlik lugu, osava jutustajaga, ja ka aastaaeg on USA-s ja Euroopas selline — venevastane.

Browder — professionaalne hüpnotisöör

Võtmetähtsusega kaader Nekrassovi filmis (ma nägin seda ainult fragmentaarselt, kokku 20 minutit enam kui 2-tunnisest filmist) — selleks ei ole Browderi hapu nägu hetkel, kui ta taipab, et autor kahtleb tema versioonis, esitades ohtlikke ja ebamugavaid küsimusi, vaid Europarlamendi Šveitsi saadiku, sotsialist Andreas Grossi lause, mis tõlkes kõlab sõnasõnalt nii: „Kõik need dokumendid on pärit Browderi allikatelt."

See lause on kohtuotsus. Selgitan, miks. Andreas Gross on ettekande „Sergei Magnitski tapjate karistamatuse lubamatus" autor. Vene keelde tõlgituna sisaldab see dokument 72 lehekülge, ja see dokumendi põhjal kujundab tegelikult Euroopa parlament, see tähendab kogu Euroopa oma seisukoha seoses Hermitage´i raamatupidaja hukkumisega.

Hinnang on juba pealkirjas — „tapjate". Kuid kes otsustas, et surm eeluurimisvangla müüride vahel 16. novembril 2009. aastal oli tapmine? Kohus, prokurör, uurija? Ei, nii otsustas Browder.

Tema agarust kirjeldab Gross ettekandes sõnadega „ radikaalne, sageli ühekülgne pühendumus, kui mitte öelda kirg". Teravalt öeldud. Kuid miks ei peaks ühekülgse, pühendunud, kirgliku radikaali tunnistusi üle kontrollima? Kogu ettekanne on kirjutatud tema dikteerimisel, mida Gross, nagu näha, tegelikult tunnistab.

Konsultant-asutaja

Ma arvan, et ei pruugi isegi midagi Sergei Manitski kohtuasja kohta lugeda, et mõista — Browder on valetaja. Tasub näiteks heita pilk Hermitage´i fondi põhikirjale jt asutamisdokumentidele (muide, kasutan teadlikult selle fondi ingliskeelset nimekuju, kuna käsi tõrgub transkribeerimast seda Ermitaažiks). Seal on must-valgel kirjas: fondi asutaja — Edmond Safra. Liibüa-brasiilia päritolu ameeriklane, miljardär, panga Republican National Bank of New York omanik, kes põles elusalt ära oma kodus Monacos 1999. aastal väga kahtlastel asjaoludel. Gross nimetab teda oma ettekandes, muide, üksnes „saladuslikuks pankuriks". William Felix Browderi nimi on asutamisdokumentides märksa allpool. Ja mitte asutajana. Vaid… konsultandi staatuses. Kas on Browder kellelegi kuskil rääkinud, et teenis rikka Safra juures pelgalt konsultandina? Muidugi mitte. Mitte sellisest ametist. Asutaja ja punkt.

Sedasorti odavate valede tolknev saba, millel õieti mõtetki pole, saadab Browderit igal pool. Ta räägib ladusalt seda, mis talle kasulik, ja loobub oma tõepoolest kaunitest passaažidest kohtusaalis. Magnitskitki nimetab ta ju ainult „miitingutel" juristiks ja oma advokaadiks.

Vande all, New Yorgi kohtus tänaseni ainsaks jäänud pingelise ülekuulamise päeval keeldus ta tegelikult ütlusi andmast.

Ta oleks võinud Magnitski päästa

Samamoodi ütles Browder omal ajal lahti ka Sergei Magnitskist endast. Minu pilgu läbi, ülekantud tähenduses „Browder „tappis" Magnitski" ja tegelikult polegi see mingi metafoor, vaid kõige tõelisem jõhkralt traagiline tegelikkus — tema oleks võinud oma raamatupidaja päästa. Näis, nagu oleks tasunud vaid tasumata maksud ära maksta — ja kõik: toimik suletakse, Magnitski lastakse vabaks ja võib saada märksa kvalifitseeritumat arstiabi kui see, mida saadi talle tol ajal vanglas osutada.

Browder ei hakanud kaaslast välja aitama. Räägitakse, et päris varsti pärast Magnitski surma ostis ta endale Aspenis maja. Räägitakse, et suure ja ilusa.

Kuid Browder ei ole siiski nii arvestav, nagu võib paista. On ju teda paljastavale filmile „Magnitski seadus. Kulisside taga" võimatu välja mõelda paremat reklaami kui keeld seda Europarlamendis näidata.

P.S. Filmi esilinastuse kuupäev euroopa avaõiguslikus telekanalis ARTE on seni jäänud samaks — 3. mai. Kuid autoril ei ole täit veendumust, kas Browder telekava ei muuda.

 

 

31
Samal teemal
Režissöör: William Browder sai juurdepääsu Magnitskist rääkivale filmile ebaseaduslikult