Silt venelase kaelas.

Silt venelase kaelas

140
Olla venelane Euroopas tähendab tänapäeval samuti eristumist massist. Isegi juba see, et ma räägin Venemaa presidendiga sama keelt, äratab paljudes ärevust.

TALLINN, 30. aprill — Sputnik. Kuidas olla venelane väljaspool Venemaad? Sellest kirjutab Läti ajakirjanik Vadim Radionov.

Ma ei ole kunagi varem mõelnud, mida tähendab olla venelane väljaspool Venemaad. Läti on minu kodumaa — teist mul ei ole, kuid kultuuri ja keele poolest olen kahtlemata tihedalt seotud kõige suurema riigiga maailmas. Geopoliitilise olukorra muutumine sundis mind oma rahvuslikule kuuluvusele teistmoodi vaatama. Nüüd tuleb mul arvestada sellega, et stereotüübid suhtmises kõigesse venemaisesse kehtivad ka minu suhtes.

Ei anna põhjust uhkuseks

Ma olen alati arvanud, et oma rahvus — see ei ole põhjus uhkustamiseks. Sina ise seda ei vali, see on kaasaanne, mis ei tee inimest paremaks ega halvemaks. Rahvuslik keskkond avaldab muidugi mõju isiksuse kujunemisele, kuid uhkust tasub tunda oma saavutuste üle, mitte selle üle, mis on kirjutatud sinu passi viiendale reale. Seda enam et too ridagi on juba ammu kaotatud.

Kuid nii, nagu mulle näib, saab olla ainult ideaalses ühiskonnas. Reaalses maailmas on kõik hoopis teisiti: võib peituda poliitkorrektsuse taha, kuid parem ärme hakka keerutama, enamus meist vaatab teise nahavärviga inimesi rahvamassis teise pilguga, vaatab kartlikult neid, kes tunnistavad, ütleme, islamit.

Olla venelane Euroopas tähendab tänapäeval samuti eristumist massist. Isegi juba see, et ma räägin Venemaa presidendiga sama keelt, äratab paljudes ärevust. Mulle võidakse vastu vaielda, et kuulge — vene keel ei ole Putini, vaid Puškini keel. Kuid vaevalt on statistiliselt keskmine eurooplane lugenud vene klassikuid, küll aga, surima tõenäosusega, näinud televiisorist Putinit. Seetõttu riskin oletada, et ettekujutust vene inimesest kujundab Putin täna palju kordi edukamalt kui Puškin. See kuvand ei ole igavene, see on pigem hetkeline, kuid seda hoomatavamalt üsna groteskne ja ühene.

Portugalis tutvusin ma kord kohaliku elanikuga, kes, kuuldes mind vene keelt rääkimas, ütles otsemaid välja assotsiatsioonide rea: „Vodka, balalaika, Gorbatšov." See oli veel enne Ukraina sündmusi, mil Euroopa suhtus Venemaasse küllaltki neutraalselt, ütleksin isegi, et tema peale vaadati huviga.

Tänasel päeval kuulen eurooplastega suheldes hoopis teistsuguseid sõnu: „Putin, raketid, sõda." Midagi sarnast tuleb tõenäoliselt üle elada Araabia maailmast pärit inimestel. Igaühes neist näevad eurooplased potentsiaalset ohtu. Tegelikult lasub igal araablasel vastutus kõigi oma kaasmaalaste eest. Ja esmajärjekorras nende eest, kes korraldavad terrorirünnakuid islamistlike loosungite all. Seega potentsiaalselt liigitame me kõik araablased Islamiriigi esindajateks, aga kui selgub, et (loomulikult enamikul juhtudel) konkretsel inimesel ei ole midagi ühist islami fundamentalistidega, loeme selle õnnelikuks erandiks. Kuid sellegipoolest jätame endale õiguse kahtlustada ja karta.

Ei ole terrorist, aga…

Ma mõistan, et minusse, venelasse, kes sündis ja kasvas Lätis, suhtutakse Euroopas umbes samamoodi — juba minu vene aktsent kõlab paljude jaoks kui mitte hirmutavalt, siis vähemalt teeb ettevaatlikuks. Õnneks ei seostu venelased terrorismiga, seetõttu ei kipu keegi metroos vene keelt kuuldes vagunist välja tormama, kuid tähele pannakse tõenäoliselt küll.

Ükskord „õnnestus" mul New Yorgis Brighton Beachil, kus elab tihedalt koos palju venelasi, sattuda ühte koloriitsesse kohvikusse, kus on venekeelne juhtkond. Vestlus ettekandjaga oli lühike, kuid kõnekas. Küsimuse peale „Mida tellite?" palusin ma tassikese kohvi, mispeale mulle näidati ust. „Neid, kes ei söö, me ei teeninda," teatas ettekandja vastuvaidlust välistaval toonil.

Ma ei tea, mis rahvusest see naine oli. Võib-olla oli ta kasvanud Ukrainas, võib-olla Baltimaades või Kesk-Aasias. Kuid seostub ta ennekõike „venelusega" kui teatava ühisjoonega endiste „nõukogude" ja „postsovetlike" inimeste puhul.

Üks selline episood võib kujundada stereotüübi suhtumises kõigisse Brighton Beachi söögikohtadesse. Tunnistan ausalt, et teistesse ma ei sattunud — aga mulje talletumiseks kübemest piisas. Ei salga, et nahaalne kohtlemine võib teile osaks saada mis tahes teiseski kohvikus, mis tahes maal. Häbematus — see on üldiselt rahvusteülene nähtus. Kuid on üks nüanss: see episood sobitub täpselt juba kujunenud stereotüüpidesse „vene inimese" suhtes. Metsikud, mornid, tantsivad karudega, kulistavad vahetpidamata viina ja sepistavad plaane muu maailma tuhastamiseks tuumarelva läbi…

Kuidas edasi?

Kuni Venemaad nähti läänes kui ettearvamatut ja küllaltki nõrka riiki, suhtuti temasse võrdlemisi kannatlikult, kuid viimasel ajal Kremli poolt loodud ja valdavalt teleekraanil nähtud uus „peaaegu impeerium" on pannud lääne kodanikud närveerima. Nad on tunnetanud ohtu oma elulaadile. See oht on minu arvates äärmiselt väheusutav, kuid meedias aktiivselt ekspluateeritud. Seejuures mõlemal pool inforinde tinglikku piiri.

„Kuidas teie Putinil ka läheb?" küsis minult kord tuttav prantslane.

„Miks sa arvad, et minu oma? Ma olen üldse Lätist," püüdsin ma pareerida.

„Kuid sa oled ju venelane! Kõik venelased on Putini selja taga. Tema on ju tsaar," vastas mu sõber.

Imelik tunne tekib, kui näed, et sind tajutakse osana Venemaast, kuigi oled sündinud, kasvanud ja elad Lätis.

Kunagi rääkisime sel teemal ühe tuttava moskvalannaga. Ta küsis, mida ma tunnen, kui näen Venemaa lippu ja kuulen Aleksandrovi muusikaga hümni. Ma vastasin talle ausalt, et peaaegu mitte midagi: „Hümn seostub mul lapsepõlvega, kuna selle saatel võeti mind pioneeriks."

Samas, kui näiteks Venemaa mängib hokit Kanadaga, olen ma Venemaa poolt. Kui aga Lätiga — siis Läti poolt.

Üldiselt on olukord keeruline psühholoogilisest vaatevinklist: sind tiritakse alati ühele poolele, nõutakse poolt valima — kas sa oled venelaste poolt või nende vastu?

Ja see on muidugi tõsine emotsionaalne pressing, kuna on asju, mis mulle näiteks Venemaal ei meeldi. Ja neist olen ma valmis avameelselt kõnelema. Kuid on ka seda, mis on mulle kallis ja millest ma ei ole valmis loobuma — ennekõike vene keelest ja vene kultuurist. Tulemusena saad kriitikat mõlemalt poolt. Ühed ütlevad, et oled reetnud oma ajaloolise kodumaa, teised — et geograafilise.

Ühed tunnistavad „headeks venelasteks" ainult neid, kes lakkamatult sajatavad Vladimir Putinit ja Venemaa poliitilist korda, kes ei toeta võitlust venekeelse elanikkonna õiguste eest, ei vaidle vastu ametlikule ajalootõlgendusele.

Teised, vastupidi, tirivad sind Venemaa võimude poolele: „Mis sa mõtled, oled ennast jänkidele maha müünud? Nemad ju klopivad maailmas pidevalt vahtu üles! Tahavad Venemaad hävitada!" Mõttevahetus sel teemal tekkis mul, näiteks, ühe ammuse tuttavaga. Lastena elasime samas majas, hiljem ei näinud teineteist aastaid, nüüd hiljuti kohtusime taas. Jutt kujunes raskeks ja ebameeldivaks. Inimesele, keda ma tundsin lapsepõlvest peale, oli „ameerika vandenõu" saanud kinnisideeks. Ta karjus mu peale ja peaaegu et hakkas kaklema, kuna ma ei jaganud tema vaateid ja üritasin olukorda erapooletumalt arutada.

Mulle näib, et maailma polariseerumise tingimustes on väga kerge anda järele kiusatusele „poolt valida". Näiteks, paljud venelased, kes on on end sisse seadnud Lätis alalise elamisloa alusel, püüavad end abstraktses mõttes distantseerida kohalikest venekeelsetest ega häbene kasutamast nende suhtes väljendeid nagu „putinoidid", „kremliidid" jne — on terve rida epiteete, mida võib kuulda „veteranide" aadressil. Nad jagavad kiitust Lätile Facebookis ja õigustavad isegi paljusid selliseid poliitilisi algatusi, mida Läti võtab otse koopiatena üle Venemaalt.

Ilmselt võib neid mõista, kuna enamik neist tunneb ennast emigrantidena. Nii on kergem adapteeruda. Kui sa ei ole emigrant, vaid kauaaegne elanik, on palju keerulisem jaotada oma isiklikku emotsionaalset maailmataju „mustaks ja valgeks".

Hernehirmutis

Samas on kohalikud venelased Balti riikide poliitikute jaoks imepärane poliitiline kaart. Nendega hirmutatakse, nende kohaloluga selgitatakse nõrka majandust, nende najal põhjendatakse vajadust eriteenistuste ja armee eelarve suurendamiseks.

Ja sa mõistad, et sind kasutatakse ära, ehkki seda püütakse varjata. Kui see arusaamine kohale jõuab, kaotad usu poliitikasse. Parteid, mille eest venekeelsed hääletavad, valitsusse ei võeta ja, julgen arvata, ei võeta kunagi. Leitakse erinevaid ettekäändeid, kuid kõigile on selge, miks see partei ei pääse välja opositsioonilise vähemuse rollist. Seim võtab vastu järjekordsed „nuhkvaratõrje parandused" selleks, et vähendada ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate, sealhulgas „vene valdkonnas" tegutsejate aktiivsust. Põhiseaduse preambulisse ilmub tees sellest, et lätlased on riigis põhirahvus. Kõik ülejäänud on seda loogikat järgides — teisejärgulised.

Tahad uskuda sellesse, et riik käsitab sind oma kodanikuna, kuid isegi kodaniku pass ei anna sulle selleks kindlustunnet. Ja see on muidugi kurb. Kurb, kui riik kasutab sind hernehirmutisena.

Olla venelane tänases Euroopas — see tähendab teadvustada, et sind vaadeldakse kõverpeeglis, millel on ühtlasi suurendusklaasi efekt. Maailma üldsuse teadvuses ei ole veel jõutud Venemaa eraldamiseni NSV Liidust, ja taas on tegemist riigiga, kes (igal juhul sõnades) heidab väljakutse läänemaailmale. „Uus Venemaa" assotsieerub lääne kodaniku silmis NSV Liiduga, mille kuvand on välja lihvitud külma sõja ja Hollywoodi poolt. Ivan Drago asus jälle võitlusse Rockyga. Vana filmilugu on saanud uued dekoratsioonid, lüüasaanud poksija tõmbas uuesti kindad kätte. Seejuures ei jaota keegi venelasi elukohariikide järgi, nii nagu ei jaga keegi laias laastus araabiamaadest tulijaid. Tavalise eurooplase jaoks on süürlased ja iraaklased — kõik ühte nägu. Nii nähakse ka kõiki, kes räägivad emakeelena vene keelet, läänes venemaalastena.

Ma tunnen inimesi, kellele ideoloogiline „vastuseis" Euroopale ja USA-le pakub rahuldust — see tekitab tunde, et etendad tähtsat rolli. Kuid enamik tahab lihtsalt elada, tavalise inimesena, ilma et ta asetataks timuka või ohvri rolli. Aga just seda silti püüavad täna venelastele kaela riputada kõik, kes vähegi viitsivad.

 

140