Venemaa suursaadik Aleksandr Petrov

Venemaa suursaadik: tahaksin Balti riike näha mitte sanitaartsooni, vaid sillana

81
(Uuendatud 07:59 12.07.2019)
Pärast Eesti presidendi kevadvisiiti Moskvasse hakkas olukord muutuma, kuid täiemahulist poliitilist dialoogi – nagu Soome puhul – veel pole, konstateeris suursaadik Aleksandr Petrov. Üheks põhjuseks on kohalike poliitikute eelarvamuslik kuvand Venemaast.

TALLINN, 11. juuli — Sputnik. Baltnewsi korrespondendi küsimustele Vene-Eesti suhete olukorrast ja väljavaadetest, Balti riikide poliitikute topeltstandardeist ning koostööst majanduse ja kultuuri vallas vastas Vene Föderatsiooni erakorraline ja täievoliline suursaadik Tallinnas Aleksandr Petrov. 

Aleksandr Mihhailovitš, kuidas hindaksite praeguste Venemaa ja Eesti vaheliste poliitiliste suhete olukorda?

Riikidevahelised suhted on väga laiaulatuslikud ja mitmekülgsed ning sõltuvalt dialoogi üksikute komponentide arengust, võib anda erinevaid hinnanguid. Siin saab välja tuua poliitilisi-, kultuuri-, kaubandus- või majandussuhteid.

Alustame poliitilistest suhetest.

Öeldakse, et mistahes võrdlus on ebatäpne, kuid meil on, mida võrrelda. On kaks naaberriiki – Soome ja Eesti. Suhetes Helsingiga täheldame hoopis teistsugust pilti, kui Tallinnas. Soomega toimub ametlikul poliitilisel tasandil korrapärane dialoog - kohtumised presidentide, peaministrite ja välisministrite tasandil, riikidevahelised valdkondlikud komisjonid töötavad edukalt. See on midagi, mida me Eestiga suhtlemisel ei tähelda või praktiliselt ei näe. Siinkohal sooviksin, et sellise poliitilise dialoogi vajadust, mille poole me püüdleme, õigesti mõistetakse.

Mis on Eesti ja Venemaa vaheliste pingeliste suhete põhjuseks?

Sellel on palju põhjuseid. Üks peamisi punkte, mis dialoogi takistavad, on Eesti poliitilise eliidi esindajate teatav kitsarinnalisus Venemaasse suhtumises. Siit on pärit arvukad süüdistused Venemaa aadressil, et me rikkuvat rahvusvahelist õigust ja nii edasi. Just see segab edasiliikumist.

Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ütles kunagi õigesti, et isekeskis räägime me palju Venemaast, kuid peaksime hoopis rääkima Venemaaga. Seepärast ongi meie suhetes niisugune poliitiline dialoog äärmiselt oluline. Üksteisega suhtlemine on see, millest meil selgelt puudu jääb.

Kas seoses Eesti presidendi Moskvasse saabumise ja Vladimir Putiniga kohtumise ning majandus- ja taristuministri Taavi Aasa hiljutise visiidi järel Peterburi saame me rääkida Eesti ja Venemaa kahepoolsete suhete soojenemisest?

"Sellised külastused on meie kahepoolsetes suhetes äärmiselt vajalikud ning sellega seostatakse enamasti teatud positiivseid ootusi. Kuid esimene pääsuke veel ilma ei tee. Soov oleks reaalselt edasi liikuda. Niisuguseid kontakte pole meil juba aastaid olnud ja me tahaksime positiivseid impulsse edasi arendada.

Mis pärast niisugust presidentide kohtumist muutus?

Võib rääkida positiivsetest muutustest. Minul on volitused rääkida meie poole nimel - me toetasime Eesti riigi valimist ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme kohale, mida Moskvas toimunud tippkohtumiste käigus arutati.

Nüüd pakkusime poliitilisi konsultatsioone meie tulevaseks koostööks Eestiga ÜRO Julgeolekunõukogu raames. Väga oluline küsimus on topeltmaksustamise vältimise lepingu ajakohastamine ja tänapäeva tegelikkusega vastavusse viimine. Nende kontaktide tulemusena tegi Vene Föderatsiooni rahandusministeerium ettepaneku pidada konsultatsioone sel meie kahepoolsetes suhetes väga olulisel teemal.

Ühise transpordikomisjoni istungi korraldamise otsus on samuti konkreetne, võib-olla mõnevõrra vähem silmatorkav positiivne aspekt.

Positiivsed tulemused on ilmsed ja on äärmiselt oluline tõsta vastastikuse mõistmise taset veelgi.

Pärast Moskva visiiti kutsus Kersti Kaljulaid Vladimir Putini Tartusse, soome-ugri rahvaste foorumile, misjärel saatis ka Eesti kultuuriminister samasuguse kutse oma Venemaa kolleegile. Kas Venemaa Föderatsiooni presidendi vastuvisiit on võimalik ja kuidas see kahepoolseid suhteid mõjutab?

See kongress toimub järgmise aasta juunis, nii et aega on peaaegu aasta ja presidendi tegevusgraafik ei ole veel fikseeritud, ning kõike seda võetakse arvesse. Loodan, et dialoog sellisel tasemel jätkub.

Hoolimata üsna külmast poliitilisest olukorrast kahe riigi suhetes, pooldab Eesti endiselt tihedat majanduskoostööd Venemaaga. Kas me võime siin topeltstandarditest rääkida?

Kui tähenärija olla, võiks vaielda, kas Eesti ikka taotleb tihedat majanduskoostööd. Eesti ettevõtluses on mitmed kõrgel tasemel esindajad, kes võtavad ühemõtteliselt sõna venevastaste sanktsioonide kaotamise nimel, kahe riigi vaheliste heanaaberlike kaubandus- ja majanduslepingute taastamise eest.

Kuid on ka teistsuguseid hääli. Meenutan tuntud Eesti poliitiku sõnu, kes ütles kord, et ta on valmis kogu riigi majanduse ohvriks tooma, kuid ei loobu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidest. On äärmiselt oluline, et poliitikud heanaaberlike suhete loomise tähtsust mõistaksid, eriti kui tegemist on naaberriikidega.

Millega teie arvates sellised russofoobsed vaated seotud on? Kõigil valimistel panustatakse "Vene kaardile", paljud Eesti parteid mängivad neil tunnetel.

Ilmselt on olemas teatud ajaloolise minevikuga seotud kompleksid. Ma veetsin küllalt palju aega, uurides Lääne-Saksamaa ja seejärel Ühinenud Saksamaaga seotud küsimusi. Mäletan, kui Saksa poliitikud meile ütlesid:

"Balti riikide soov NATOga ühineda on meie jaoks punane joon, kuid me peaksime mõistma, et neil riikidel on säilinud teatud foobiad. Kui me nad NATO vihmavarju alla võtame, siis tunnevad nad end turvaliselt, unustavad kiiresti foobiad ning muutuvad headeks naabriteks."

Venemaa andis nõusoleku ja Balti riigid astusid allianssi, kuid nende seisukohtades ei muutunud midagi - seal olid samad kunstlikud foobiad, hirm mingite "idanaabri agressiivsete plaanide" ees.

Kahjuks uuendati paar päeva tagasi Venemaa vastaseid sanktsioone veel kuueks kuuks. Samal ajal on mul väga kahju, et Eesti esindaja nõudis nende pikendamist terveks aastaks. Seda ettepanekut ei toetanud rõhuv enamik ELi liikmesriikidest.

Kui me räägime oma kahepoolsetest suhetest, tahaksime päevakorras näha täiesti teistsuguseid küsimusi - kuidas me jõuaksime heanaaberliku ja vastastikku lugupidava koostööni.

Kas pärast Venemaa delegatsiooni hiljutist tagasipöördumist Euroopa Nõukogu Parlamentaarsesse Assambleesse (ENPA-sse) võib öelda, et Euroopa riikide esindajate suhtumine Venemaasse on muutumas? Kas lähitulevikus võib oodata sanktsioonide tühistamist?

ENPA otsus on praegusele vestlusteemale heaks illustratsiooniks. Rohkem kui kaks kolmandikku riikidest hääletas Venemaa õiguste täieliku taastamise eest. Ja kes olid vastu? Kahjuks oli Eesti taas nende hulgas, kellele see otsus vastukarva oli.

Enamgi veel, paar päeva hiljem kõlasid Riigikogus üleskutsed kaaluda, kas jääda pärast niisuguse otsuse tegemist ENPA organisatsiooni. Sellise käitumise üle on väga kahju, sest see ei aita mingil moel kaasa dialoogi loomisele.

Kas asjaolu, et pooled ei ole veel piirilepingut ratifitseerinud, mõjutavad Venemaa ja Eesti suhteid?

See küsimus on meie suhetes küllaltki oluline ja väga pika ajalooga. See ei ole iseenesest normaalne, kui küsimus nii paljudeks aastateks lahendamata jääb. Küsimus on vaja lahendada, kuid läbirääkimisprotsessi ebaõnnestunud lõpp ei olnud mitte meie initsiatiivi tulemus. Praegu on meil tegemist Riigikogu uue koosseisuga ja ma loodan, et teema võetakse taas päevakorda. Mõistagi oleme meie valmis selle lahendamisele kaasa aitama.

Mäletan, et käesoleva aasta märtsis toimunud parlamendivalimiste künnisel tõstatas peaminister Jüri Ratas piirilepingu küsimuse, öeldes, et juhul kui Keskerakond valitsusse saab, asutakse selle kallal tööle. Kuid juhtus nii, et tsentristid sattusid valitsusse koos Konservatiivse rahvaerakonnaga (EKRE), kes keeldub lepingu ratifitseerimisest, esitades hoopis Venemaale territoriaalseid nõudmisi. Kas on võimalik seda probleemi praeguses olukorras lahendada?

Jah, selgitati, et piirilepingu ratifitseerimise küsimus ei jõudnud koalitsioonilepingusse. Hiljem kõlasid isegi süüdistused, et me "okupeerime" ikka veel 5% Eesti territooriumist.

Tahaksin, et läbirääkimisprotsessis osalejaid ei vaataks sellist tõsist küsimust mitte puhtalt poliitilistest hetkekaalutlustest lähtuvalt, vaid juhinduksid heanaaberlike suhete säilitamise prioriteedist.

Kuidas te hindate oma tööd selliste Eesti ja Venemaa poliitiliste suhete tingimustes? Kas see on keeruline?

Loomulikult on parem, kui hinnangu annab keegi teine. Usun, et meie suhetes on küllalt palju raskusi. Meie peakonsuli, meie konsul-nõuniku ja eelmisel aastal meie sõjaväeatašee kuulutamine persona non grataks olid üsnagi ebameeldivad hetked.

Minu jaoks on huvitav Eestis töötada, erinevate ühiskondlike ringkondade esindajatega kohtuda. Paljude inimeste kindel soov kahepoolsed suhted täies mahus taastada aitab tööle oluliselt kaasa. See innustab niisuguste võimaluste otsimist, mida ma püüangi teha.

Millised on Venemaa eesmärgid suhete arendamisel Balti riikide ja eriti Eestiga? Milles näete teie oma missiooni?

Soovime, et Eesti, nagu ka Balti riigid, mängiks mitte ainult kurikuulsa sanitaarkordoni rolli, vaid oleksid omamoodi sillaks, mis aitaks kaasa Venemaa ja Euroopa vahelisele koostööle, millest saaksid kasu nii Eesti, kui kogu Baltikum tervikuna.

Saatkonnal on küllaltki oluline ülesanne viia meie suhe just sellisele tasemele. Suursaadikud tulevad ja lähevad ning kui saabub aeg Tallinnas viibimise perioodi tulemustest kokkuvõtte teha, (...) on võimalik minu tööle hinnangut anda.

Eestis on palju aktiviste ja ajakirjanikke, kes võitlevad venekeelsete koolide säilitamise ja "mittekodanike" probleemi võimalikult kiire lahendamise eest. Kuidas suursaatkond nendega koostööd teeb?

Minu arvates on meil head suhted paljude avalike organisatsioonidega, sealhulgas ka meie kaasmaalaste ühingutega. Me lähtume eeldusest, et Eestis tuleb austada ka meie kaasmaalaste õigusi ja huve.

Sel aastal tähistatakse 75. aastapäeva Eesti vabastamisest natsidest sissetungijate käest, Narvas peetakse sel teemal terve rida üritusi meie saatkonna ja peakonsuli osalusel. Ees on sarnased Tallinna ja Tartu vabastamise aastapäevad. See on üks näide.

Me osaleme igasugustel konverentsidel ja seminaridel, mis on pühendatud küllaltki tundlikele küsimustele, näiteks olukorrale vene keele õpetamisega Eestis.

Ma olen kategooriliselt vastu meie kaasmaalastele esitatud süüdistustele, et tegu on teatava "viienda kolonniga". Tundes paljusid neist, võisin veenduda, et Eesti on nende jaoks kodumaa, kus nad elavad, töötavad, püüdes olla oma maa jaoks kasulikud. Kuid see ei takista neil aktiivselt Venemaaga normaalsete heanaaberlike suhete taastamise eest seista.

Kuidas hindaksite olukorda venekeelse meediaga Eestis?

Kahjuks on neid vaid mõned üksikud. Pean olukorda uudisteportaaliga Sputnik Eesti ebanormaalseks. Kui palju meid (NSV Liitu – Toim.) omal ajal Helsingi lõppakti "kolmanda korvi" eest kritiseeriti, mis käsitles muuhulgas meediavabadust.

Mis vabast meediast meil juttu saab olla, kui kehtib tõeline keeld intervjuude andmiseks ja dialoogi alustamiseks Sputniku siinsete esindajatega? See ei vasta mingil moel sellesama demokraatia põhimõtetele, mis rikkumises meid aastakümneid süüdistati. Seetõttu – lepime kokku ühtsetes demokraatlikes standardites.

Mis peaks Eesti ja Venemaa suhetes juhtuma, et nad täiesti uuele tasemele jõuaksid?

Meil on palju positiivseid näiteid. See puudutab ka koostööd kultuurivaldkonnas.

Sel aastal toimub Eestis juba 15. korda festival "Kuldne mask". Mina jõudsin Tallinnasse 2015. aasta oktoobri keskel ja esimene sündmus, millel osalesin, oli "Kuldne maski" festivali avamine.

Meeldivaks üllatuseks oli näha, kuidas Venemaa artiste vastu võeti ja kui suur huvi nende vastu oli. Muide, sel aastal on festivalipiletid juba välja müüdud.

Oluline on olemasoleva kultuurikoostöö taset veelgi tõsta. Käesoleva aasta märtsis allkirjastati mõlema riigi kultuuriministeeriumide koostööprogramm – siin räägime täiesti reaalsest positiivsest protsessist.

Kuid 2014. aastal oli see üle 5 miljardi euro, mis 2015. aastal arusaadavail põhjustel poole võrra kahanes. Samas on trend julgustav, sealhulgas Eesti majandus- ja infrastruktuuriministri Taavi Aasa visiit Peterburi.

Siin on meetod lihtne – seal, kus toimub positiivne areng, ei ole vaja tagasi hoida, vaid hoogu lisada. Kus aga vastastikust arusaama napib, tuleb üksteisega konkreetset arutelu alustada.

Tõenäoliselt ei ole muud võimalust kui sellise dialoogini jõudmine. Ootame, et meie koostöö Eestiga ÜRO Julgeolekunõukogu raames tuleb kasulik ja produktiivne ka nende oluliste probleemide lahendamisel, mida selles organis lahatakse.

81
Tagid:
poliitika, intervjuu, Aleksandr Petrov, suursaadik, Eesti, Venemaa