New York

Ameerika teadlased: vaba maailm jääb "autoritaarsetest režiimidest" maha

139
(Uuendatud 12:13 06.03.2019)
Lääne demokraatia seisab silmitsi väga tõsise ohuga. Ta on kaotamas autoritaarsetele režiimidele.

Irina Alksnis, RIA Novosti kolumnist

Neil päevil avaldati The Wall Street Journalis kolumn "Kui demokraatia pole enam ainus tee jõukusele" ("When Democracy Is No Longer the Only Path to Prosperity" – toim.). Artiklis konstateerivad kaks ülikooli politoloogi sõrmedel arvutades ja ärevusega hääles, et Lääne demokraatia - nagu mudel ja ülejäänud maailma kadeduse objekt - seisab silmitsi väga tõsise ohuga. Ta on kaotamas autoritaarsetele režiimidele. Ja mitte mingit abstraktset poliitilist, vaid vägagi konkreetset - majanduslikku võidujooksu.

Loomulikult võiks peatuda küsimusel siltidest ja sellest, kas need ka tegelikkusele vastavad. Kui teemasse süüvida, tekivad muidugi küsimused riikide sildistamisest "sügavalt mittevabadeks" või vastupidi, "vabaks maailmaks". Arvestades, et siltide kleepimise eelisõigus kuulub Läänele, on küsimusi eriti palju, kuid jätame selle teema mõneks teiseks korraks ja võtame vastu pakutud loogika: Lääne demokraatia versus autoritaarsed režiimid.

Artikli autorid tunnistavad ausalt, et 20. sajandil muutusid Lääs ja tema poliitiline süsteem teistele riikidele atraktiivseks mitte oma väärtuste, vaid kõige laiemate elanikkonnakihtide majandusliku jõukuse pärast. Demokraatia oli siis – õigemini tundus -, kuid sellest hiljem, palju tõhusam süsteem, mis loob enamikule soodsad sotsiaal-majanduslikud tingimused. Samal ajal said autoritaarsed režiimid anda oma kodanikele pakkuda ainult "vaesust, viletsat elu, piiratud tarbimist ja defitsiiti". See vastas suures osas tegelikkusele ja kajastus otseselt majandusnäitajates.

1957. aastal moodustasid Ameerika Ühendriigid, Euroopa demokraatiad ja Jaapan maailma majandusest kaks kolmandikku. Veel 1995. aastal elas 96% inimestest, kelle SKT inimese kohta oli üle 20 tuhande dollari (ümberarvutatuna praegustesse hindadesse) liberaalse demokraatiaga riikides.

Kuid kõik see on minevik.

2019. aastal moodustasid Lääne demokraatiad vaid kolmandiku maailmamajandusest. Autorid on analüüsi tulemusena leidnud, et järgmise viie aasta jooksul ületab Freedom House'i poolt "mittevabadeks" nimetatud riikide SKT Lääne demokraatlike riikide SKT. Juba praegu elab 376 miljonit inimest "sügavalt mittevabades" (Venemaal, Kasahstanis ja Pärsia lahe) riikides, kus SKT elaniku kohta ületab ostujõult 20 tuhat dollarit. Järgmisel aastal jõuab Rahvusvaheline Valuutafondi arvutuste kohaselt sellele tasemele ka Hiina, mis tähendab, et 1,8 miljardit inimest planeedil elab "autoritaarsetes heaoluriikides".

Kuid kõige huvitavam selles kirjutises on katse mõista praegusi protsesse ja seletada, mis toimub. Kõigepealt on huvitav märkida neid silmaklappe, mida autorid kannavad ja mis sisuliselt näitavad Lääne mõtteviisi kui sellist.

Ühelt poolt märgivad nad õigesti, et autoritaarsete režiimide tänapäeva riigikapitalism paistab silma oma paindlikkuse ja tõhususe poolest. Käsumajandus on säilinud vaid mõnes riigis, nagu Põhja-Korea, samas kui peaaegu kõik teised riigid õppisid ära, kuidas edukalt ühitada "autokraatlikku juhtimist turumajandusega".

Teisest küljest ei suuda autorid ilmselgelt ületada tavapäraseid stereotüüpe. Näiteks märgivad nad "tugevaid juhte, nagu Vladimir Putin Venemaal ja Recep Tayyip Erdogan Türgis", kes võtsid juhtpositsiooni suurte majandustega riikides ja viisid riigi juhtimise demokraatiast üle autoritaarsusele. Ilmselt usuvad need poliitikud tõsimeeli, et 1999. aastal võimule tulnud Vladimir Putin sai endale valitseda võimsa ja õitsva majandusega demokraatliku Venemaa ning tal piisas see vaid autoritaarseks muuta.

Olulisem on aga see, et autorid (ja see näib olevat Lääne poliitilise mõtte ühine joon) isegi ei püüa nende riikide eelmise perioodi majandusliku juhtpositsiooni olemust ümber mõtestada. Mantra, et Lääne väärtused, põhimõtted ja ideaalid loovad parimad tingimused majanduse arenguks, on muutunud niivõrd tõestamist mittevajavaks aksioomiks, et selles ei kahelda isegi praegu, kui see reaalse maailmaga kokku puutudes silmnähtavalt puruneb. Mõte, et antud juhul on põhjus ja tagajärg segamini läinud, on niivõrd tabu, et seda ei väljendata isegi ilmselgetes olukordades.

Reaalsus on aga vastupidine.

Mitte demokraatia ei loo aluse majanduslikule õitsengule, vaid vastupidi, arenenud majandus võimaldab demokraatlikul süsteemil Läänes edukalt tegutseda. Lihtsalt sellepärast, et majanduslik heaolu, mis on enamikul elanikkonnast, tagab selle üldise konsensuse, tänu millele jäävad riigile ohtlikud poliitilised ideed ja jõud kaugele poliitika äärealadele ja on kergesti kõrvaldatavad. Üha selgemaks on saamas tõsiasi, et Lääne demokraatlike riikide jõukus pärineb Lääne-Euroopa sajanditepikkusest, peaaegu kogu maailma kolooniaröövist ja ka sellest, et Ameerika Ühendriigid riisusid majandusliku koore kahest eelmisel sajandil toimunud maailmasõjast ise nendes kannatamata.

Viimase kahe aastakümne jooksul on kokku langenud kaks protsessi. Ühest küljest on Lääs kokkuröövitu, st eelmisel perioodil kogunenud ressursid peaaegu täielikult ära kulutanud. Teisest küljest on paljud "ebademokraatliku" leeri riigid peaaegu ületanud sajanditepikkuse mahajäämuse ja 20. sajandi katastroofidest tingitud rasked tagajärjed. Ja nüüd on selgunud, et "autoritaarsetes" riikides loodud puhtmajanduslikud süsteemid näitavad hoopis suuremat tõhusust. Veelgi enam, Lääne majandusliku olukorra halvenemine on kaasa toonud sealse keskklassi vaesumise ja nõrkemise, mis aastakümneid oli Lääne demokraatiate peamiseks alustalaks. Lääne eliit ei tea, mida teha valimiste ja rahvahääletuste "valede" tulemustega, mis on muutumas üha populaarsemaks, ja räägib, et referendumid on "diktaatorite vahendid".

Ka uudised kruvide kinnikeeramise kohta USA ja Lääne-Euroopa poliitilises ja avalikus elus tulevad sellise regulaarsusega, et mistahes "sügavalt mittevabadele riikidele" esitatavate süüdistuste peale hakkavad nende riikide statistiliselt keskmised elanikud peagi suure häälega naerma. Kõik need üsna ilmsed kaalutlused jäid The Wall Street Journal'i autoritel välja ütlemata. Kas on põhjus selles, et autorid ei soovinud tabuteemasid käsitleda või toimetuspoliitikas, ei olegi nii oluline.

Peamine on muus - kuidas saab Lääs midagi vastandada "mittevabale maailmale", kui ta ei suuda isegi oma probleemidest vabalt rääkida?

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

139
Tagid:
poliitika, majandus, Lääs, autoritarism, demokraatia
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde