Maidani võidu juubelit – viis aastat riigipöördest – tähistati Ukrainas rõhutatud leinaga

Peaasi, et Porošenko Venemaaga sõdib - millesse usuvad poliitilised ukrainlased

84
(Uuendatud 14:08 26.02.2019)
Maidani võidu juubelit – viis aastat riigipöördest – tähistati Ukrainas rõhutatud leinaga. Lõbusa ja optimistlikuna paistis silma ainult riigipea Petro Porošenko.

TALLINN, 26. veebruar — Sputnik. Ukraina president naeris ja viskas mälestusteenistusel nalja, meenutas oma "kangelastegusid" "väärikuse revolutsiooni" päevil ning seejärel sõitis USA­-sse – Venemaad ähvardama ja autasu kätte saama, vahendas RIA Novosti.

"Väärikuse kiired"

Kiievis mälestati hukkunuid mälestuspalvuse ja rongkäiguga. Meeleavaldajad kandsid loosungit "Mäletame. Taevane sadakond (nõnda nimetatakse Maidani ohvreid – toim.). Sangarid ei sure." Kõlasid ka tavapärased ütlused: "Au Ukrainale – au kangelastele!", "Au rahvustele – surm vaenlastele!", "Ukraina üle kõige!" Meeleolu oli leinaline. Nagu pealtnägija täheldas, "ainult väikesed lapsed, kes 2014. aasta traagilistest sündmustest õnneks midagi ei teadnud ja üleüldist kurbust ei mõistnud, jooksid naerul nägudega ringi näol." Ukraina meedia arvestuste kohaselt oli miitinguile kogunenud kõige enam 200 inimest. Õhtul saadeti taevasse 107 prožektorikiirt — sedapalju oli Maidanil hukkunuid.

Ukraina president Petro Porošenko kutsus taas oma riiki agressoriks>>

Petro Porošenko püüdis kõigest jõust pidupäeva luua. Mälestuspalvusel heitis ta koos Euroopa Nõukogu juhi Donald Tuskiga nalja ja naeris. Kusjuures Tusk kõneles Ülemraadas ukraina keeles ja lausus rohkesti sooje sõnu Maidani eestvedajate kohta, kes on saanud riigi juhtideks. Ja määris mett nii mõnegi moka peale. Märkides, et populism on komplekside ja nõrkuste tagajärjeks ning et šovinismi retsidiivid ähvardavad konfliktidega.

Seda väidet ilmestasid omalt poolt Ukraina rahvuslased, korraldades kaks päeva enne Tuski kõnet meeleavalduse "Tõuse üles, Bandera!". Euroopa Nõukogu juhile, rahvuselt poolakale see vaevalt küll meeltmööda oli. Varssavi ja Kiievi vahelised suhted on halvenenud suuresti sellepärast, et Ukraina võimud ülistavad OUN/UPA* liidreid, kes osalesid rahulike elanike, sealhulgas poolakate massimõrvades.

Enamgi veel, aktsioon "Tõuse üles, Bandera!" oli vastuseks politsei tegevusele: siseministeeriumi ja S-14* töötajate rünnakute käigus Kiievis karjatas üks eriüksuslane: "Heida pikali, Banderea!" Misjärel juhtkond sundis politseinikke vabandust paluma. Kusjuures üsna alandaval kujul improviseeritud rongkäiguna "Mina olen bandeeralane!".

Tegelikult seisab siseministeeriumi ja meeleavaldajate vastasseisu taga konflikt rahvuslasi juhtiva presidendi administratsiooni ja siseminister Arsen Avakovi vahel, kes üpris avalikult toetab Porošenko põhikonkurenti eelseisvatel valimistel – Batkivštšõna juhti Julia Tõmošenkot. Siseministri seisukoht aga on valimisprotsessis häälte kokkulugemisel võtmetähtsusega, politseinike reageeringust rikkumistele oleneb valimistulemus.

Porošenko "meenutas", kuidas ta haavatuid abistas

Maidani viiendaks aastapäevaks hakkasid pinnale ujuma seni teadmata üksikasjad. Porošenko näiteks kinnitas, kuidas ta oli haavatud aktiviste abistanud.
"Täpselt viis aastat tagasi algas mu päev sellega, et ma läksin Marinski parki, läksin Ülemraadasse, kell oli siis 9.00," lausus riigipea 20. veebruaril. "Nägin kaasvõitlejaid Maidani 1400-st omakaitse üksuslase hulgast. Purskkaevu juures oli üles rivistatud Berkuti ahelik, kes haavlipüssidega riigi pihta tulistas. Juba 15 minuti pärast oli 11 haavatut – mu oma silme all. Pooleteise tunni pärast oli kolm hukkunut, kelle me püüdsime Ohvitseride Majja tassida."

Oma isiklikku osalust rõhutades lisas ta pateetiliselt: "Need minutid, see päev jääb mulle kogu eluks meelde."

Erinevalt ametlikest pidustustest kutsus see esile üldsuse vastukaja. Liigagi paljud mäletavad, mis Kiievis viis aastat tagasi toimus. Veebivõrku postitati videoklipp pealkirjaga "Porošenko aitab haavatuid Maidanilt minema tassida". Tõsi küll, seal kummardub tulevane president, toonane raadasaadik lihtsalt lamava mehe kohale ja annab korralduse kannatanu kilbile tõsta. Misjärel suundub omi asju ajama.

Politoloog: Volker parandas Porošenko "rumala" avalduse>>

Riigipea fantaasiad pahandasid nii mõnesidki "patrioote". Raadasaadik ja endine Donbassi pataljoni komandör Semjon Sementšenko avaldas neist päevist ülesvõtte, kus naeratav Porošenko laskis endast pildistada koos Berkuti eriüksuse võitlejatega.

"Porošenko valmistub "berkutlaste" poolt haavatud maidanlasi välja kandma. Tulevase presidendi ohvrimeelsus on vapustav," kommenteeriti mürgiselt parlamendisaadiku fotot.

Kusjuures kriitikat ei pruukinud Porošenko tähelegi panna. Tal oli muud tegemist – tema siirdus USA-sse vastu võtma autasu "Rahvusvaheline riigitegelane", mis omistati talle Philadelphia linna välisasjade nõukogu poolt. Nõukogu esimees Craig Snyder põhjendas, et Porošenko on juhtinud ukrainlasi "võitluses iseseisvuse eest" ja "universaalsete tõdede" kaitsel.

Ühtlasi esines Ukraina president ÜRO-s tavapäraste Moskva süüdistamistega "agressioonis", Krimmi "okupeerimises" ja Ukraina meremeeste "vangistamises" piiririkkumise eest Kertši väinas. "Väärikuse revolutsiooni" ajaloolisest tähendusest ta aga ei pajatanud.

Tähistada pole mahti kellelgi ja ega olegi midagi tähistada

Endine Odessa linnavolikogu saadik, ajalooteaduste kandidaat Aleksandr Vassiljev loeb üles põhjused, mispärast oli ametivõimude korraldatud pidustustel nii vähe inimesi.

"Esiteks – Ukraina jaoks üsna tüüpilised väljavabandused, et "ei saanud ma, ei saanud tulla!" kukutasid korraldustöö lihtlabaselt läbi. Ilma riigiametnike ja aktivistideta külastavad sedasorti üritusi vähesed, nagu me Kiievis nägimegi." Rahvuslastel seevastu on korraldatud ja distsiplineeritud massiüritus, seetõttu toovadki nad mitte ainult Galiitsias, vaid ka pealinnas Bandera sünnipäevaks välja märkimisväärsed jõud.

Teiseks põhjuseks on see, et Maidani mütoloogia pole isegi ühiskonna "patriootliku" ja rahvusmeelse osa hulgas kuigivõrd menukas.

Donbass otsustas Porošenkot "Juuda medaliga" autasustada>>

"Juba Juštšenko ajal püüti üldrahvalikult tähistada Maidani esimest aastapäeva. Aga "oranžist revolutsioonist" osavõtnute silmis ei äratanud see erilist vaimustust. Ning "poliitiliste ukrainlaste" teadvuses varjutas kõik 2014. aastal niinimetatud sõda Venemaaga (Kiiev süüdistab alailma Moskvat kaasatuses konflikti Ukraina kaugosas – toim.) – lahingutegevus Donbassis. Neil on umbes selline häälestus, et tühja sellest, mida võim varastab, tühja sellest, et ta on ootusi petnud ega vii meid Euroopasse. Peaasi, et võim ning otseselt Porošenko sõdib Venemaaga," selgitab Vassiljev. "Aga mingisugust päeva võidu saavutamisel Donbassi üle, Donetski üle nad tähistaksid küll. See oleks tõeline, asendamatu pidupäev."

Lisateguriks, mis on kahandanud huvi juubeli vastu, on valimiskampaania.

"Poliitiliselt aktiivne seltskond tegeleb valimistega, lihtinimene aga sipleb majanduskriisi küüsis. Temal pole ametlike pidustustega mingit pistmist," selgitab RIA Novosti vestluskaaslane.

Ukraina poliittehnoloog, analüüsikeskuse Kolmas Sektor juht Andrei Zolotarjov oletab, et võimud tähistasid Euromaidani aastapäeva nimelt sedavõrd tagasihoidlikult.

Ukraina president Petro Porošenko
© Sputnik / Алексей Витвицкий

"Ukraina kodanikud on taibanud, et võitu ei saavutanud mitte Maidan, vaid need, kes teda õigeaegselt juhtisid. Võim on jäänud ikka sellekssamaks korrumpeerunud vahendiks elanikkonnalt rendiraha väljapumpamisel. Lihtsalt isikud riigitüüril on välja vahetunud. Ja võimuambitsioonide eest on Ukraina maksnud majanduslanguse, territoriaalsete kaotuste ja sõjaga. See on üüratult kõrge hind," nentis Zolotarjov kõneluses RIA Novostiga.

Ta on veendunud, et revolutsiooni paatos tekitab lihtsates inimestes võõrastust, võim aga kardab vahetut dialoogi. Võib ju sel juhul esile kerkida ebameeldivaid küsimusi, millest põhiline on: "Mispärast on Maidani tulemused lausa vastupidised lubadustele, mille poliitikud rahvale andsid?"

*Venemaal keelustatud ekstremistlik organisatsioon

84
Tagid:
president, valimised, Maidan, Petro Porošenko, Ukraina