Illustreeriv foto

Austraalias õpetatakse endas venepärast maha suruma

129
(Uuendatud 17:38 10.02.2019)
Vladimir Kornilov
On inimesed, kes välismaale jõudes üritavad kohe mitte ainult kohaneda uue eluviisiga ja võtta omaks uue kodumaa traditsioonid, vaid ka loobuda kiiresti oma identiteedist, "tappa endas võimalikult kiiresti kõik venepärane". Enamasti see neil ei õnnestu, kuid nad püüavad ikka.

Vladimir Kornilov, RIA Novosti kolumnist
Väljarändajaid Venemaalt, kes saatuse tahtel on sunnitud võõral maal elama, võib enamasti jagada kahte kategooriasse. Esimene püüab pärast teatud aega uue ühiskonnaga kohanemist, hoolikalt oma rahvuslikku identiteeti säilitada, toetab oma lastes ja lastelastes vene keele oskust, annab põlvest põlve edasi oma vanaisade traditsioone ja mälu.

Korduvalt Venemaa kaasmaalaste kongressidel viibinuna olen seal kohanud kolmanda või neljanda põlvkonna valge emigratsiooni esindajaid, kes räägivad ideaalselt vene keelt ja on siiralt uhked oma rahvuse pärast, kuigi on sündinud Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide või Brasiilia kodanikena.

Linateose Akvarell peategelaseks on vesi
© Фото : Предоставлено пресс-службой Венецианского кинофестиваля

Kohates kuulsal Sainte-Genevieve-de-Boise vene kalmistul Pariisi lähedal hauakivi kirjaga "Alamporutšik see ja see. 1893–1985" või "Jessauul. 1891-1987" mõistad, et need inimesed elasid pika elu, neil oli Prantsusmaal teatav staatus, nad jõudsid seal teatud tasemele, omandasid hariduse, jõudsid teaduskraadideni, kuid jäid kuni oma päevade lõpuni porutšikuteks, gardemariinideks, kadettideks. Nad hoidsid mälestust kaugest Venemaast ja andsid selle mälestuse edasi järgmisele põlvkonnale.

Samas on ka teine sisserändajate kategooria - inimesed, kes välismaale jõudes üritavad kohe mitte ainult kohaneda uue eluviisiga ja võtta omaks uue kodumaa traditsioonid, vaid ka loobuda kiiresti oma identiteedist, "tappa endas võimalikult kiiresti kõik venepärane". Enamasti see neil ei õnnestu, kuid nad püüavad ikka.

Hiljuti ilmus Sidney Morning Heraldis, sealses ühes vanimas ajalehes Austraalia päeva puhul (Rohelise mandri rahvuspüha) esimese põlve vene pagulase Sasha Petrova artikkel. Juba selle pealkiri räägib ise enda eest: "Mul oli piinlik, kui mu vanemad üritasid kohaneda, kuid nüüd saan ma sellest aru." (Embarrassed when my parents tried to fit in, now I understand).

Autor jutustab, kuidas tema vanemad (eriti ema), kes ise inglise keelt eriti ei osanud, sundisid teda käituma "tõeliselt austraaliapäraselt". Näiteks, kui nad randa tulid, hakkasid Sasha isa ja vend kohe varikatust üles panema (nad nimetasid seda alati rõhutult "gazebo", nagu oleks see midagi eriti "austraaliapärast"), ja ema nõudis, et lapsed mängiksid tingimata kriketit. Nad ei mänginud seda kunagi ega olnud eriti innukad ka seda õppima, mis emale, kes igati sellist "australiseerumist" nõudis, väga haiget tegi. Selle pärast pahased perekonnaliikmed jõid siis pärast kodus viina ja riidlesid "nagu tavaline vene perekond" (kodus ei saa teeselda, et olete austraallased).

Sasha meenutab, kuidas ta oma nõukogude lapsepõlves 7. novembril ja 1. mail demonstratsioonidel käis, kuidas kõikjal valitses pidulik atmosfäär: õhupallid, muusika, paraad ja pärast läksid kõik täiskasvanud seda sama viina jooma. Ja siis äkki sai ta teada, et ta emale need paraadid ei meeldinud, sest nad olid kohustuslikud. Hiljem mõistis artikli autor, et Venemaa on nende jaoks kohustuslikkuse ja totalitarismi maailm, ning vabaduse sümbol on "gazebo".

Kuigi Sasha Petrovale ei meeldi kriket ja ta ei oska seda mängida, on ta Austraalia päeval sunnitud seda tegema. Ema pärast, et loobuda Venemaa totalitaarsest minevikust nende kohutavate meeleavaldustega, "austraaliapärasuse" nimel.

Muide, autor kirjutab sellest nii, nagu poleks Venemaal tema kauge lapsepõlve ajast midagi muutunud, ja Austraalia, tema vabaduse sümboli, rannavarjualusega, oleks alati olnud demokraatlik ja vaba.

Kuna vanemad Petrovid said Austraalia kodakondsuse, pidid nad tegema Austraalia ajaloo testi. Küllap minnakse nendes testides mööda küsimusest, et praegune demokraatlik Austraalia oli pikka aega üks rassistlikumaid riike, kus "rassilise puhtuse" teooria oli ametlik kuni Nõukogude Liidu võiduni natsismi üle ja segregatsioon oli riiklikul tasandil seadustatud kuni 1967. aasta referendumini, kui kohalikele aborigeenidele anti esmased inimõigused. Mõnede kohalike ajakirjanike sõnul on tänapäeva Austraalias sellest ajast selles mõttes vähe muutunud.

Inimeste püüd iga hinnaga "endas kõik venepärane tappa", mis mõnikord äärmusesse läheb, ei ole uus nähtus. Elav näide on Ukraina natsionalist Mõkola Hvõlovoi (loosung "Minna Moskva alt ära!" ("Геть від Москви!"), mida Petro Porošenko nüüd nii tihti korrata armastab, on just tema oma). Sündinud vene aadlik Nikolai Fitiljovina, oli ta nii innukas endas kõige venepärase tapmisel, et lasi lõpuks ka endale kuuli pähe.

Sellest ajast alates korraldavad kõikvõimalikud Ukraina rahvuslased flash mobe, kus nõuavad endas kõige venepärase hülgamist. Ukraina meelelahutaja Antin Muhharski (teise nimega Orest Ljutõi) tegi selle kohta omal ajal isegi laulu. Eelmisel aastal, tõsi küll, emigreerus ta siiski Ukrainast. Pärast eri riikides kogetud katsumusi teatas ta hiljuti, et otsustas jääda Antaliasse Türgis.

Jääb üle vaid kahetsust tunda, et inimesed, kes nende ümber muutuvas maailmas kohaneda püüavad, püüavad ebaloomulikul viisil muuta oma identiteeti.

Välismaal olen ma palju kohanud "endisi kaasmaalasi", kes üritavad endas demonstratiivselt maha suruda venepärast ja nõukogude minevikku, et uute naabritega sobituda. Omadeks ei muutu nad reeglina nagunii (nii nagu neid nimetatakse ikka venelasteks, olenemata sellest, mis rahvusest nad on või millise nõukogudejärgse vabariigina nad end ka ei seostaks). Aga iseenda kaotavad nad lõpuks ikkagi.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

129
Tagid:
emigrant, välismaa, traditsioon, identiteet, venelanna, Venemaa