Illustreeriv foto

Austraalias õpetatakse endas venepärast maha suruma

152
(Uuendatud 17:38 10.02.2019)
On inimesed, kes välismaale jõudes üritavad kohe mitte ainult kohaneda uue eluviisiga ja võtta omaks uue kodumaa traditsioonid, vaid ka loobuda kiiresti oma identiteedist, "tappa endas võimalikult kiiresti kõik venepärane". Enamasti see neil ei õnnestu, kuid nad püüavad ikka.

Vladimir Kornilov, RIA Novosti kolumnist
Väljarändajaid Venemaalt, kes saatuse tahtel on sunnitud võõral maal elama, võib enamasti jagada kahte kategooriasse. Esimene püüab pärast teatud aega uue ühiskonnaga kohanemist, hoolikalt oma rahvuslikku identiteeti säilitada, toetab oma lastes ja lastelastes vene keele oskust, annab põlvest põlve edasi oma vanaisade traditsioone ja mälu.

Korduvalt Venemaa kaasmaalaste kongressidel viibinuna olen seal kohanud kolmanda või neljanda põlvkonna valge emigratsiooni esindajaid, kes räägivad ideaalselt vene keelt ja on siiralt uhked oma rahvuse pärast, kuigi on sündinud Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide või Brasiilia kodanikena.

Linateose Akvarell peategelaseks on vesi
© Фото : Предоставлено пресс-службой Венецианского кинофестиваля

Kohates kuulsal Sainte-Genevieve-de-Boise vene kalmistul Pariisi lähedal hauakivi kirjaga "Alamporutšik see ja see. 1893–1985" või "Jessauul. 1891-1987" mõistad, et need inimesed elasid pika elu, neil oli Prantsusmaal teatav staatus, nad jõudsid seal teatud tasemele, omandasid hariduse, jõudsid teaduskraadideni, kuid jäid kuni oma päevade lõpuni porutšikuteks, gardemariinideks, kadettideks. Nad hoidsid mälestust kaugest Venemaast ja andsid selle mälestuse edasi järgmisele põlvkonnale.

Samas on ka teine sisserändajate kategooria - inimesed, kes välismaale jõudes üritavad kohe mitte ainult kohaneda uue eluviisiga ja võtta omaks uue kodumaa traditsioonid, vaid ka loobuda kiiresti oma identiteedist, "tappa endas võimalikult kiiresti kõik venepärane". Enamasti see neil ei õnnestu, kuid nad püüavad ikka.

Hiljuti ilmus Sidney Morning Heraldis, sealses ühes vanimas ajalehes Austraalia päeva puhul (Rohelise mandri rahvuspüha) esimese põlve vene pagulase Sasha Petrova artikkel. Juba selle pealkiri räägib ise enda eest: "Mul oli piinlik, kui mu vanemad üritasid kohaneda, kuid nüüd saan ma sellest aru." (Embarrassed when my parents tried to fit in, now I understand).

Autor jutustab, kuidas tema vanemad (eriti ema), kes ise inglise keelt eriti ei osanud, sundisid teda käituma "tõeliselt austraaliapäraselt". Näiteks, kui nad randa tulid, hakkasid Sasha isa ja vend kohe varikatust üles panema (nad nimetasid seda alati rõhutult "gazebo", nagu oleks see midagi eriti "austraaliapärast"), ja ema nõudis, et lapsed mängiksid tingimata kriketit. Nad ei mänginud seda kunagi ega olnud eriti innukad ka seda õppima, mis emale, kes igati sellist "australiseerumist" nõudis, väga haiget tegi. Selle pärast pahased perekonnaliikmed jõid siis pärast kodus viina ja riidlesid "nagu tavaline vene perekond" (kodus ei saa teeselda, et olete austraallased).

Sasha meenutab, kuidas ta oma nõukogude lapsepõlves 7. novembril ja 1. mail demonstratsioonidel käis, kuidas kõikjal valitses pidulik atmosfäär: õhupallid, muusika, paraad ja pärast läksid kõik täiskasvanud seda sama viina jooma. Ja siis äkki sai ta teada, et ta emale need paraadid ei meeldinud, sest nad olid kohustuslikud. Hiljem mõistis artikli autor, et Venemaa on nende jaoks kohustuslikkuse ja totalitarismi maailm, ning vabaduse sümbol on "gazebo".

Kuigi Sasha Petrovale ei meeldi kriket ja ta ei oska seda mängida, on ta Austraalia päeval sunnitud seda tegema. Ema pärast, et loobuda Venemaa totalitaarsest minevikust nende kohutavate meeleavaldustega, "austraaliapärasuse" nimel.

Muide, autor kirjutab sellest nii, nagu poleks Venemaal tema kauge lapsepõlve ajast midagi muutunud, ja Austraalia, tema vabaduse sümboli, rannavarjualusega, oleks alati olnud demokraatlik ja vaba.

Kuna vanemad Petrovid said Austraalia kodakondsuse, pidid nad tegema Austraalia ajaloo testi. Küllap minnakse nendes testides mööda küsimusest, et praegune demokraatlik Austraalia oli pikka aega üks rassistlikumaid riike, kus "rassilise puhtuse" teooria oli ametlik kuni Nõukogude Liidu võiduni natsismi üle ja segregatsioon oli riiklikul tasandil seadustatud kuni 1967. aasta referendumini, kui kohalikele aborigeenidele anti esmased inimõigused. Mõnede kohalike ajakirjanike sõnul on tänapäeva Austraalias sellest ajast selles mõttes vähe muutunud.

Inimeste püüd iga hinnaga "endas kõik venepärane tappa", mis mõnikord äärmusesse läheb, ei ole uus nähtus. Elav näide on Ukraina natsionalist Mõkola Hvõlovoi (loosung "Minna Moskva alt ära!" ("Геть від Москви!"), mida Petro Porošenko nüüd nii tihti korrata armastab, on just tema oma). Sündinud vene aadlik Nikolai Fitiljovina, oli ta nii innukas endas kõige venepärase tapmisel, et lasi lõpuks ka endale kuuli pähe.

Sellest ajast alates korraldavad kõikvõimalikud Ukraina rahvuslased flash mobe, kus nõuavad endas kõige venepärase hülgamist. Ukraina meelelahutaja Antin Muhharski (teise nimega Orest Ljutõi) tegi selle kohta omal ajal isegi laulu. Eelmisel aastal, tõsi küll, emigreerus ta siiski Ukrainast. Pärast eri riikides kogetud katsumusi teatas ta hiljuti, et otsustas jääda Antaliasse Türgis.

Jääb üle vaid kahetsust tunda, et inimesed, kes nende ümber muutuvas maailmas kohaneda püüavad, püüavad ebaloomulikul viisil muuta oma identiteeti.

Välismaal olen ma palju kohanud "endisi kaasmaalasi", kes üritavad endas demonstratiivselt maha suruda venepärast ja nõukogude minevikku, et uute naabritega sobituda. Omadeks ei muutu nad reeglina nagunii (nii nagu neid nimetatakse ikka venelasteks, olenemata sellest, mis rahvusest nad on või millise nõukogudejärgse vabariigina nad end ka ei seostaks). Aga iseenda kaotavad nad lõpuks ikkagi.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

152
Tagid:
emigrant, välismaa, traditsioon, identiteet, venelanna, Venemaa
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde