NATO

Härra Petraeuse avastused: pole mõtet peeglit süüdistada

42
Mille kõigega ei püüa lääs õigustada NATO ittaliikumist! Kõik see tuleneb aga klassikalisest mõistete vassimisest ja lihtlabasest süü veeretamisest teiste kaela. Ütlevad, et allianssi kihutab takka "Vene agressioon" ja üldse olevat kõiges ikka Putin süüdi.

Sergei Iljin, raadio Sputnik

Endine LKA direktor David Petraeus, kes püsis selles ametis Barack Obama ajal pisut üle aasta, enne seda aga juhtis Iraaki sissetungi ajal Ameerika Ühendriikide maavägesid, nimetas Vladimir Putinit "suurimaks kingituseks" NATO-le. Tema sõnul andis Putini võimuletulek alliansile "uue õigustuse olemasoluks".

Veel üks "endine" on otsustanud end meelde tuletada. Läheb ju eluolu ilma kõrge ametikoha ja üleüldise tähelepanuta igavaks. Ometigi – aeg parandab kõik haavad. Seda ka Petraeuse puhul. Kuue aastaga on ta nähtavasti unustanud, et lahkus oma ametist kõva kolina ja skandaaliga. Vormiliselt korraliku pereisana andis ta oma armukesele ligipääsu elektronpostile, mis kätkes LKA saladusi. Tulemusena kihutati ta oma ametikohalt minema.

Alles pärast seda puhkes palju vägevam skandaal Hillary Clintoni elektronpostiga, millega too USA riigisekretäriks olles lausa hooletult ümber käis. Nii et selles mõttes sammus Hillary David Petraeuse jälgedes. Tegemist oleks justkui pisiasjadega. Aga need iseloomustavad spiikrit, kes geopoliitika üle mõtteid mõlgutab. Ja annavad põhjust arvata, et ta ei saa sellest tuhkagi aru. Nagu ei saanud aru ka abieluvälistest suhetest kõrgel riiklikul ametikohal olles.

On selline üldtuntud teooria, et igal suurel organisatsioonil on kõige tähtsama arengutingimusena vaja üha laieneda. Ehk et pealisülesandel põhinev laienemine tähendabki arengut. Ilma selleta algab tagasilangus. NATO-s mõisteti seda suurepäraselt ka enne Vladimir Putini tulekut. Vahest väärib meenutamist, et kuni 2000. aastani oli allianss korraldanud neli (!) laienemislainet ida suunas? Viiekümnendate aastate algusest peale, seega mõne aastaga pärast oma tekkimist hõlmas ta üsna palju riike, sealhulgas Saksamaa, Türgi, Poola, Tšehhi ja Ungari. Ja kõik see juhtus enne juba enne praeguse Venemaa presidendi tulekut.

Tegemist oli niiöelda plaanipärase tööga, mis jätkus juba Putini ajal.

Endine LKA ülem nimetas Putini suureks kingituseks NATO-le>>

Министр иностранных дел РФ Сергей Лавров во время IV Восточного экономического форума во Владивостоке
© Sputnik / Владимир Астапкович

Muide, Boriss Jeltsini presidendiajal, mil natolased eesotsas ameeriklastega tundsid end Venemaa Föderatsioonis igati mugavalt, ei nähtud Venemaas mingit ohtu ja eviti juurdepääsu sõjalistele objektidele, täienes lääneblokk korraga kolme Ida-Euroopa riigiga. Võiks imestada, et miks küll. Venemaa oli toona sõjalisest seisukohast stabiilselt "põhja langemas". Aga ei, Brüssel või õigemini Washington ei mõelnudki oma aktiivsust vähendada. Järgnenud laienemislained olid sisuliselt samuti plaanipärased, ehkki said täiendava tõuke tänu täiesti teistsugusele suhtumisele riiklikku julgeolekusse ja riigi sõjalisse võimsusse Jeltsini presidendiametis välja vahetanud Vladimir Putini poolt.

Mõistagi asuvad praegustes tingimustes, mil Moskva on enesest kui rahvusvahelisest mängijast oma huvide ja ambitsioonidega täiel määral teada andnud, NATO endised ja nüüdses juhid uue jõuga otsima ja mis põhiline, leidma nimelt Venemaas ja tema juhis põhjust oma ittaliikumiseks. Et vaadake, me ei saa seda seoses "Vene agressiooniga" teps tegemata jätta.

Ent tegemist on niivõrd klassikalise, kuivõrd ka lihtlabase mõistete segiajamisega. Aliansi laienemise põhjus ei peitu Putinis, vaid sajandite vältel kujunenud anglosaksi eliidi kollektiivses psühholoogilises sättumuses, mis rajaneb püüdlusel oma kontroll kehtestada, vallutada ja ära võtta. Liiatigi on härra Petraeus ise seda igal võimalikul juhul kinnitanud, teatades, et Washington on valmis "uut geopoliitilist korda" vaidlustama, sealhulgas NATO abiga. Ning on meelde tuletanud USA plaane ameeriklaste sõjalise kohaloleku suurendamiseks Euroopa mandril.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

42
Tagid:
agressioon, Venemaa, Vladimir Putin, NATO