Mulle toob Angela aeg-ajalt paar pudelit Radebergeri õlut, on Putin tunnistanud.

Relvad, ikoonid, kasakakoor mida maailma poliitikud üksteisele kingivad

78
(Uuendatud 17:30 03.01.2019)
Mõned aastad tagasi Venemaa presidendi poolt kubernerile kingitud Siberi kass Akita on kosunud kaheksakiloseks ja õppinud jaapani keelest aru saama. Elusolevad kingitused on riigipeade puhul pigem erandiks.

TALLINN, 3. jaanuar — Sputnik. Õiget meenet välja valida on raske ülesanne. Sellest, kes ja kuidas selle mure lahendab ning kuhu presidendi kingitused satuvad, ongi juttu RIA Novosti artiklis.

Inimese parim sõber

Uhke Siberi kass nimega Mir (Rahu – toim.) sai vastuseks jaapanlikule lahkusele – Akita Inu tõugu koerale, mis kingiti Putinile tänuga abi eest tsunami tagajärgede likvideerimisel. See tõug on tunnistatud Jaapani rahvuslikuks aardeks ning Putini armastus koerte vastu on ammuilma hästi teada. Kõige sagedamini on kaamerate ette ilmunud labrador Koni. Temagi oli kingituseks – 2000. aastal kinkis talle selle mustakarvalise kutsika Sergei Šoigu. Ning kümne aasta möödudes kingiti Putinile Bulgaarias veel üks elusolend – Bulgaaria lambakoer. Nimi valiti kogu riigi osalusel, pidama jäädi variandil Buffy. Selle välja pakkunud poiss kutsuti koos vanematega Putinile külla.

Президент РФ Владимир Путин с собакой Юмэ породы акита-ину перед началом интервью в Кремле телекомпании Ниппон и газете Иомиури
© Sputnik / Alexei Druzhinin
Vladimir Putin Akita Inu tõugu koeraga.

2017. aastal sai Venemaa president veel ühe suurt tõugu koera (pisikesi pole miskipärast kunagi kingitud). Läbirääkimistel Sotšis tõmbas Türkmenistani president reisipaunast välja Kesk-Aasia lambakoera alabai kutsika ja tõstis selle turjapidi kõrgele üles. Putin haaras koerast kinni, surus selle endale rinnale. Kui segaduses kutsikas vaibale asetati, jooksis see kohe ministreid üle nuusutama. Alabaikutsikas sai nimeks Vernõi (Ustav – toim.) — see on tolle tõu üks tugevamaid külgi. Nõrkusi neil aga peaaegu polegi.

Kõigist presidendi saadud elavatest kingitustest annaks moodustada tillukese loomaaia: seal oleksid nii Araabia täkud kui Orlovi traavlid kui ka Ahhal-tekiini tõugu hobused, keda hakati kinkima siis, kui sai teatavaks, et Putin tegeleb ratsutamisega, ja kääbusponid ning koguni Ussuuri tiiger. Juhtus nii, et Novo-Ogarevosse toodi kingikarp ning selles oli triibuline kiisu. Turvateenistusele ega ka Putinile enesele see iseendast üllatuseks ei osutunud, küll aga olid tookord residentsis viibinud ajakirjanikud kõvasti üllatunud. Tiigrikutsu sai nimeks Maša. Kui ta suureks kasvas, viidi ta Gelendžiki loomaaeda.

Vene president Vladimir Putin  ja Jaapani peaminister Shinzo Abe külaskäiku Venemaale ajal
© Sputnik / Михаил Климентьев

 

Kui palju kutsikaid Putin ise oma presidendiajal on ära kinkinud, seda ei anna kokku lugeda.

Protokolliline lähenemisviis

Praktilise meelega inimesed pole palunud Putinilt mitte kutsikaid ega kassipoegi, vaid näiteks kelli. Meeldejääv on lugu sellest, kuidas president kinkis Tuva karjuse pojale otse oma randmelt võttes Blancpain-käekella. See polnud kullast ega plaatinast, kuid maksis umbes kuus tuhat dollarit. Mõne aja möödudes kordus sama olukord – siis juba Tuulas, kui üks sõjatehase lukksepp tuli järsku välja ettepanekuga: "Vladimir Vladimirovitš, vahest kingite midagi mälestuseks?" Seepeale sai ta käekella. Rohkem selliseid episoode, tõsi küll, esinenud ei ole. Putin kingib sageli juubilaridele nimelisi kelli, kuid seda mitte oma isiklikest varudest.

Kingitusi ei vali mõistagi president ise, vaid protokolliteenistus. Alati on tähtis kingituse tagamõte.

Näiteks Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei esimees Gennadi Zjuganov sai presidendilt juubelisünnipäevaks ratsutava Tšapajevi kujukese, Jevgeni Primakov aga 1980. aastate priimuse Rekord 1. Asi on selles, et Primakovi nimetati isekeskis tema perekonnanime esimese silbi kõla järgi Priimuseks, liiatigi tähendab priimus ladina keeles esimest.

© Sputnik / Aleksey Nikolskyi
Tiigrikutsu sai nimeks Maša.

Riigipea ametlikel visiitidel vahetatakse reeglina meeneid. Siin tuleb möönda, et vene rahvuslikud puu- ja portselanimaalingud on ammu möödanikku jäänud. Selge see, et teave presidentide harrastustest on põhiliseks, millest lähtuda. Aga see oleks liiga lihtne lahendus – ei saa ju kinkida õngekesi tollele, kes armastab kalal käia. Otsitakse põnevamaid võimalusi.

Barack Obamale kingiti kuidagipidi koguteos Venemaa ja Amerika Ühendriikide suhetest. Aleksandr Lukašenkale kingiti nõukogudeaegset ajakirjandust, mis on pühendatud Valgevene vabastamisele saksa fašistlikest röövvallutajatest. Egiptuse presidendile kingiti rariteetne Kalašnikovi automaat, tema Venezuela ametivennale aga koopia Ladina-Ameerika riigi rahvuskangelase Simon Bolivari mõõgast.

Kellele nutiseade, kellele saunaskäik õllega

Tuleb ette ka kõrgtehnoloogilisi kingitusi: 2014. aastal ulatas Putin Hiina Rahvavabariigi esimehele Xi Jinpingile Venemaal toodetud nutitelefoni YotaPhone. Dmitri Medvedev aga võttis ise kingitusena vastu tehnikatooteid – tema kirg nutiseadmete vastu on hästi teada. Visiidil Räniorgu kohtus Medvedev Apple'i looja Steve Jobsiga ja sai uue iPhone'i. Gorkisse saabunud Comedy Club'i esindajad kinkisid Medvedevile Apple-raali omaenese etenduste ja seriaalidega.

Seevastu Putinilt tuleb Medvedevile märksa tavapärasemaid kingitusi. Näiteks ülimaal "Tsehhis", mis "vastab sellele, millega Dmitri Anatoljevitš praegu tegeleb".

Mõnikord kingivad riigipead üksteisele muusikariistu. Nüüdseks juba endine Argentina president Cristina Kirchner tõi kunagi Putinile bandooniumi-pilli, mille saatel tantsitakse tangot. Vastutasuks kingiti talle käsitsi valmistatud hõbelaegas.
Kusjuures teiselt naispoliitikult, Angela Merkelilt on Putin kingituseks saanud käokella, aga ka muid toredaid asjakesi nagu talle juba Saksa DV-s meeldinud õlut.

"Mulle toob Angela aeg-ajalt paar pudelit Radebergeri õlut," on Putin tunnistanud. Sel suvel tänas ta teda meeleheaga Hantõ-Mansiiskist – tõi Istanbuli kohtumisele Sosnovski heeringat, külmsuitsusiiga, seedripähkleid, murakaid ja muid kohalikke delikatesse.

Xi Jinpingile on Putin viinud nii karbitäisi Venemaa jäätist kui Siberi pähkleid kui ka meega teed. Ja isegi sauna – näidati aurusauna kavandit ja läbilõikeid puust, millest sauna ehitatakse. Putini pressisekretäri Dmitri Peskovi sõnul ehitati palksaun 200-aastasest Altai seedrist.

© Ruptly
Venemaa president eraviisiliselt Austria välisministri Karin Kneissli pulmal.

Jaapani peaministrile Shinzō Abele kinkis Putin vasest ja puidust samovari, mis oli valmistatud Tuulas 1870 aastal. Ning kui Venemaa president eraviisiliselt Austria välisministri Karin Kneissli pulma läks, haaras ta kaasa vana õlipressi ja Tuula samovari. Veel üheks kingituseks oli Kubani kasakate koori esinemine.
Vaimulike annetuste puhul on muidugi oma eripära. Rooma paavstile kingiti Jumalaema ikoon ja majoolika Vatikani aedade kujutisega, hiljem aga ka pannoo Lunastaja Kristuse kujutisega ja mitu köidet õigeusu entsüklopeediast. Patriarh Kirillile kinkis president sünnipäevaks muuhulgas kunstnik Pavel Pokidõševi maali "Zamoskvoretšje".

Kingitus meeldis — tagasta riigile

Esimesteks täisväärtuslikeks läbirääkimisteks USA presidendi Donald Trumpiga, mis toimusid 2018. aasta suvel Helsingis, valis Putin suveniiriks jalgpalli. Selle lubas Trump edasi anda oma pojale Barronile. Trump asetas samuti rõhu sporditeemale ja ulatas Putinile USA meeskonna eest üles astunud vene hokimängija Aleksandr Ovetškini spordisärgi ning hokilitri.

Möödunud suvel arutati ajakirjanduses palju Trumpi teise kingituse üle: ta kavatses kinkida Korea Rahvademokraatliku Vabariigi juhile Kim Chŏng-un'ile disketi Elton Johni lauluga "Rocket Man". Just nõnda, "raketimeheks" nimetas Trump ka ühisel õhtueinel Kim Chŏng-un'i.

© Ruptly
Esimesteks täisväärtuslikeks läbirääkimisteks USA presidendi Donald Trumpiga, mis toimusid 2018. aasta suvel Helsingis, valis Putin suveniiriks jalgpalli.

Muuseas, kingitused, mida USA president saab, tuleb föderaalses registris avalikustada. Lisaks sellele võivad ameeriklaste väljaanded vastavalt teabevabaduse seadusele saada asjaomast teavet USA Riigidepartemangult.

Niiviisi sai teatavaks, et oma esimesel ametlikul visiidil sai Trump Saudi Araabia valitsuselt kingiks 83 asja, mille seal oli mõõku, kindžalle, laskemoona, kaks leopardi- ja tiigrinahkset palitut, tavapäraseid araabia hõlste ja palju muud. Trumpi ülejäänud kingitused samavõrd värvikad ei ole. Näiteks Kanada peaminister Justin Trudeau kinkis talle foto, kus on jäädvustatud Donald Trump koos kanada peaministri isa Pierre' iga, mis on pildistatud New Yorgis Waldorf Astoria hotellis.

Eesti ja Venemaa lipud
© Sputnik / Вадим Анцупов

Eelmistelegi presidentidele on jagunud päris kenasid kingitusi. 2014. aastal osutus kõige heldemaks kinkijaks Saudi Araabia manalasse vajunud kuningas Abdulaziz ibn Abdul. Perekond Obamale kingituste tegemiseks kulutas ta poolteist miljonit dollarit. Teised pidid läbi ajama tagasihoidlikumate meenetega. Nii kinkis prints William Obama omaenese autogrammiga portree (Föderaalameti registri nimistuis on see hinnatud 888 dollarile), Putin aga kinkis kohviserviisi ja portselantaldrikud Peterburi piltidega (hinnaks 1624 dollarit).

Seaduse kohaselt on USA riigiametnikud kohustatud välismaalastelt saadud kingitused deklareerima ja Riigiarhiivile üle andma. Ka president ei ole erandiks.
Suur osa Venemaa riigipea saadud meenetest saadetakse presidendi raamatukokku. Isegi kui need on saadud sünnipäevakingiks, on tegemist ikkagi riigivaraga. Seaduse järgi võib president endale võtta vaid kingituse maksumusega mitte üle viie alampalga, seega umbes 30 000 rubla.
Presidendi raamatukogu asub Kremli esimeses korpuses, sealsamas on ka riigipea töökabinet. Raamatukogul ei ole muuseumi staatust, selle väärtus seisneb muus – tegemist on omanäolise kroonikaga riigi ajaloo poliitilisest ajaloost.

78
Tagid:
meene, kingitus, president, Vladimir Putin, Venemaa
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde