llustreeriv foto

"Kolp ja kondid": Ameerika kaotas külma sõja Venemaale

103
(Uuendatud 16:23 25.12.2018)
Ivan Danilov
Venemaal usuvad paljud ikka veel ühtsesse ja jagamatusse Lääne blokki, kuid Washingtonis ei ole sellesse enam usku ja leitakse üsnagi põhjendatult, et praegune USA president lõhkus läänebloki ühtsuse, mille loomise ja kindlustamise kallal olid palehigis töötanud kõik tema eelkäijad.

Ivan Danilov, RIA Novosti
Mitte iga päev ei avalda Ameerika Yale ülikooli salaseltsi "Skull ja Bones" ("Kolp ja kondid" – toim) silmapaistev liige Washingtoni mõjukaimas ajalehes põrutavat artiklit, et USA kaotas Venemaale külma sõja, mille ta omal ajal NSV Liidu vastu võitnud oli. Kolumn on pealkirjastatud "Asi ametlik. Oleme külma sõja kaotanud!" (It"s official. We lost the Cold War).

Vladimir Putin ja Donald Trump Buenos Aires G20
© REUTERS / MARCOS BRINDICCI

See ilmus Washington Postis ja selle kirjutas Dana Milbank — tuntud ajakirjanik ja poliitikaanalüütik, kes perekondlike ja ärisidemete kaudu on seotud Ameerika poliitilise eliidi mõjukate ringkondadega. Piisab, kui meenutada Wikileaksi sattunud lekkeid, et Milbank võis kasutada isiklike analüütikutena USA Demokraatliku partei keskkomitee esindajaid, mis ei sobi kuidagi tavalise kolumnisti staatusega.

Muide, Milbank ei olegi tavaline kolumnist, vaid (New York Daily News andmetel ka tema enda sõnul) väga eliitse ja väga suletud Yale'i ülikooli klubi "Skull and Bones" liige, millel on kõigest kaks tuhat liiget üle kogu Ameerika, sealhulgas paljud Ameerika presidendid, poliitikud, prokurörid ja ärimehed. Selle klubi liikmed viskasid 2000. aasta presidendivalimiste ajal nalja, et kas võidab George Bush või John Kerry (mõlemad "Skulls and Bones" liikmed), oleme võitnud igal juhul."

Mis sundis sellist Ameerika eliidi esindajat avalikult tunnistama USA külma sõja kaotust Venemaale? Lühidalt võiks vastata: Putin, Trump ja Süüria.

Hr Milbanki sõnul oli "Bush USA president NSV Liidu kokkuvarisemise ajal 1991. aastal, kuid triumf, mille tema ja teised Ameerika vere ja rahaga 71 aasta jooksul välja teenisid ja mis seisnes Nõukogude Liidu võitmises ja tema järglase (Venemaa – toim.) kontrolli all hoidmises, lasi president Trump vaid kahe aastaga tuulde." Selles tsitaadis on tähelepanuväärne, et "Ameerikaga leppimise" pooldajad Venemaal ja Ameerikas tavatsevad valetada, et pärast NSV Liidu lagunemist tegelesid USA head ja imelised poliitikud ainult humanitaarabi andmisega, õpetasid Venemaale demokraatiat ja vabaturumajandust ning juhtisid rahvast üldisele vabadusele ja õitsengule.

Need samad professionaalsed valetajad, kelle hulgas on kahjuks isegi praeguseid Venemaa poliitikuid ja ajakirjanikke, püüavad venelastes esile kutsuda süütunnet, et nad valisid Vladimir Putini ja suunasid riigi suuriigi taastamisele, samuti "Ameerika maailmakorra purustamisele", mis on tegelikult lumivalge, õrnpehme ja humanistlik (st nende versiooni kohaselt on venelased tänamatud suurriiklikud egoistid, kes ei oska hinnata Lääne headust nende suhtes).

Hr Milbanki avameelitsemine viitab otseselt, et tavalised venelased mõistavad kõike justnimelt õigesti: pärast NSV Liidu kokkuvarisemist on USA tegevus Venemaa suhtes olnud 100%-liselt suunatud Venemaa tagasihoidmisele ja kontrollimisele, mitte mingil juhul tema abistamisele ega heategevusele. Ameerika poliitilise eliidi peamine pettumus seisneb selles, et nõrgenenud "Vene karu" ärkas äkitselt taas ellu, ei lubanud endal kihvu ega küüniseid välja tõmmata ning keeldus surmasüstist.

On tähelepanuväärne, et Washington Post'i analüütiku artiklit võib ja peakski lugema nagu üksikasjalikku (ja väga vihast) kommentaari kirjale, mille kirjutas Donald Trump"ile kindral Jim "Mad Dog" Mattis, kes lahkus kaitseministri ametikohalt pärast Trumpi otsust viia Ameerika väed välja Süüriast, hoolimata Ameerika armee juhtkonna ja Mattise enda rahulolematusest. Oma avalikus kirjas ametist lahkumise kohta, nagu ka Milbanki artiklis, mainitakse mitmeid olulisi etteheiteid Ameerika presidendi tegevusele. Eelkõige "kollektiivse Lääne" kokkuvarisemises ja konfliktis USA vasallidega Euroopas, kes püüavad üha enam eemalduda ja mitte maksta ameeriklastele "Trumpi andamit", mille too määras kahe protsendi ulatuses SKTst, st igal aastal mitme saja miljardi dollari ulatuses.

Venemaal usuvad paljud ikka veel ühtsesse ja jagamatusse Lääne blokki, kuid Washingtonis ei ole sellesse enam usku ja leitakse üsnagi põhjendatult, et praegune USA president lõhkus läänebloki ühtsuse, mille loomise ja kindlustamise kallal olid palehigis töötanud kõik tema eelkäijad. Milbank, nagu kindral Mattiski, on äärmiselt rahulolematu Ameerika vägede väljaviimisega Süüriast, sest see otsus on ilmne tunnistus, et planeedi ühes võtmepiirkonnas ameeriklased mitte ainult ei kaotanud Venemaale, vaid jätsid ka oma liitlased, kellesse LKA ja Pentagon on sõna otseses mõttes miljardeid dollareid investeerinud, saatuse hoolde.

Liitlaste saatmine kindlasse surma on tegelikult Ameerika vana harjumus juba Vietnami sõjast saadik, kuid Süürias kukkus kõik eriti häbiväärselt välja, rääkimata sellest, et juba korduvalt surma mõistetud Assad on endiselt elu ja tervise juures, valitseb Süüriat ja näitab selgelt Ameerika poliitilist ja sõjalist impotentsust.
Kuid Milbanki ja Mattise peamine etteheide Trumpile ei ole seotud NATO ega Süüriaga, vaid Venemaa ja Hiinaga.

Washington Post'i kolumnist loetleb kõik "kingitused", mida USA president on Putinile väidetavalt teinud: lõhe USA ja NATO vahel, ettepanek Venemaa naasmiseks G8-sse isegi Ukrainas jätkuvate provokatsioonide tingimustes, WTO tegelik kokkuvarisemine, Saudi Araabia karistamisest keeldumine dissident Khashoggi mõrva eest, suhete katkestamine Euroopa Liiduga, järeleandmine Kim Jongunile, samuti Ameerika föderaalreservsüsteemi, valimissüsteemi, prokuratuuri, ajakirjanduse, kohtusüsteemi ja isegi FBI halvustamine. Kindral Mattis heitis oma tagasiastumiskirjas Trumpile varjatult ette, et ta ei ole olnud piisavalt agressiivne Ameerika maailmapoliitika peamiste vaenlaste — Venemaa ja Hiina — vastu. Ilmselt ei jõudnud kindral ära oodata tuumasõja alustamist Ameerika Ühendriikide geopoliitiliste konkurentidega, sest Trumpile see idee eriti ei meeldinud.

Washingtoni eliidi paanika on küll hea uudis, kuid tegemist ei ole siiski veel Ameerika Ühendriikide kaotusega uues külmas sõjas. USA täieliku lüüasaamiseni tuleb teha veel palju rasket ja vaevanõudvat tööd, kuigi ilmse edu märgid on juba silmnähtavad.

Tegelikult näeme me Ameerika eliidi "kodusõda", kus üks osa juba mõistab, et hegemoonia on lõppenud ja nii edasi elada enam ei saa, ja teine usub endiselt kangekaelselt, et kui teha nägu, nagu oleks kõik hästi — California riigitöötajate pensionifondide raha on investeeritud Venemaa riigivõlakirjadesse ja USA sõjatööstuskompleks on kriitilises sõltuvuses Hiina tarnijatest, siis kõik lähebki hästi.

USA on juba korduvalt olnud majandus- ja poliitilise kriisi finišijoonel, kuid viimasel korral päästis ta NSV Liidu kokkuvarisemine, mille paljaksröövimine (koos Ida-Euroopa paljaksröövimisega) aitas oluliselt kaasa Ameerika heaolu tõusule.
Seekord oleks venelastel väga soovitav mitte korrata mineviku vigu ega minna enam lugude õnge, et pärast meie riigi (Venemaa – toim.) kokkuvarisemist tulevad siia head ja lahked ameeriklased koos 300 erineva vorstisordiga. Seekord viib Ameerika institutsionaalne, süsteemne, poliitiline ja majanduskriis, millest "Skulls and Bones'i" kolumnist nii tõetruult ja pisaraid nõretades kirjutab, oma töö lõpuni. Ja alles see saab olema tõeline võit.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetuse seisukohaga.

 

103
Tagid:
külm sõda, Donald Trump, USA, Venemaa