Kertši sild

Läheneti valest otsast - USA tahtis heita kinnast, kuid näitas käpikut

59
(Uuendatud 02:18 09.12.2018)
Mihhail Šeinkman
Otsustades sõlmede põhjal, mis USS McCampbell kutsumata peremeest märgates üles võttis, sai ta aru, et ambrasuurile saab viskuda vaid üks kord. Kuid mitte veel seekord.

Mihhail Šeinkman, raadio Sputnik

Teistest suuremat meelehärmi peaks selle üle tundma Jaapan. Mitte sellepärast, et seal on nüüd kaks USA sõjalennukit vähem – nende, õhus kokkupõrganute asemele saadetakse uued, vaid sellepärast, et kahte Kuriili saart ta nüüd kohe kindlasti tagasi ei saa, ükskõik kui palju ta Moskvat ka ei paluks.

USA valmistab Venemaale ette provokatsiooni Läänemeres>>

Ameerika hävitaja USS McCampbell näitas, mida on tegelikult väärt Tokyo garantiid mitte kunagi paigutada Ameerika Ühendriikide sõjaväebaase oma "põhjaterritooriumile". Ta paigutab need sinna ise ega küsigi Tokyo käest.

Ameerika hävitaja käis end Vene mereväebaasi lähedal näitamas
© AFP 2018 / PH3 Konstandinos Goumenidis/US Navy

Nagu ütles USA mereväe pressiesindaja Rachel McMarr: "USA lendab ja ujub kõikjal, kus rahvusvaheline õigus seda lubab, nii Jaapani merel kui ka igal pool mujal maailmas." Muide, hästi ütles. Kui tema poleks seda öelnud, ei oleks keegi arugi saanud, milline merekurat on nende raketikandja, mis esmakordselt 1987. aastast ilmus meie (Venemaa – toim.) Peeter Suure lahte — Venemaa Vaikse ookeani laevastiku peamise baasi lähedusse. Oleks võinud arvata, et eksis ära.

Kertši väin on hoopis teisel pool. Tänu McMarrile – ta seletas ära, et "see pole suunatud Venemaa vastu ega olnud seotud hiljutise vahejuhtumiga." Võiks arvata, et sel hetkel ristas ta seljataga sõrmed või — mis seal häbeneda — näitas nendega jutumärke. Selgub, et ameeriklased otsustasid tahtlikult valelt poolt läheneda. Washingtonil tuli äkki meelde, et "nad ei tunnusta Venemaa nõudmisi sellele osale Jaapani merest ja peavad seda rahvusvahelisteks veteks." See tähendab, et viimased kolmkümmend aastat see teda ei häirinud, kuid nüüd on sellest aru saadud.

McMarr vastas kõik võimalikud küsimused ära: "Me heitsime väljakutse." Vot nii. See ei olnudki mitte hulga Tomahawkidega sõjalaev, vaid kinnas. Kusjuures kummipaela otsas. Sest nad justkui viskasid selle kinda ja tõmbasid selle siis kiiresti–kiiresti uuesti tagasi, et venelastel ei olnud isegi aega seda üles tõsta. Polnudki see siis mingi kinnas, vaid käpik ja lahinguülesanne seisnes selle näitamises. "Seda tehti selleks, et toetada Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide õigusi ja vabadusi seaduslikuks meresõiduks." Ilmselt Venemaa nende riikide sekka ei kuulu. Miks ta peaks sinna kuuluma, ta on niigi juba siin.

Provokatsioonid Mustal merel>>

Aga oli kõva julgustükk, igatahes, tulla kellegi värava taha, näidata ennast ja siis jalga lasta. See õigus neil on. Väravaesine on ju üldkasutatav. Kuigi "lähenemine" on suhteline mõiste. Vahemaa Peeter Suure laheni oli siiski lugupidav. Üle saja kilomeetri. Kuid loomulikult oli see lähemal kui Ameerika Ühendriikideni. Seepärast oli rannikulennuväel ja allveelaevatõrjelaeval Admiral Tributs põhimõtteliselt põhjust välja minna ja viisakalt, nii nagu ainult meie (venelased – toim.) oskame, külalisele seltsi pakkuda. Just nii, ja mitte teda hirmutada.

Otsustades USS McCampbelli tehtud sõlmede põhjal, mis ta peremeest nähes üles võttis, sai ta sellega üsna hästi hakkama. Tuiskas neljasaja kilomeetri kaugusele kiiremini kui nende Tomahawkid. Küllap sai aru, et ambrasuurile saab viskuda ainult üks kord. Kuid mitte seekord.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

59
Tagid:
Kertš, Jaapan
Teema:
Provokatsioonid Mustal merel (41)