Riia rahvusvaheline lennujaam

"Te olete tühi koht" - Kuidas baltlased Euroopa Liidus orjadeks muutuvad

145
(Uuendatud 09:26 01.12.2018)
Läti ja Briti politsei uurib inimkaubitsemise juhtumit. Selliseid asju on juhtunud ka varem.

TALLINN, 1. detsember — Sputnik. Teistesse ELi riikidesse raha teenima minevad Läti, Leedu ja Eesti kodanikud satuvad sageli alandavasse olukorda. RIA Novosti ajakirjanik Vladimir Veretennikov suhtles inimestega, kes on seda oma nahal kogenud.

Lubati head palka

Lätis peeti hiljuti kinni 51-aastane kodanik, keda süüdistatakse Ühendkuningriigis inimkaubanduses ja mõrvaähvarduses. Sama kriminaalasja uurimise käigus vahistati eelmisel aastal Inglismaal Derbys (Devonshire) viis lätlast ja selle aasta veebruaris veel neli. Politseioperatsiooniga õnnestus vabastada kümme inimest. Nad töötasid justkui ametlikult — kuigi väga väikese palga eest. Tegelikult neil endil nende nimele avatud pangakontodele juurdepääsu ei olnud. Inimesi renditi ühele kohalikule ettevõttele. Kui nad oma raha nõudsid, hakati neid hirmutama.

Petturid otsisid endale ohvreid Riiast ja selle ümbrusest, Tukumsist ja Jurmalast. Naiivsetele baltlastele lubati Inglismaal head palka ja nad kirjutasid alla peenes kirjas trükitud paberitele, mida keegi üksikasjalikult läbi lugema ei vaevunud. "Kuid nad ei taha end kannatanuks tunnistada. See on selline vaimne fenomen. Nende arvates on parem lasta end röövida, lollitada ja petta, kuid mitte tunnistada, et olid orjuses," seletab Läti politsei pressiesindaja Armands Lubarts.

"Te olete tühi koht. Küll te veel nutate"
Rostislav Ištšenkto.
© Sputnik / Владимир Трефилов

Kui tuttavad soovitasid Daugavpilsist pärit Olga Ranševale Iirimaale tööle sõita, kahtles ta kaua — ta ei tahtnud tütart vanaema hoolde jätta. "Ja siis tuli nagu välk selgest taevast teade, et mu emal on vähk. Sain aru, et raviks on raha vaja, nõustusin pakkumisega ja ostsin lennukipileti. Diagnoos ei leidnud hiljem kinnitust, kuid ma ei osanud seda ju ette näha," rääkis Olga agentuurile RIA Novosti. Iirimaal sattus ta Monaghani linna, mis asub 120 km kaugusel pealinnast Dublinist.

"Mulle lubati maksta 300-500 eurot nädalas. Loomulikult ma eeldasin, et töö ei ole kerge," jätkab Olga, kuid selleks, mis teda tegelikult ees ootas, ei olnud ta valmis. "Meile sisendati pidevalt: "Te olete tühi koht, te ei oska midagi. Te hakkate nutma, meil nutavad siin kõik." Iga rikkumise eest ähvardati vallandamisega — isegi kui pärast tööd riputasid noa vale konksu otsa, ei puhastanud korralikult kaalusid või hinnakleepsude "püstolit" või leiti prügiseente kastidest kvaliteetseid seeni," loetles Olga võimalikku paturegistrit. Karmilt karistati töönormide mittetäitmise, tööl rääkimise, kogemata võõra noa võtmise eest.

Seeni kasvatatakse farmides suurtes ruumides kuuekordsetel alustel aastaringselt. Ühele töötajale eraldatakse umbes 170 ruutmeetri suurune vastutusala. Töötsükkel on kuuepäevane: esimesed paar päeva korjatakse väikeseid seeni, siis keskmisi ja siis suuri. Pole nagu midagi keerulist, kuid seen tuleb üles võtta ühe puutega (spetsiaalse võttega), sest kui puudutada seent mitu korda, siis tulevad sellele pruunid laigud ja seen läheb juba teise sorti. Kvaliteedikontroll on täiuslik: ülevaatajad jälgivad töölisi hoolikalt.

Illustreeriv foto
© Sputnik / Алексей Мальгавко

Pealekaebamist peetakse au sees

Talus töötasid peamiselt naised. "Seisad hüdraulilisel, üle põllu liikuval traalil ja töö seisneb liikumise pealt seente korjamises. Ühe puutega tuleb haarata kolm seent, lõigata need jalalt maha, asetada paletile, kaaluda (alakaalu eest saab karistada), kleepida peale kleebis, panna kasti ja katta paberiga. Norm on umbes 30 kilogrammi tunnis," seletab Olga töö üksikasju.

Kui seeni korralikult ei harvenda, kasvavad nad kübaratpidi kokku. "Sel juhul kutsutakse ülemuse juurde vaibale, ähvardatakse vallandamisega ja siis antakse suuremeelselt "viimane võimalus" enda parandamiseks," seletab Ranševa, räägib rasketest kastidest, mida naised tassima peavad ja väga ebatervislikust mikrokliima talus: "Seened vajavad kasvamiseks niiskust ja sellepärast on seal väga rõske. Seeneeoste kõrge kontsentratsioon põhjustas paljudel kohutavat allergiat, palavikku, nahalöövet, verejooksu, iiveldust."

Ja mis kõige hullem – suure palga lootus ei täitunud. Esimesel kuul said algajad vaid 100 eurot nädalas.

"Edasi saadi keskmiselt 200-250 eurot. Võis kasvõi nahast välja pugeda, kuid rohkem teenida polnud võimalik. Sellest rahast sai koju saata 50 eurot, ülejäänu kulus toidule, eluasemele ja transpordile tööl käimiseks," kurdab Olga.

Tema sõnul olid töölised halbadest töötingimustest nördinud, kuid seda väljendati vaid kitsas ringis.

Illustreeriv foto
© Sputnik / Алексей Витвицкий

"Keelekandmist soositi talus igati, kollektiiv jagunes kohe rahvustepõhiselt. Kõige sõbralikumad olid poolakad, nad olid alati üksteise eest väljas, leedulased… Meie, lätlased, hoidsime enamuses igaüks omaette. Paljud olid väljapääsmatus olukorras ja seetõttu õnnelikud sellegi töö üle ega julgenud ülemusi pahandada. Kõik said aru – nagu iitsatad, lendad kohe minema nagu pudelikork ja jääd ilma raha ja lennupiletita võõrasse riiki."

Olga pidas farmis vastu pool aastat, kuni tervis üles ütles.

"Kusjuures mind ei oldud veel nõus vabastama! Lasti tulema alles siis, kui nähti, et olen juba väga haige." Neile, kes välismaale tööle kipuvad, soovitab ta loota ainult iseendale ja mitte kedagi uskuda. "Väga tähtis on, et hädaolukorras oleks kuigi palju raha — uskuge, selliseid olukordi saab teil palju olema! Varuge juba aegsasti raha tagasisõidupiletiks ja ärge tehke liiga roosilisi tulevikuplaane," lisab Olga. Ja kõige parem on üldse mitte kuhugi sõita ja püüda kodus tööd leida.

"Meie, lätlased oleme Lääne-Euroopas nagu tadžikid Venemaal, kuid elanikkonna väljavool suureneb üha. Minu kodulinnas Daugavpilsis elas ja töötas varem 120 000 inimest. Nüüd hea, kui pooledki alles on. Tänavad on tühjad, enamus elanikkonnast on koolilapsed ja vanurid. Sõidetakse Saksamaale, Inglismaale, Hollandisse, Iirimaale, Rootsi, Venemaale. Mõned igatsevad tagasi, kuid enamasti tahetakse siduda oma tulevik teiste riikidega," lõpetas Olga.

Lugege ka peenes kirjas kirjutatut

Üsna sarnase loo rääkis RIA Novostile ka Rezekne elanik Vassili Andreitšenko, kes esitas ühte Riia firmasse avalduse välisriiki tööle minekuks. Ta juhatati edasi ühte Leedu agentuuri ja sealt kutsuti ta tööle Inglismaale, Bradfordi toiduainete lattu. Paari päeva pärast oli ta kohal, majas, mis agentuur oli tema jaoks üürinud ja lätlast juba oodati. Ja siis, nagu Vassili tunnistas, tegi ta strateegilise vea.

"Liutaurase agentuuri esindaja pani mulle ette terve pataka inglisekeelseid pabereid, mis olid trükitud väikeses kirjas. Ise muudkui kiirustas tagant: "Ruttu-ruttu, kirjuta alla! Kui kohe alla ei kirjuta, jääd lepingust ilma! No ma siis kirjutasingi, ei lugenud eriti," rääkis Vassili. Kergeusklikkus läks talle kalliks maksma.

Ta elas seal koos veel kolme Lätist tulnuga. Voodid, laud, mõned toolid, kaks elektriradiaatorit – kogu sisustus.

"Varsti olime juba tunkedes Switenbankile kuuluvas suures tsehhis. Ruum oli täis tuubitud sadu erinevaid toiduaineid. Hotellide, kasiinode, baaride ja koolide tellimused kogu Inglismaalt olid kuhjatud lauale. Süsteem oli väga lihtne — tellimust hambus hoides ja käru enda taga vedades tuli komplekteerida tellimus ja vajalikud kaubad kasti laduda," rääkis Vassili. Kaheksa kuni kümne-tunnise tööpäeva jooksul täitsime kuni seitsekümmend tellimust. Palka arvestati tunnitariifi alusel.

Aga rõõmu uuest tööst ei tõusnud.

"Esimene suurem probleem oli sellega, et kohalik gaasiettevõte ei ühendanud meie vana maja gaasivõrku ja kuum vesi tuli ära unustada. See juhtus veebruaris. Siis läks väljas külmaks ja lumi tuli maha. Meie sõnavarasse tekkis väljend "ööseks end riidesse panema".

Hiljem põles mitmes ruumis elektrijuhtmestik läbi. Kõige ebameeldiv oli see, et isegi selle hädise eluruumi eest kooris agentuur meilt kolm nahka," rääkis Vassili. Kusjuures ülikalli üüri tasumise tähtajad muutusid pidevalt.

Ametlikult oli tööandjaks Leedu agentuur, kes lätlased rendile andis.

"Igal laupäeva hommikul tuli meile külla agentuuri esindaja Dainis ja kasseeris sisse 80-90 naela nädalaga teenitud 200-st. Esimese kahe nädala eest ei saanud me palka üldse – see võeti tagatiseks maja eest," ohkab lätlane. Tema entusiasm vähenes oluliselt eriti pärast seda, kui selgus, et Leedu firmat, mille kutsel ta oli tööle tulnud ei eksisteeri juba kaks kuud.

Mingil ajal olime lihtsalt näljas. Kodust kaasa toodud toiduained said kiiresti otsa, uut toitu osta polnud millegi eest. Salamisi sõime laos, kuigi selle eest olid ette nähtud karmid trahvid. Need, kes olid kauem töötanud, soovitasid paar kuud oodata ja proovida siis sõlmida leping otse Switenbankiga, mitte läbi agentuuri, kuid see ei läinud läbi.

"Ühel ilusal hommikul tuli Dainis taas ja tõi kurvastava uudise: "Teate, poisid, te olete vallandatud. Ettevõttel läks suur banaanitarneleping vett vedama, tuleb töötajaid koondada. Meie agentuur ei tööta teiega enam, nüüd võite teha mida tahate. Ärge inglise agentuure eriti usaldage nad kipuvad töötajaid pügama…"

Kõigi hädade tipuks ilmus samal päeval välja veel mingi inglane, kes "oma maja" üle vaadata tahtis. Selgus, et eelmine omanik, kes oli maja agentuurile üürile andnud, oli selle juba ammu ära müünud. Ja et kui me tahame seal edasi elada, peame sõlmima inglasega üürilepingu ja tegema suure ettemakse. Saime aru, et peame võimalikult kiiresti evakueeruma," jõudis Vassili oma kurva jutuga lõpuni.

Töötamisest Liutaurase kaudu on tal jäänud vaid haledad krossid ja kõhuvalud – kõrvale panna ei õnnestunud midagi. Otsustanud, et Inglismaale minna oli halb mõte, sõitis Vassili Londonisse ja ostis bussipileti tagasi Lätti.

Samasugused kurvad kogemused on paljudel tema kaasmaalastel. Varem Inglismaale ja Šotimaale tööle läinud leedulased, eestlased ja lätlased võisid varem arvestada isegi toetustele eluaseme ehituseks või ostmiseks, kuid kui Ida-Euroopast pärit sisserändajate arv ületas miljoni piiri, hakkasid Briti poliitikud rääkima nendele suunatud sotsiaalprogrammide piiramisest ja otsustasid pärast Brexit võrdsustada nad kõigi teiste Albionile saabuvate sisserändajatega, see tähendab jätta nad ilma soodustustest ja garantiidest.

Samal ajal, kui Balti riikide kodanikud töötavad rikkamates EL riikides, hõivavad nendest tühjaks jäänud kohad välismaalased – ukrainlased ja valgevenelased.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

145
Tagid:
politsei, orjad, baltlased, Brittania, Euroopa Liit, Läti