Prantsusmaa president  Emmanuel Macron

Macron andis Prantsusmaa reeturile au

47
Mihhail Šeinkman
Kui Marine Le Peni papa Jean-Marie pakkus omal ajal Pétainile austust avaldada, tõstis Jacques Chirac tema vastu üles kõik Prantsusmaa terved jõud. Nüüd võib seda teha juba Marine ise. Sest pole enam selge kumb temast Macroniga vana Le Peni pärija on.

Mihhail Šeinkman, raadio Sputnik

Emmanueli meeltes sai Vishy küpseks. Macron andis Prantsusmaa reeturile au. Võibolla see ei ole päris uus väljatulemine, vaid ikka samasse seeriasse kuuluv avameelitsemine. Sest Macron andis marssal Pétainile au. Nüüd on Elysiase palee peremehel ametlikult oma luukere kapis. Kusjuures ta ise pani selle sinna pidulikult ja avalikult. Oleks siis, et ainult sinna, aga ta lubas viia ta ka kangelaste panteoni. Ja miks mitte, räägitakse, et ta väärib seda. Mis siis, et Pétain hävitas Teise maailmasõja ajal Kolmanda vabariigi, kuid see-eest teenis ta Esimeses ilmasõjas Prantsusmaad tões ja vaimus. Ja kuna just Pariis kutsub suurmehi selle lõpu sajandale aastapäevale, siis ongi tema otsustada, keda austada ja keda mitte

Nii see küll on, aga selle loogika järgi võiks Macron siis Hitlerit kunstnikuks pidada, ja Mengelet arstiks. Nemad polnud Esimese maailmasõja ajal samuti veel vastavalt Führer ega "surmaarst". Alles hiljem hakkasid nad Pétainiga sama asja ajama. Näiteks pagendas ta 76 000 juuti, mis tähendas hukkamise edasilükkamist. Kui ta Prantsusmaa Reichile loovutas, siis ilmselt oma residentsi Vichy linna sellepärast viiski, nii et tema režiim ilusti kõlaks. "Vichy" kõlab peaaegu nagu fašism. Kuid, et säiliks ka isikupära. Just tema ajal muutus sõna "koostöö" solvavaks. Koostöö nagu kollaboratsioon.

Macron aga ei hakanud "geenius ja kuritegu" arutelu käigus süvenema. Ja rahva poolt talle antud võimuga — de jure on see nii – nimetas ta marssalalit "Esimese maailmasõja suureks sõduriks". Ja lisas, et ei häbene ajaloole näkku vaadata. Kuigi, kui lõpuni aus olla, tõmbas ta annaalidesse. Ja nägi seal ainult seda, mida ta ise näha tahtis. Jah, oli aeg, mil sõjaväelane võitles vapralt, aga ta on sõjaväelane — tal oligi selline töö. Okupantidele truuduse vandumine oli juba tema seesmine sund ja vajadus. Tema pärast mõistiski Prantsusmaa reeturi häbisse. Ja esialgu pole amnestiat plaanis. Või äkki Macron teab midagi? Siis peaks ta võtma nimeks Porošenko. Temagi näeb Banderas ainult häid omadusi. Emmanueli puhul on samuti selge, et ta ei pinguta ju Pétaini pärast.

Ta oli nagu too poiss, kellel ema käsib kannatada, et "atamaniks" saada. Petaini tuhk tabas teda südamesse. Ja ülespoole. Ma isegi ütleksin, Vichysse. Vishy küpses Emmanueli meeltes. Kuid Vichyst jääb järele vaid naer. Ajalugu kordub pärast tragöödiat ju farsina. Kui omal ajal Marine Le Peni papa Jean-Marie pakkus Petainile austust avaldada, tõstis Jacques Chirac tema vastu üles kõik Prantsusmaa terve jõud. Nüüd on Marinel endal õigus seda teha. Sest enam pole teada, kes neist Macroniga vana Le Peni pärija on.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

47
Tagid:
Marine Le Pen, Emmanuel Macron, Vishy, Prantsusmaa