Vatikan

Operatsioon "Patriarh"

38
(Uuendatud 05:35 04.11.2018)
Patukahetsus, palvus ja ... pealtkuulamine. Külma sõja ajal võitlesid NSVL ja USA ägedalt inimeste, sealhulgas usklike meelsuse pärast.

TALLINN, 3. november — Sputnik. Selleks sokutasid nad oma inimesi isegi sinna, kuhu lihtsurelik kunagi ei pääsenud — Kreeka patriarhide ja Rooma paavstide lähikonda. KGB ja CIA kõige meeletumatest "religioossetest operatsioonidest" RIA Novosti materjalis.

"Kõrvaldada patriarh"

Istanbuli lennujaama kohal müriseb sõjalennuk. Linna prefekt, konsulid ja arvukad politseinikud on vastas "Pühal lehmal" — USA presidendi lennukil. Kuid korravalvurite üllatuseks ilmub lennuki uksele mitte Harry Truman, vaid lühikest kasvu, laiaõlgne mustas vaimulikurüüs paksu tuhakarva habemega mees. Nagu filmistseen. Ja just nagu efekti rõhutamiseks ilmub lennukist välja ka filmikompanii 20th Century Fox juht Spyros Skouras.

"Tere tulemast Türki, hr Spiru! Nüüd olete te selle kodanik," ja prefekt ulatab vaimulikurüüs mehele dokumendi. Juba järgmisel päeval, 27. jaanuaril 1949 ütleb Istanbuli Phanari linnaosa vanem lugupidamisega: "Õnnitleme, teie pühadus! See on Istanbulile suur au omada sellist patriarhi!"

Aristoklis Spiru (patriarh Athēnagoras I (1886-1972)) eelkäijasse suhtus Istanbuli prefekt hoopis teisiti. Juba kaks aastat räägiti linnas ja kogu Türgis peatsest sõjalisest sissetungist NSV Liitu ja levisid kuuldused patriarh Maxim V seotusest Nõukogude luurega.

 

Väljavõte CIA salajasest aruandest 11. augustist 1948: "Kreeka õigeusu kiriku vanadusnõdra patriarhi Maximi asendamiseks tarvitusele võetud meetmed on lõpuks vilja kandnud. Aasta otsa olid Pühasse Sinodisse kuuluvad metropoliidid püüdnud üle maailma elavaid ortodoksseid kreeklasi esindavat patriarhi kõrvaldada… Nüüd ootab patriarh otsust oma edasise viibimiskoha kohta."

Kaks kuud hiljem astub patriarh Maxim haiguse tõttu ametlikult tagasi. Ligi kaks aastat kestnud meediakampaania süüdistas teda russofiilsuses ja koostöös NSV Liidu võimudega, sealhulgas Konstantinoopoli Patriarhaadi delegatsiooni visiidi pärast Vene õigeusu kiriku autokefaalia 500. aastapäeva tähistamisele.

"Vastavalt Marshalli plaanile"

Peamisteks kandidaatide sellele ametikohale peeti Ateena peapiiskop Athenagorast ja Põhja- ja Lõuna-Ameerika eksarh Afinaguri. Mõlemad olid ägedad antikommunistid ja järelikult rahuldasid Kreeka ja Türgi ametivõime, kes olid omakorda Ameerika tugeva mõjuvõimu all.

Venemaa õigeusu kiriku asjade nõukogu esimehe Georgi Karpovi ettekandest NSV Liidu Ministrite nõukogu aseesimees Kliment Vorošilovile: "1946. aastast on ameeriklased Kreeka valitsuse abiga üritanud panna Konstantinoopoli oikumeeniliseks patriarhiks kedagi Nõukogude Liidu vaenulikest isikutest, samal ajal rääkis patriarh Maxim V lähenemisest Vene kirikuga. Tema asemele tahetakse panna New Yorgi peapiiskop Athenagorast, kes on rahvuselt kreeklane ja USA kodanik."

Ka 2013. aastal avalikustatud CIA (USA Luure Keskagentuur) aruannetes nimetatakse peapiiskop Athenagorast Valge Maja jaoks "kõige vastuvõetavamaks variandiks". Teda tunti seal hästi sõpruse pärast tuntud filmimagnaadi ja kreeka kogukonda eesotsas seisva Spyros Skourasega. Ühe versiooni kohaselt tegi just Skouras lobitööd Athenagorase kandidatuuri läbisurumiseks Ameerika kõrgseltskonda.

Juba oma esimesel jumalateenistusel pärast ametissepühitsemist 27. jaanuaril 1949 kutsus patriarh Athenagoras erinevate konfessioonide kristlasi ja ka moslemeid üles ühinema "võitluseks kommunismiohu vastu". Türgi valitsusele, nagu CIA hiljem märkis, "selline suhtumine meeldis." Ameeriklastele tegelikult samuti.

Ajakirjanduses Konstantinoopoli patriarhaadi mitteametlikuks välisministriks nimetatud Aleksander Karlutsos ütles 30. oktoobril 2018 tema auks toimunud vastuvõtul: "Meie poliitilised sidemed algasid siis, kui peapiiskop Athenagoras kutsuti juhtima püha Andrease püha aujärge Trumani doktriini ja Marshalli plaani vaimus, et hoida õigeusu püha tooli langemast raudse eesriide lõksu ja stalinliku Nõukogude Liidu kommunistide kätte."

"Kommunistist paavst"

Patriarh Athenagoras oli õigeusklike ja Vatikani lähenemise aktiivne toetaja. Sellele pöörasid oma pilgu ka kahe superriigi eriteenused. Nad meelitasid Püha Tooli aktiivselt enda poole. See ilmnes eriti paavst Johannes XXIII valitsemise ajal, kes sõlmis diplomaatilised suhted NSV Liiduga. "Loomulikult tegi USA diplomaatilisi kanaleid pidi mõned (vastu)žestid. See on üsna keeruline küsimus, arvestades, et paavst Johannes XXIII mängis teatud rolli Kariibi kriisi lahendamisel," ütles teoloog Aleksei Judin.

Paavsti kommunismisõbralikkuse maine tugevnes veelgi, kui ta kutsus kokku Vatikani II kirikukogu. Kaasaegsed nimetasid seda "revolutsiooniliseks". Näiteks otsustati seal korraldada missasid mitte ainult ladina, vaid ka rahvuskeeltes ja katoliiklastel lubati osaleda teiste kristlike koguduste sakramentides. Loomulikult tahtsid eriteenistused, sealhulgas Nõukogude omad, selle käiku mõjutada, sest Varssavi Pakti riikide territooriumil elas palju katoliiklasi. Poola ajaloolase Slawomir Sienkiewicz sõnul suunati kirikogu ajal, aastatel 1962-1965 NSV Liidule sõbralikest riikidest Rooma umbes 50 agenti.

Ajaloolase Sienkiewiczi viidatud KGB 1963. aasta direktiivist: "Katoliku kiriku lõhestamiseks ja tema vundamendi õõnestamiseks tuleb toetada välismaal asuvate liberaalsete vaimulike püüdeid ja kasutada muid meetodeid, et muuta Rooma kuuriat rahvusvahelisemaks ja süvendada Itaalia kardinalide meelolusid, et kaasata ka teiste, sealhulgas sotsialismileeri riikide katoliiklike kirikute esindajad."

Paavsti isiklik spioon

Pole täpselt teada, kas Nõukogude eriteenistuste tegevus soovitud tulemusteni viis, kuid 1978. aastal tõusis paavstiks sotsialismileerist pärit poolakas Karol Wojtyla, Johannes Paulus II. Võis tunduda, et Moskval polnud raske uut paavsti mõjutada, kuid sündmused arenesid teistsugust stsenaariumi mööda. "Tegelikult oli NSV Liidu juhtkond tema valimise pärast tõsiselt mures. Aktiviseerusid mitte ainult julgeolekuteenistused, vaid ka akadeemilised ringkonnad. Need teadlased, kes tegelesid tol ajal Vatikaniga, oleksid pidanud ka Johannese Pauluse II tegevust käsitlema tolle aja valguses," märgib Aleksei Judin.

Asi on selles, et "Poola paavst" oli kategooriliselt kommunismi vastu. Lisaks toetas ta endiste KGB juhtide mälestuste kohaselt aktiivselt Poola ametiühinguliikumist Solidaarsus, mille tegevuse tulemusena vabanes Poola 1980-ndete aastate keskel Moskva mõju alt.

NLKP Keskkomitee 13. novembri 1979 direktiivist: "Kasutada Poola paavsti käivitatud uue poliitilise kursi vastu kõiki võimalikke meetmeid."

Ameerika Ühendriikide sõjaväe luure endise ametniku John Koehleri andmetel sokutas Saksa DV luure "Stasi" juht Marcus Wolff Vatikani oma agendid, kes tegutsesid seal varjatult peaaegu 20 aastat. Üks neist oli Trieri Benediktiini kloostri tagasihoidlik munk Eugen Brammertz. 1970-ndate aastate keskel töötas ta Vatikani ajalehe L'Osservatore Romano toimetuses. 1945. aastal, kui Brammertz oli alles Nõukogude sõjavangilaagris, ei osanud ta isegi ette kujutada, milleni viib tema kokkulepe SMERŠ-iga (Nõukoguse sõjaväe vastuluure) vastutasuks vabastamise eest. 1970-ndate aastate lõpul õnnestus mungal saada paavsti teaduskomisjoni liikmeks, kuhu kuulus ka Vatikani riigisekretär Agostino Casaroli. Benediktiin jätkas "Püha Peetruse linna" tähtsuselt teise mehe tagant luuramist kuni oma surmani 1987. aastal.

Госсекретарь Ватикана Агостино Казароли. 1985 год
© AP Photo /
Vatikani riigisekretär Agostino Casaroli.

Veel üks ja üks edukamatest agentidest Vatikanis oli munk Stanislaw Heimo. Poola julgeolekuteenistus hakkas tema vastu huvi tundma sellepärast, et ta oli õppinud Krakowi ülikoolis tulevase paavsti Johannes Paulus II-ga ühel kursusel ja oli temaga isiklikult tuttav. John Koehleri sõnul pääses Heimo paavstile nii lähedale, et ta võis takistamatult siseneda tema eluruumidesse. Pärast paavsti surma 2005. aastal süüdistas meedia munka avalikult Nõukogude eriteenistuste heaks töötamises. Too aga üllataval kombel ei eitanudki seda.

Здание Комитета Государственной Безопасности СССР
© Sputnik / Владимир Федоренко
KGB hoone Moskvas.

"Igal juhul rääkisin ma nendele (Poola luureteenistuse – toim. märkus) inimestele Paavstist ainult seda, mida võis lugeda ka avalikest allikatest," ütles Heimo ajakirjanikele. Ja ta tegi seda oma sõnul ainult "heade kavatsustega".

38
Tagid:
Vatikan, Venemaa