Illustreeriv foto

"Al-Jazeera" leidis Ukraina eliidi hulgast natse

119
(Uuendatud 08:15 04.11.2018)
Ukraina poliitikud armastavad anda intervjuusid spetsiaalselt koolitatud ajakirjanikele – olgu siis omadele või välismaistele. Nad ei pea üldse pingutama, muudkui nooguta ja tee kurb nägu pähe, sest jutt käib enamasti sellest, kuidas Putin Ukrainale kallale tuli.

Njura N. Berg, RIA Novosti

Ukraina poliitikud armastavad anda intervjuusid spetsiaalselt koolitatud ajakirjanikele – olgu siis omadele või välismaistele. Nad ei pea üldse pingutama, muudkui nooguta ja tee kurb nägu pähe, sest jutt käib enamasti sellest, kuidas Putin Ukrainale kallale tuli. Keegi ei keela Ukraina poliitikutel end puhevile ajada, traagiliselt kulme kortsutada ja erinevaid hingekosutavaid avaldusi teha. Sellest ümarast rituaalsest tegevusest tuleb teavet vähem kui mitte midagi, kuid siin pole midagi teha.ukraina%

Illustreeriv foto
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Selle taustal oli Ukraina Euroopaintegratsiooni asepeaminister Ivanna Klimpuš-Tsintsadze intervjuu Katari telekanalile Al-Jazeera suurepärane ja õpetlik igas mõttes. Kõigepealt tekitab imetlust ajakirjanik Mehdi Hassan, kes küsitles Ukraina poliitikut kaugjuhtimise teel telekanali Londonis asuvast filiaalist.

 Võiks arvata, et kus on Katar ja kus Ukraina, kuid noormees ilmutas niivõrd sügavaid teadmisi Ukraina olukorrast, nagu oleks ta Kiievis. Saatejuht andis madam Klimpuš-Tsintsadze'le tõeliselt tuld, võttes ta aastaid kodumaiste ajakirjanike esitatavatele meeldivatele küsimustele vastamise soojast vannist välja. Ta ilmutas harukordset tõeliselt karmi ja nõudlikku ajakirjandusest, kus pealetükkiv ja otsekohene intervjueerija ei luba vastaspoolel standardsete vastuste taha varjuda. Siiras, vabandage väga, austus ja lugupidamine. Aitab nüüd intrigeerimisest.

Mida siis lugupeetud Mehdi küsis? Ta haaras kohe esimese küsimusega härjal sarvist. "Kas Ukraina on riigi idaosas sõja Venemaale juba kaotanud?" pigem konstateeris kui küsis ajakirjanik. Loomulikult oli vastus natuke etteaimatav: "Ma arvan, et pigem vastupidi, Ukraina on sõda võitmas, sest ta kaitseb ennast ja oma territooriumi. Ja kui alguses sõdisid seal vabatahtlike pataljonid, siis nüüd on meil üks tugevamaid armeesid Euroopas. Ta on kümnendal kohal ja võib tõrjuda Venemaa Föderatsiooni rünnakuid, muuhulgas tänu kogu maailma toetusele ja kõigi liitumisele Venemaa Föderatsiooni agressiooni vastu."

Tavaliselt on selline vastus piisav. Kõike seda bla-bla-blad Euroopa ühest tugevamast (mõnikord isegi kõige tugevamast) armeest Ukraina poliitikud jumaldavad, täpsustades alati, et just Ukraina armee on see julgeoleku eelpost, mis kaitseb kogu Euroopa Liitu Venemaa agressiooni eest. Need rumalad avaldused lähevad tavaliselt ilma igasuguse määrimiseta läbi, sest Ukraina kõrgema astme poliitikutelt võtavad intervjuusid vaid sõbraliku meedia esindajad.

Kõik mõistavad muidugi, et armeed, mis on kuraatorite armust relvastatud 1970ndate aastate relvadega ja riidevarustust koguvad sõduritele vabatahtlikud, ei saa lahinguvalmiduse poolest tõsiselt võtta, kuid intervjueeritavatega tavaliselt ei vaielda. Lugupeetud Mehdi Hassan tuletas madam Madame Climpuš-Tsintsadzele taktitult meelde, et üks tugevaimaid Euroopa armeesid ei ole suutnud nelja aastaga kontrolli alla võtta Donbassi, seda väikest "Kosovo suurust" piirkonda, mida kontrollivad ikka veel Venemaa-meelsed separatistid". Asepeaminister võttis ajakirjaniku sõnu ilmselgelt tema jalge ette veerenud jalgpallina, mille ta nüüd väravasse lööb ja sädistab teksti, mille on kümneid kordi heaks kiitnud rahvuslik kogukond, kes jälgib pingsalt, et Ukraina valitsus ei unustaks komad õigesti panna. Ivanna juhib vestluskaaslase tähelepanu sellele, et tegemist ei ole tsiviilkonfliktiga, vaid Venemaa vägede tõelise agressiivse sissetungiga. Järgneb märkus, et Ukraina järgib rangelt rahvusvahelist õigust ja Minski leppeid, samuti võtab Donbassi tagasi diplomaatiliste ja poliitiliste meetmetega, tõrjudes vaid vajaduse korral välist agressiooni.

Mis tema sõnades tõele vastab? Geograafilised nimetused. Muus osas oleks kõik naljakas, kui see poleks nii kurb. Sest kus on Ukraina ja kus on rahvusvaheline õigus. Tsiviilelanike pommitamine lennukitelt, terroriaktid ja sabotaaž oma territooriumil, toiduainete blokaad, elanikkonnalt pensionide ja toetust äravõtmine, pankade blokeerimine — mis sellest on rahvusvahelise õiguse ja Minskis lepetega sätestatud? Ja tulebki välja, et ajakirjanik ei pea neid väiteid välisagressiooni kohta veenevaiks.аль

Edasi läheb ta veelgi valusama Krimmi teema juurde teatades, et "võib vaielda, kas see oli rahvahääletus või küsitlus, kuid tegelikkus on see, et paljud Krimmis elavad venelased olid täiesti õnnelikud, et ei pea enam elama Ukrainas, vaid saades Venemaa osaks… Te ei saa seda enam kunagi tagasi. See on reaalsus ja te peate sellega leppima." Klimuš-Tsintsadze väljendab oma isikliku reaalsusega opereerides veendumust, et Krimm naaseb kindlasti koju, Ukrainasse. Kunagi kindlasti. Ja siis tuleb miljoniküsimus: kui palju inimesi saab õnnelikuks, kui Kiiev neid uuesti juhtima hakkab? Andmata asepeaministrile võimalust toibuda tuletab Mehdi oma vestluskaaslastele meelde Kiievi poolt Donbassi rahumeelse elanikkonna tulistamist. Ja saab vastuseks: "Ukraina sõjaväelastel on õigus tulistada, kui Venemaa sõjaväelased neid tulistavad."

Kummaline, kuid niikaua kui Ukraina sõjaväelased ei olnud Donbassi tulnud, ei tulistanud neid keegi. Veel kummalisem on see, et Venemaa sõjaline agressioon on nii kitsalt suunatud. Ja et millegipärast ei ründa Vene Föderatsiooni relvajõud Ukrainat selgelt russofoobsetes piirkondades, vaid valisid selleks eranditult Donbassi. Selliseid küsimusi pole ammu keegi küsinud ja kes neid olekski küsinud?

Viimase viie aasta jooksul on see ainus intervjuu välisajakirjanikule, kes korduvalt juhib Ukraina võimuesindajat selle ilmselgete alatuste juurde. Ja kui asepeaminister juba arvas, et kõige ebameeldivam on möödas ja tal õnnestus miiniväljalt eluga pääseda, toimub katastroof. Al-Jazeera tunneb huvi Ukraina valitsuse natsiolemuse vastu. Täpsemalt Ülemraada esimehe Parubi ja siseminister Avakovi isikute vastu. "Teid süüdistatakse selles, et teie valitsus on neofašistide ja natside pesa. Neil on esindus parlamendis. Isegi spiiker Andrei Parubi on tuntud kui üks teadolevalt sotsiaal-natsionalistliku partei Svoboda asutajatest. Ta on kunagi öelnud, et me oleme valge rassi viimane kants. Kuidas ta saab olla parlamendi esimees?" tahab intervjueerija teada ja koos temaga ka meie ning me jääme ootame vastust sellele sisuliselt retoorilisele küsimusele.

Klimpuš-Tsintsadze ei vea alt ja kinnitab Mehdile, et tal on valeandmeid, ja et Parubil ei ole midagi pistmist ei Svoboda ega neonatsismiga. Sest ta on… täielik tsentrist! Nende sõnade põhjal saame umbes hinnata seda õuduse taset, mida Ukraina tähtsaim Euroopa-integraator intervjuud andes kogeb. Sest ainult sügavalt instinktiivne arusaam sellest, mis ootaks teda kodus, kui ta oleks ajakirjaniku sõnu kinnitanud, võib sundida selliseid sõnu ütlema.

Tõepoolest, kõigis ametlikes allikates, samuti Wikipedias, mida Ukraina poliitikud tsiteerida armastavad, on öeldud, et Parubi oli üks Svoboda asutajatest! Tema avameelselt rassistlikud ja radikaalsed parempoolsed avaldused vapustasid korduvalt inforuumi, kuigi need jäid tsiviliseeritud kogukonna ja Venemaal elavate Ukraina pöidlahoidjate hinnanguta. Klimpuš-Tsintsadze võtab võitluses Parubi hea nime eest appi isegi Euroopa Liidu. "Ukrainas, erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, ei ole ultranationaliste ega ultraparempoolseid parlamendis. Võib muret tunda paremäärmuslaste pärast Saksamaal, Itaalias ja teistes Euroopa riikides, kuid mitte meil," tõkestab parlamendi ametisse määratud asepeaminister mitmesaja pruuni tooniga välisriigi kodaniku spekulatsioonid.

Edasi läheb jutt siseminister Avakovile, tema seosele karistuspataljoniga "Azov" ja vägivallamonopoli ülekandmisele radikaalidele. Esitatakse küsimusi selle kohta, kuidas sai juhtuda, et õiguskaitseorganites pandi võtmepositsioonidele mitte lihtsalt parempoolset ideoloogiat viljelevad radikaalid, vaid tõelised natsid, kellel käistel on haakristid. Et Kiievi politsei eesotsas on pataljoni "Azov" endine ülem, kelle ideoloogia seisneb pogrommides ja rassismis.

Jama, kinnitas Ivanna välismaa ajakirjanikule. Tema meelest on Kiievi politsei täiesti OK. Tema meelest on nii selle ülem, kui ka kogu Ukraina politsei OK… Sest nad turvasid LGBT Pride üritust, mida te veel tahate? Mis "Azovisse" puutub, siis on see riigist täiesti eraldiseisev ja tal pole poliitikaga mingit pistmist….

Kui valetamisest võiks tõesti nina kasvama kakata, puuriks pr Climpuš-Tsintsadze sellega juba Maa tuuma. Teisest küljest võib teda ka mõista. Tema ametikohal saab võita ainult saatuse uskumatu, fantastilise naeratuse korral. Vastutamata mitte millegi eest räägib Ivanna kogu maailmale, kaasa arvatud sellistele Euroopa integratsioonist kaugel olevatele riikidele nagu Austraalia või Kanada ning toob mõttes ümbritsetuna kohalikest patriootlikest rühmitustest kuuldavale muudkui ühtesid ja samu mõttetuid pateetilisi fraase. Kas ta saab härra intervjueerijale vastata vähemalt midagigi tõele vastavat ja jääda seejuures karistamata? Loomulikult mitte. Kuid meile on ka tema vale väärtuslik. Lõppude lõpuks seletab see paljutki riigis, kus võidutseb liberaalne demokraatia.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

119
Tagid:
al- jazeera, Ukraina
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde