Valimised Lätis

Venemaa on baltlastele hirmsasti kätte maksnud: nende tähtsaim kaup ei maksa enam midagi

205
(Uuendatud 10:15 12.10.2018)
Viktor Marahhovski
Tänaseks on teisesordilised "venevastased" sattunud päris kurba asendisse. Ühest küljest – Mordoriga koostööle kippuda nende eliidid ei saa. Teisest küljest kangastub üha selgemini kontseptuaalne apokalüpsis: elanikkond jookseb minema, vananeb ja sureb välja.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Neil päevil jahmatasid lääne meediaväljaanded oma lugejaid teadaandega, et "Läti vaimistel tuli võitjaks venemeelne partei". Rikošetiga lendas see uudis meieni — ja sünnitas isegi veidi võidukaid analüüsikesi.

Aga paari päeva pärast, olles asjas selgust saanud, tuletas äriteabe agentuur Bloomberg meelde mõningaid fakte.

Üksmeele esimees Nils Ušakovs
© Sputnik / Оксана Джадан

Ja nimelt:

1) niinimetatud venemeelne erakond Koosmeel sai pikkade aastate peale halvima tulemuse. Üle-eelmistel valimistel hääletas tema poolt 28,4% valijaist, eelmisel 23%, nüüdsetel aga 19,8%;

2) antud erakonda on kohatu nimetada "venemeelseks". Esiteks, juba möödunud aastal katkestas ta koostöölepingu Ühtse Venemaaga, eelistades liitumist Euroopa Sotsialistliku Parteiga. Ning teiseks, – ta kinnitab järjepidevalt, et "toetab EL-i poliitikat Venemaa suhtes". Koos sanktsioonidega.

Omalt poolt lisame: kogu "vene" erakondade eksisteerimise aja jooksul ei ole ükski neist mitte kordagi pääsenud kohalikku omavalitsusse. Põhjus on lihtlabane: iga Balti vabariigi rahvusriiklik mõte hõlmab vaikimisi vastuseisu idapoolsele Mordorile ja tema kohalikele mõjuagentidele. Kusjuures isegi kui venemeelsuse pitserist lõplikult vabaneval Koosmeelel õnnestub koalitsiooni pääseda, siis mitte mingisugune pööre "Balti tiigrit" ei ähvarda. Selleks on olemas mitmetasandiline kontroll – kohaliku eliidi, NATO ja lõpuks Euroopa Liidu oma, kes lõppkokkuvõttes toidab kogu põliselanikkonna eliiti.

Tegelikult on siin huvitav miski muu. Läti viimastel valimistel tegid üldse kõik eelmise parlamendi erakonnad läbi kukkumise: mitte keegi neist ei kogunud häälteenemust, kõik kaotasid umbes poole häältest. Ja ka valimisaktiivsus püstitas passiivsusrekordi.

See ongi heaks illustratsiooniks sellele, kuhu tänaseks on välja jõudnud kõik Venemaa läänepiiri pidi ahelana välja sirutunud "venevastased".

Vaat siis milles on kogu lugu. Esialgu, paarkümmend aastat tagasi asus siis veel võimas ja ühtne Lääs vormima Ida-Euroopas Eestist Gruusiani ühenäolisi poliitilise režiime, mis pidid saama venevastaseks sanitaarkoridoriks. Või platsdarmiks – kuidas just välja tuleb.

Nõukogudejärgsetest vabariikidest venevastaste tugipunktide kokkupanek käis umbes nii:

1) "tituleeritud" etniliste rahvuslaste meeletu spondeerimine koos loosungitega nagu "me oleme ainulaadse kultuuriga põline Euroopa rahvas, kes on kannatanud Moskva türannia sajanditepikkuse asiaatliku ikke all";

2) "korruptsiooni ja Moskva mõjuga vastu võidelda lubanud spetsiaalselt väljakoolitatud varjaagide (kus võimalik, seal valimiste kaudu ja kus see ei õnnestunud, seal Maidani läbi) võimuleupitamine;

3) allutatud vabariigis kahe olulisima institutsiooni – korruptsioonivastase võitluse ameti ja rahvusliku mälu instituudi viivitamatu sisseseadmine. Korruptsiooniga võitlejad, keda kontrolliti ja juhiti otseselt väljastpoolt, asusid otsekohe represseerima kohalikke oligarhe, keda kahtlustati Läänele mittekuuletumises. Rahvusliku mälu instituut puhastas avalikku ruumi, kehtestades kohustuslikud rituaalid Venemaa Ohvrite leinamisel ja austusavaldused Sangarlikele Võitlejatele, kes sõdinud Venemaa–NSVL-i–Venemaaga;

4) maksimaalne integreerumine EL-i ja NATO-sse.

Ja kogu lugu.

Need, kes sattusid kõnealuse "Ida-Euroopa läänestamise" esimesse lainesse, said kokkuvõttes kõige enam boonuseid ja kõige vähem nõudmisi. Mingi Poola kulutab igal aastal oma 17 miljardi dollari väärtuses euriraha lihtsalt niisama – ja samas keeldub migrante vastu võtmast. Ungari, kes on samuti Euroopa fondidest esimese järgu raha saanud, lubab endale ajada iseseisvat majanduspoliitikat ja koguni tänitab nn vana EL-i kallal teemal, et "keelate Venemaaga koostööd teha, aga ise arendate temaga usinasti kaubavahetust".

Need, kes sattusid viimasesse järjekorda, on saanud seevastu kuhjaga nõudmisi ja minimaalselt boonuseid. Neid pole Lääs piltlikult öeldes isegi viimasesse vagunisse võtnud, käskides neil dresiini peal järele sõita – nagu näiteks Ukraina või Moldova nende "euroassotsieerumistega".

Balti riigid on selles reitingutabelis kusagil keskel, samal tasemel tingliku Bulgaariaga. See tähendab, et mitte mingit suveräänsust neile, mõistagi, jäetud ei ole ja töövõimelisest elanikkonnast on muidugi välja imetud nii palju kui suudetud – aga rahastust, olgugi tagasihoidlikku, on siiski võimaldatud.

Muide. Kuivõrd on juba säärane ülesrivistus, sedavõrd on olemas ka "eurovenelaste" projekt. Mis tähendab venekeelseid tegelasi, kes müüa end Läänele kui Õigeid Venelasi, kes on valmis koos Brüsseliga ühtses rivis mürgisele Kremli propagandale ja asiaatlusele vastu seisma. Aga Lääs antud vara ei osta – tal on sisserändajaid, kes on valmis odava hinna eest Putiniga lahingut lööma, niigi sadu tuhandeid.

Aga milleks üldse ma kõike seda räägin.

Tänaseks on teisesordilised "venevastased" sattunud päris kurba asendisse. Ühest küljest – Mordoriga koostööle kippuda nende eliidid ei saa. Selle eest paisatakse nad põrmu – kriminaalasi korruptsioonikuriteos, Maidan, kohus, vara konfiskeerimine, kõige kaotamine.

Teisest küljest kangastub üha selgemini kontseptuaalne apokalüpsis: elanikkond jookseb minema, vananeb ja sureb välja, sisemised reservid majanduslikuks läbimurdeks puuduvad, väljaspoolseteks rahasüstideks aga pole läänemaistel sponsoritel endilgi raha.

Kolmandast küljest – needsamad lääne sponsorid lõikavad üsna julmalt läbi kohalike katsed kuidagi vasakult pappi teenida: hiljaaegu "raha pesnud" Baltimaade pankadele Washingtoni käsul korraldatud piitsutamine näitas seda vägagi eredalt.

Vabamu. Illustreeiv foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Tulemuseks on ilmne paradoks. Praeguses olukorras, kus Saksamaa kunagi tõsimeeli keelas Bulgaarial South Streami rajamises osaleda, ehitab nüüd hoogsalt enesele juba teist Nord Streami, aga Lääne viimasele vagunile hüppamiseks suutmatu (kuigi väga üritav) Moldova arendab õlgu kehitades suhteid Venemaaga – need, kes olid Lääne silmis "NATO ja Euroopa progressi" eesrindlased, osutuvad tulevikust välja lülitatuks. On ju nende lojaalsus juba maha müüdud ja üle läinud valgete isandate täielikuks omandiks – ning millegi muuga neil kaubelda ei ole.

See muidugi ei tähenda, et homme, poole aasta pärast või abstraktse 2022. aastal võtavad Balkani, Baltimaade või veel mingisugused postsotsialistlikud tiigrid kätte ja lõpetavad oma olemasolu. Seda ei juhtu, sest seda pole kellelegi tarvis. Nagi Kosovo Vabariigi poolt tõestatud, ei ole riigi olemasoluks 21. sajandil üldse vaja ei majandust ega rahvastikku. Kui riigis on olemas õige seisukohaga välisministeerium ja NATO baas – siis ei saa eesrindliku riigi kollapsist õigupoolest keegi isegi teada.

Välja arvatud ehk kohalikud pärismaalased. Aga nende saatus, öelgem otse, huvitab peremehi kõige vähem.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

205
Tagid:
valimised, Mordor, Koosmeel, Ühtne Venemaa, Euroopa Liit, NATO, Läti