Valepropaganda kodumaa on USA ise, illustreeriv foto

Probleem pole Venemaa libauudistes - probleem on meis

27
(Uuendatud 17:37 10.10.2018)
Libauudised on saanud USA valimiste tavapäraseks koostisosaks. Libauudiste roll valimiskampaaniates on pärast 2016. aasta presidendivalimisi saanud USA meedia keskseks teemaks. Kõige rohkem esitab Ameerika meedia sekkumissüüdistusi Venemaale, Iraanile ja Hiinale, kuid artikli autor rõhutab, et "valepropaganda" kodumaa on siiski USA ise.

Micah Zenko, Inosmi osundusega väljaandele Foreign Policy

1934. aastal kandideeris ajakirjanik ja novellikirjanik Upton Sinclair liikumise "Lõpp vaesusele Californias" (EPIC) esindajana kuberneriks. Ta pakkus välja väga progressiivse muutuste programmi, mis hõlmas pensionide kasutuselevõtmist, sissetulekute ja kinnisvara maksude suurendamist jõukatele California kodanikele ja riikliku kooperatiivide võrgustiku loomist, mis hakkaksid töötuid tööle palkama.

Infosõda Venemaaga: ameeriklaste hinnakiri "otsustava rünnaku" eel >>

Ettevõtjad ja ametiühingute juhid läksid tema programmi sotsialistlikest elementidest ärevusse ja andsid ametisoleva kuberneri Frank Merriami toetuseks neli miljonit dollarit. Seda raha kasutati valede ja valeinformatsiooni levitamiseks lendlehtedes, raadiojaamades ja ajaleheartiklites ning värskelt leiutatud meediumi — agressiivses poliitilises reklaamis, mida näidati enne iga filmiseansi algust California kinoteatrites. 

Reklaamides lugesid tavakodanikke mängivad näitlejad spetsiaalselt EPIC-i ja Sinclairi liikumise mustamiseks kirjutatud tekste. Sellised libauudised osutusid väga tõhusaks. Merriam võitis valimistel oma vastast kindlalt.

Enne valimisi kirjutas Sinclair Kongressile kaebuse ja nõudis "vale propaganda" uurimist, lisades: "Kas te minu platvormi toetate või mitte — see ei ole oluline." Ta rõhutas samuti, et kui filmitööstust "saab kasutada valijate õiglaseks mõjutamiseks, siis saab seda kasutada ebaõiglaseks mõjutamiseks". Mingit uurimist ei tulnud.

Mõjutuskampaaniaid ja väärinformatsioon on muutunud USA valimiste tavapäraseks osaks. Valeinformatsiooni rollist valimiskampaanias, selle levitamise viisidest ja sellest kuidas see mõjutab valijaid, on pärast 2016. aasta presidendivalimisi Ameerika Ühendriikide saanud riikliku arutelu teema. Kõige sagedamini nimetatakse süüdlastena Venemaad, Iraani ja Hiinat.

Ameerika Ühendriikide luurevalitsused, kongressi mõlema koja luurekomiteed, justiitsministeeriumi eriesindaja, prokurör Robert Muller dokumenteerivad väga hoolikalt Venemaa jõupingutusi Ameerika demokraatliku protsessi salajasel õõnestamisel.

Augustis kirjeldas küberjulgeoleku probleemidega tegelev FareEye teatud kindlusega, kuidas Iraan kasutas sotsiaalvõrgustikke poliitiliste meeleolude edendamiseks, mis "ühtisid Iraani huvidega". Firma aruande põhjal kustutas Facebookis 652 lehekülge, rühma ja kontot "kooskõlastatud sobimatu käitumise eest."

"Leningradi paadimees". USA-s selgus universumi "peahäkker" >>

ÜRO Julgeolekunõukogus esinedes ütles USA president Donald Trump: "Hiina püüdis sekkuda meie 2018. aasta novembris toimuvatesse vahevalimistesse minu administratsiooni vastu." Kui talt tõendeid küsiti, vastas ta: "Meil on tõendid. Need avalikustatakse." Seejuures hämmastab Trump kõiki, nimetas Hiina presidenti Xi Jinpingi "oma sõbraks".

Kui vaadata neid süüdistusi tähelepanelikult, jääb arusaamatuks, mida siis ikkagi peetakse vastuvõetamatuks käitumiseks, mis keelata tuleb. Vaenlaste "eesmärgid" segunevad nende tegeliku käitumisega. Näiteks USA luureteenistused hoiatavad Venemaa eesmärgi eest "õõnestada Ameerika juhitavat liberaalset demokraatlikku maailmakorda", nagu oleks see kuritegu.

NATO kurdab vene propaganda tõhususe üle
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Seda võiks ette heita isegi praegusele Ameerika liidrile, kes näib taotlevat sama eesmärki, kui ta oma liitlasi alandab, soosib protektsionistlikke kaubanduspoliitilisi lähenemisviise, levitab natsionalismi ja kiidab avalikult autokraatlikke riigijuhte. 

Samuti märgitakse Esindajatekoja luurekomitee raportis, et alates 2015. aastast on Moskva "üritanud külvata vaenu Ameerika ühiskonnas ja kahjustada meie usku demokraatlikesse protsessidesse". Kuid esimest on ameeriklased ka ise teinud ja teisega on salajased poliitilised operatiivtöötajad tegelenud juba ammu enne sotsiaalvõrgustike tekkimist.

Sellest, kuidas Internetist sai poliitiliste ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamise vahendiks, kirjutasid hästi kaitseküsimuste eksperdid Singer ja Emerson Brooking oma raamatus "Nagu sõda: Sotsiaalvõrgustike muutumine relvaks" (P. W. Singer and Emerson T. Brooking — Likewar: The Weaponization of Social Media), lahterdas selles kogu viha, vale ja riikliku propaganda, samuti riikliku seire, mille Internet võimalikuks tegi.

Arvestades, kuidas kohutavaid lugusid paljastatakse, sellest teatatakse ja seejärel kiiresti unustatakse, märgivad autorid, on väga raske hinnata nende tagajärgi kodanikuvabadustele, isiklikule julgeolekule, poliitikale ja isegi riiklikule julgeolekule või välispoliitikale.

Turvalisuse ja diplomaatia mõõdet silmas pidades teeb raamat väga julge avalduse: Interneti, eriti sotsiaalvõrgustike strateegiline kasutamine meenutab sõda. Järelikult on see praegu viimane lahinguväli maailmas ja meist on tahtmatult saanud kas sihtmärgid või võitlejad selles. See avaldus on väga ebamugav kõigile, kes on üles kasvanud kineetilise lahingu taktikat õppides ja füüsiliste jõudude vahekordade vahel balansseerinud.

Internetihiide trahvitakse terrorismipropaganda eest >>

Kuid Internet on oluliselt suurendanud teabe väärtust. Tõestuseks on see, kuidas poliitikud ja sõjaväelised seda pidevalt kasutada püüavad ja kasutavadki. Nad ei saa enam alahinnata välismaiseid katseid nende riikide elanikkonda mõjutada. Te kas kujundate oma kodanike vastuvõtlikkust ise, või teeb seda teie eest keegi teine. Selliste jõupingutuste tõlgendamine sõltub allikast, sõnumi levitamise eesmärgist ja tolerantsusest silmakirjalikkuse suhtes.

Venemaa pealinn Moskva
© Sputnik / Наталья Селиверстова

Nagu märkis Hongkongi ülikooli professor Dov Levin, sekkusid maailma suurimad relvajõud (NSVL/Venemaa ja USA) ajavahemikul 1946. kuni 2000. aastani otseselt või kaudselt üle maailma 117 valimiskampaaniasse 938-st. Mõnede jaoks oli see ohtlik vapusta, teiste jaoks karm tõde. Samamoodi võib tõese teabe levitamine ühtede poolt olla teiste jaoks informatiivseks relvaks.

Probleem, mida ameeriklased on viimase 20 kuu jooksul eiranud, seisneb selles, miks ühiskond uskus ja tormas nii kindlalt levitama Venemaalt, Hiinast või Iraanist tulevaid valesid. Poliitikud ja teadlased otsustasid süüdistada välisvaenlasi USA-s ühiskonna lõhenemises, kuid see on sama, kui keskenduda uimastite leviku vähendamiseks ainult nende tootjatele välismaal, unustades, et suurem osa uimastitest toodetakse riigis endas.

Isu valikulise, erapooliku või politiseeritud teabe järele kasvab järjest. See tendents jätkub, hoolimata Ameerika ühiskonna infoalase kirjaoskuse tasemest, kriitilisest mõtlemisest ja politiseeritusest. Riik ei saa oma eelarvamustest nii lihtsalt loobuda.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

27
Tagid:
analüütika, libauudis, vale, valimiskampaania, propaganda, valimised, sotsiaalmeedia, meedia, Iraan, Hiina, USA, Venemaa
Teema:
Meedialahingud (177)