Rootsi pealinn Stokholm

"See on katastroof ja võitis Putin": oht põhjasuunast ajas Euroopale hirmu nahka

156
(Uuendatud 16:30 14.09.2018)
Viktor Marahhovski
Valitsuspartei sai üle aastakümnete tugeva hoobi. Riigi kui stabiilse poliitilise süsteemi kuvand varises kokku ja kõiges on süüdi Putin. Jutt on Rootsi valimistest, mille võitsid sotsiaaldemokraadid.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti 

Ma ei mõelnud midagi välja – nii hindab olukorda lääne ajakirjandus. Näiteks peetakse Vladimir Putinit Rootsi valimistest peamiseks kasusaajaks. Saksa välisministri asetäitja sõnul sai nendest Euroopa "pöördepunkt" ja selgitatakse, et katastroofi taga on Moskva.

Kas Putin unistab Euroopa Liidu lammutamisest? >>

Mis siis tegelikult juhtus. Kuningriigi valimistel kaotasid sealsed poliitilised raskekaallased vasakpoolsed ja paremkoalitsioon hääli ja parlamendikohti. Rahvuslased ja marginaalid, see tähendab "Rootsi demokraadid" said neid aga juurde. Nad on küll vähemuses, kuid nende kaal on juba nii suur, et stabiilset parem- ega vasakpoolset valitsust pole võimalik moodustada. Tuleb ilmselt luua "parem-vasakpoolne" kentaur, mis on Saksamaal ja isegi Prantsusmaal Macroni sotsiaal-liberaalse projektipartei "La République En Marche!" näol juba olemas.

Ja selles kogu asja konks ongi. Ühelt poolt Euroopa riikides põlatud poliitiliste jõudude edu liidab tsentristlikke jõude ja võimaldab riikide valitsustel suuri muutusi vältida. Teisest küljest suurendab selliste muutuste puudumine põlatud jõudude populaarsust.

Ja kui veel paar aastat tagasi tõi nende edu kaasa edu mitmevärvilistele tsentristidele ("kui võimule ei saa meie, siis saavad nemad, aga seda te ju ei taha!"), siis nüüd on tsentristlik eliit hakanud võimsust kaotama.

Rootsis ja Venemaal sünkroonselt toimunud valimiste tulemusi illustreerib ilmekalt lihtne fakt. Kui riik teadvustab probleemi ja hakkab tegutsema, isegi ebapopulaarsete meetoditega, siis ei juhtu poliitilises süsteemis midagi katastroofilist. Kui ta aga selle asemel hakkab otsima võimalusi, kuidas mitte midagi teha, siis vapustused toimuvad. Rootsi puhul on selliseks probleemiks teadaolevalt sisseränne.

Austria meedia: miks Putin on lääneriikides populaarne >>

Enneolematu suuremeelsuse ajal 2015. aastal võttis riik vastu elanikkonna hulga kohta rohkem pagulasi "Suurest Lähis-Idast", kui ükski teine Euroopa riik: kahe nädalaga kasvas riigi elanikkond umbes ja poolteist protsenti. Kokku on viimase kümne aasta jooksul saanud peavarju mitusada tuhat palavate ja eksootiliste riikide kodanikku, millest paljud importisid "perekonna taasühinemise" mehhanismi kaudu mitte vähem eksootilisi kaasmaalasi.

Venemaa ja Soome lipud
© Sputnik / Вадим Анцупов

Kui problemaatilisteks need uued rootslased osutusid, selle kohta on kirjutatud palju tõtt kui ka väljamõeldisi. Tõsi on näiteks see, et valdav enamus "uutest rootslastest" on oma olukorraga väga rahul ja saab hakkama ka ilma töötamata. Tõsi on ka kuritegevuse kasv. Väljamõeldis on lood sellest, et vägistamiste arv on kasvanud kümneid kordi (ei, mitte kümneid) ja et politsei kardab "uutesse getodesse" siseneda (ei, veel ei karda).

Siin on oluline järgnev. Elanike import on kuningriigis viimastel aastatel toimunud jämedalt öeldes loosungi all "Me vajame töökäsi". Selle asemel on imporditud elanikkonnast saanud enamasti Rootsi tööjõu ja selle makstavate maksude kollektiivne tarbija. Kuid selle probleemi tunnustamine heidab automaatselt hea Euroopa tsentristi tsentristide hulgast välja ja teeb temast Lääne poliitilises uuskeeles öeldes "paremäärmuslase". Seega sisuliselt marginaali, kellega ei tohi ega polegi võimalik olla koos koalitsioonis.

See lõks pandi "populistidele" ja nad on selles ikka veel kinni. Seetõttu ei saa seda eemaldada. Kuid sellesse sattusid ka tsentristid: nad ei saa olukorra oluliseks parandamiseks midagi teha.

…Seepärast ongi läänemaailmale jäänud veel viimane mainekujunduslik abinõu – lükata kellaosutid edasi Venemaa peale üldiselt ja Putini peale isiklikult.

Muide, Putini kuvand on muutunud Lääne politoloogia mõtte kohaselt "anaboolsete steroididega turgutatud Richelieu'ks", mitte ainult seetõttu, et Venemaa on kõige mugavam hernehirmutis, vaid ka sellepärast, et, nagu märgib elu peegeldav ajakirjandus, "ollakse populistidest vaimustuses nii paremal kui vasakul". Inimkeelde tõlgituna tähendab see, et Vladimir Putin on kogu Euroopa tsivilisatsioonis täna ainus riigimees, kes teeb otsuseid mitte tõeliselt raudkindlate ideede surve all, vaid lähtub otstarbekuse arusaamast.

Putini "Kurjuse impeerium"? Kõigest alusetu liialdus >>

Euroopa (ja ka Ameerika) poliitika seisukohast võib see luksus tekitada kas imetlust või kohutavat kadedust à la Ukraina kommentaarid. Euroopa eliit saab olukorra kogu kibedast dramaatilisusest väga hästi aru, kuid ainus talle nähtav võitlusviis selle vastu on ikka seesama — hirmutada auditooriumi paremäärmuslaste ja Venemaaga ning lootus, et probleem laheneb mingil moel iseenesest. Ja mitte sattuda pärast igakordseid valimisi paanikasse.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

156
Tagid:
poliitika, katastroof, valimised, Vladimir Putin, Rootsi, Lääs, Euroopa, Venemaa