Hylas ja nümfid

"See oli kunstiteos": seitse neidu said kangelase ahvatlemise eest karistada

96
Tänapäeval tasub vaid näitlejatar Emma Watsonil teha mõõdukalt erootiline fotosessioon, kui justnimelt feministid talle kallale kargavad – misasja ta ennast "seksuaalselt objektistab", rahuldades isaste kihusid

Viktor Marahhovski, RIA Novostile

Meieni pole see veel jõudnud, aga Suurbritannias jõudis just lõpule kultuurilis-ideoloogiline skandaal.

Lühidalt: Manchesteri kunstigaleriis on oma sada aastat rahulikult rippunud kunstnik John William Waterhouse´i 120 aastat tagasi maalitud lõuend "Hylas ja nümfid". Maali sisu on mütoloogiline: kauni argonaudi Hylase meelitavad endi juurde jõekääru alasti nümfid, kes üsna ühemõtteliselt vööst saati veest välja sirutuvad.

Nii kestis see tänavuse jaanuari lõpuni, mil pilt järsku seinalt maha võeti ning selle asemele riputati rindeteade muuseumi administratsioonilt.

Selles võitlussõnumis teatati külastajatele, et maal oli seksistlik, et sellel kujutatud nümfid on ilmselgelt alaealised ja takkapihta kujutatud võrgutajatena, seega kuri karjas. Lõpuks soovitati "sellele viktoriaanlikule fantaasiale kinnas heita" ja anda omapoolset tagasisidet. Samaaegselt korjati muuseumi suveniiripoest müügilt ära postkaardid selle maali reproga.

Briti avalikkusele see ei meeldinud. Teadaanne kleebiti üle vastulausetega teemal "te olete seal täitsa segi, pange tagasi, nagu oli" ja koguni "feministid on hulluks läinud. Mul on häbi olla feminist".

Nädala pärast toodi maal oma kohale tagasi ja aktsiooni algatajad selgitasid üsna häbiväärselt, et see oli performance ning sotsiaalne eksperiment eesmärgiga "alustada arutelu selle üle, kuidas viktoriaanlikku kunsti tänapäeval mõista." Tõsi küll, sama soojaga teatasid nad, et tegemist oli muuseumipoolse vastusega Suure Seksistliku Süsteemi vastu suunatud rahvusvahelisele aktsioonile "MeToo".

Järelsõnaga toimunule esines Guardianis performance´i initsiaator – afro-kariibi-briti naiskunstnik, Londoni kunstiülikooli mustanahaliste kunsti professor Sonia Boyce. Sonia selgitas:

1) Mis tundub ühtedele kaunina, paistab teistele "probleemse ja alandava süsteemina". Vaadake 19. sajandi kunsti – "kas seal on üldse muud ainest peale naiste, kes on surmatoovate sireenide rollis või isetu objektina silmitsemiseks?"

2) Naiskunstnik arendab süüdistust edasi: "Hylase ja nümfide" vastasseinal ripub Charles Mengini "Sappho" – poetessi on kujutatud alasti ülakehaga seismas kaljunukil, kust ta kavatseb õnnetu heteroseksuaalse armastuse pärast Phaoni vastu alla viskuda. Mitte miski sellele lõuendil ei viita tema olulisele rollile nii lüürilise luuletaja kui ka lesbismi ikoonina (seega on 19. sajandi prantsuse kunstnik ühtlasi süüdi selles, et ta ei ole kajastanud 21. sajandi alguse LGBT suundumusi).

3) Ja lõpuks peamine. Eesrindlikus tähenduses on muuseum kohaks uutele mõtetele. Nii et klassikalise maali mahavõtmist ja selle reprode-postkaartide müügilt ärakorjamist võib käsitleda mitte tsensuurina, vaid kunstilise loomeaktina. Lihtsalt kaasaegsena.

… Milleks ma seda kõike pajatan? Meie siin ilmselt ei taju täiel määral selle ideoloogilise triivi ulatust, mis tinglikus mõistes Pax Americana (või selle, mis temast alles on jäänud) eliiti ja keskklassi nüüdsel ajal on haaramas. Ning see on otsekui laviin: piisab, kui kiigata täna ükskõik millist USA või Lääne-Euroopa menukate meediakanalit – ja tingimata tutvustatakse teile värskeid uudiseid võitlusest seksistliku hüdraga. Selle rongi rataste alla sattus isegi Tarantino, kes pole elu sees kedagi ahistanud, kuid see-eest tema filmides – ühtäkki – koheldakse naisi julmasti.

Mis silma torkab: selles võitluses ei ole süsteemset loogikat. Kaugetel kuue-seitsmekümnendatel võitles seksuaalne revolutsioon eesotsas feministidega naiste õiguste eest, sealhulgas lisaks muule õiguse eest "oma seksuaalsust avalikult välja näidata" ning nappi ja paljastavat riietust kanda. Tänapäeval tasub vaid näitlejatar Emma Watsonil teha mõõdukalt erootiline fotosessioon, kui justnimelt feministid talle kallale kargavad – misasja ta ennast "seksuaalselt objektistab", rahuldades isaste kihusid.

Tekib loogiline küsimus: kus on piir vaba soolise eneseväljenduse (mis on hea) ja "seksuaalseks objektiks" (mis on kurjast) muutumise vahel. Ja kas seda piiri üldse ongi, kui arvestada, et põhimõtteliselt paljunevad inimesed sugulisel teel ja seetõttu on neil üksteise suhtes ka vastav tajumisviis sõltumata isegi veendumustest ja tegudest.

Pagulased, illustratiivne foto
© Sputnik / Екатерина Соловьева

Kuivõrd selget vastust ei ole, muutub võitlus tingliku Seksistliku Süsteemiga meie silmis lihtsalt üleshaipimise vahendiks. Mis tähendab, et see õiglane, mida selles leidub (näiteks nõudmine muuta palgad töötajate sugupoolest sõltumatuks) upub lahingumürasse rünnakuis kõige vastu, kus võitlejate õhinal meel suudab leida "seksistliku aspekti". Kusjuures tegelikult ei võida neist feministlikest ülespuhumistest mitte keegi peale nende algatajate (seesama kunstnik Sonia, kes keelas nümfid muuseumis, korraldab kummalise kokkusattumusena sealsamas lähipäevil oma personaalnäituse. Hillary Clintonit, kes seksistliku sea Trumpiga peetud võitluse laineharjal olekski peaaegu et Valgesse Majja pääsenud, me siinkohal täpsemalt meenutama ei hakka).

See sunnib oletama, et tegelikult võib teatud naiste puhul võitluse veduritele lausa sülitada.

Mure on aga selles, et haipimine kujutab endast määratluse kohaselt boonuse teenimist konflikti tekitamiselt – ning mitte kuidagi selle silumiselt.

Ja kui konfliktide tekitamine, mida varem praktiseeriti vaid maadluses ja räppimises, on eesrindlikus maailmas kujunenud kõikvõimalikes valdkondades põhiliseks edu saavutamise vahendiks, siis seega – midagi on viltu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

96
Tagid:
seksism, feminism, kunstigalerii, Sonia Boyce, Suurbritannia
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde