Hylas ja nümfid

"See oli kunstiteos": seitse neidu said kangelase ahvatlemise eest karistada

63
Viktor Marahhovski
Tänapäeval tasub vaid näitlejatar Emma Watsonil teha mõõdukalt erootiline fotosessioon, kui justnimelt feministid talle kallale kargavad – misasja ta ennast "seksuaalselt objektistab", rahuldades isaste kihusid

Viktor Marahhovski, RIA Novostile

Meieni pole see veel jõudnud, aga Suurbritannias jõudis just lõpule kultuurilis-ideoloogiline skandaal.

Lühidalt: Manchesteri kunstigaleriis on oma sada aastat rahulikult rippunud kunstnik John William Waterhouse´i 120 aastat tagasi maalitud lõuend "Hylas ja nümfid". Maali sisu on mütoloogiline: kauni argonaudi Hylase meelitavad endi juurde jõekääru alasti nümfid, kes üsna ühemõtteliselt vööst saati veest välja sirutuvad.

Nii kestis see tänavuse jaanuari lõpuni, mil pilt järsku seinalt maha võeti ning selle asemele riputati rindeteade muuseumi administratsioonilt.

Selles võitlussõnumis teatati külastajatele, et maal oli seksistlik, et sellel kujutatud nümfid on ilmselgelt alaealised ja takkapihta kujutatud võrgutajatena, seega kuri karjas. Lõpuks soovitati "sellele viktoriaanlikule fantaasiale kinnas heita" ja anda omapoolset tagasisidet. Samaaegselt korjati muuseumi suveniiripoest müügilt ära postkaardid selle maali reproga.

Briti avalikkusele see ei meeldinud. Teadaanne kleebiti üle vastulausetega teemal "te olete seal täitsa segi, pange tagasi, nagu oli" ja koguni "feministid on hulluks läinud. Mul on häbi olla feminist".

Nädala pärast toodi maal oma kohale tagasi ja aktsiooni algatajad selgitasid üsna häbiväärselt, et see oli performance ning sotsiaalne eksperiment eesmärgiga "alustada arutelu selle üle, kuidas viktoriaanlikku kunsti tänapäeval mõista." Tõsi küll, sama soojaga teatasid nad, et tegemist oli muuseumipoolse vastusega Suure Seksistliku Süsteemi vastu suunatud rahvusvahelisele aktsioonile "MeToo".

Järelsõnaga toimunule esines Guardianis performance´i initsiaator – afro-kariibi-briti naiskunstnik, Londoni kunstiülikooli mustanahaliste kunsti professor Sonia Boyce. Sonia selgitas:

1) Mis tundub ühtedele kaunina, paistab teistele "probleemse ja alandava süsteemina". Vaadake 19. sajandi kunsti – "kas seal on üldse muud ainest peale naiste, kes on surmatoovate sireenide rollis või isetu objektina silmitsemiseks?"

2) Naiskunstnik arendab süüdistust edasi: "Hylase ja nümfide" vastasseinal ripub Charles Mengini "Sappho" – poetessi on kujutatud alasti ülakehaga seismas kaljunukil, kust ta kavatseb õnnetu heteroseksuaalse armastuse pärast Phaoni vastu alla viskuda. Mitte miski sellele lõuendil ei viita tema olulisele rollile nii lüürilise luuletaja kui ka lesbismi ikoonina (seega on 19. sajandi prantsuse kunstnik ühtlasi süüdi selles, et ta ei ole kajastanud 21. sajandi alguse LGBT suundumusi).

3) Ja lõpuks peamine. Eesrindlikus tähenduses on muuseum kohaks uutele mõtetele. Nii et klassikalise maali mahavõtmist ja selle reprode-postkaartide müügilt ärakorjamist võib käsitleda mitte tsensuurina, vaid kunstilise loomeaktina. Lihtsalt kaasaegsena.

… Milleks ma seda kõike pajatan? Meie siin ilmselt ei taju täiel määral selle ideoloogilise triivi ulatust, mis tinglikus mõistes Pax Americana (või selle, mis temast alles on jäänud) eliiti ja keskklassi nüüdsel ajal on haaramas. Ning see on otsekui laviin: piisab, kui kiigata täna ükskõik millist USA või Lääne-Euroopa menukate meediakanalit – ja tingimata tutvustatakse teile värskeid uudiseid võitlusest seksistliku hüdraga. Selle rongi rataste alla sattus isegi Tarantino, kes pole elu sees kedagi ahistanud, kuid see-eest tema filmides – ühtäkki – koheldakse naisi julmasti.

Mis silma torkab: selles võitluses ei ole süsteemset loogikat. Kaugetel kuue-seitsmekümnendatel võitles seksuaalne revolutsioon eesotsas feministidega naiste õiguste eest, sealhulgas lisaks muule õiguse eest "oma seksuaalsust avalikult välja näidata" ning nappi ja paljastavat riietust kanda. Tänapäeval tasub vaid näitlejatar Emma Watsonil teha mõõdukalt erootiline fotosessioon, kui justnimelt feministid talle kallale kargavad – misasja ta ennast "seksuaalselt objektistab", rahuldades isaste kihusid.

Tekib loogiline küsimus: kus on piir vaba soolise eneseväljenduse (mis on hea) ja "seksuaalseks objektiks" (mis on kurjast) muutumise vahel. Ja kas seda piiri üldse ongi, kui arvestada, et põhimõtteliselt paljunevad inimesed sugulisel teel ja seetõttu on neil üksteise suhtes ka vastav tajumisviis sõltumata isegi veendumustest ja tegudest.

Pagulased, illustratiivne foto
© Sputnik / Екатерина Соловьева

Kuivõrd selget vastust ei ole, muutub võitlus tingliku Seksistliku Süsteemiga meie silmis lihtsalt üleshaipimise vahendiks. Mis tähendab, et see õiglane, mida selles leidub (näiteks nõudmine muuta palgad töötajate sugupoolest sõltumatuks) upub lahingumürasse rünnakuis kõige vastu, kus võitlejate õhinal meel suudab leida "seksistliku aspekti". Kusjuures tegelikult ei võida neist feministlikest ülespuhumistest mitte keegi peale nende algatajate (seesama kunstnik Sonia, kes keelas nümfid muuseumis, korraldab kummalise kokkusattumusena sealsamas lähipäevil oma personaalnäituse. Hillary Clintonit, kes seksistliku sea Trumpiga peetud võitluse laineharjal olekski peaaegu et Valgesse Majja pääsenud, me siinkohal täpsemalt meenutama ei hakka).

See sunnib oletama, et tegelikult võib teatud naiste puhul võitluse veduritele lausa sülitada.

Mure on aga selles, et haipimine kujutab endast määratluse kohaselt boonuse teenimist konflikti tekitamiselt – ning mitte kuidagi selle silumiselt.

Ja kui konfliktide tekitamine, mida varem praktiseeriti vaid maadluses ja räppimises, on eesrindlikus maailmas kujunenud kõikvõimalikes valdkondades põhiliseks edu saavutamise vahendiks, siis seega – midagi on viltu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

63
Tagid:
seksism, feminism, kunstigalerii, Sonia Boyce, Suurbritannia