Vene jõuluvanade kokkutulek

Stalinil ei õnnestunud jõuluvana hävitada

62
(Uuendatud 19:24 30.12.2017)
NSV Liidu kommunistid vihkasid jõulusid ja kristlikke kombetalitusi, kuid Ded Moroz osutus tugevamaks kui Stalin ja tema partei, mõtiskleb artikli autor

Dick Harrison, Rootsi väljaanne Svenska Dagbladet Inosmi vahendusel

NSV Liidu kommunistid vihkasid jõulusid ja kristlikke kombetalitusi. Aga venelaste jõuluvanast – külmataadist ehk näärivanast – nad jagu ei saanud. Näärivana sai Stalini poolt rehabiliteeritud ning on jäänud tänase päevani uskumatult populaarseks.

Narvas kohtusid jõuluvana ja näärivana >>

Tänavu täitus sada aastat bolševistlikust revolutsioonist, mis mõne aasta möödudes päädis Nõukogude Liidu loomisega. Kuna Lenin, Stalin ja teised kommunistid olid negatiivselt meelestatud kõige vastu, mida andis seostada kristluse ka kodanlusega, oli nende jaoks loogiline likvideerida jõuluvana ning jõulude tähistamine. Ometigi elab venelaste jõulu- ehk näärivana tänaseni edasi ja tema populaarsus ei mõtlegi kahaneda. Kuidas see võimalik on?

Vene jõuluvana, keda vene keeles kutsutakse külmataadiks (Ded Moroz), ulatub oma juurtega idaslaavi rahvamuistenditeni, kus ta esineb muuhulgas talvise metsavalitseja rollis. Tema päritolu tekitab vaidlusi, kuid on selge, et venelased on jutustanud temast muinasjutte juba sajandeid. Ent jõulude ja uusaasta tähistamisega hakati teda siduma alles suhteliselt hiljuti. Seda seost ei ole õnnestunud jälgida tagasiulatuvalt kaugemale kui umbes 1900. aastateni: mitmekümne aasta jooksul ei leidnud jõuluvanast inspiratsiooni ei kirjanikud ega heliloojad, näiteks Rimski-Korsakov.

Kaameli seljas ratsutav jõuluvana tõi jõulumeeleolu Ida-Jeruusalemma >>

Niivõrd hilises traditsiooni väljakujunemises ei ole aga midagi ebatavalist. Ka meie ise võtsime enam-vähem samal ajal omaks meile nüüdseks tavapärase jõulupäkapiku (jultomte – rootslaste analoog jõuluvanale ehk Santa Clausile; tõlkija märkus), võimaldades kunstnik Jenny Nyströmi kujundatud jõulupäkapikkudel kõrvale tõrjuda endise jõulusoku (iidne skandinaavlaste jõulutraditsioon oli kaunistada majad ja tänavad kitsekujukestega, mis olid kõige sagedamini valmistatud õlgedest või puidust – tõlkija märkus), kelle populaarsuse tipptund saabus 19. sajandil.

Suur Tallinna jõululaat >>

Kuidas nutitelefoniga jõuluajast nauditavaid videoid teha, illustratiivne foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Jõuluvana esimene hiilgeaeg Venemaal jäi lühikeseks. Juba 1920. aastal tõkestasid tema teekonna nõukogude võimuorganid, kes reageerisid järsult kodanlikule allakäigule, mis seostus selle tegelase ja jõulude pühitsemisega. Kuid jõuluvana osutus tugevamaks kui Stalin ja tema partei. Vene rahvas oli jõudnud temasse südamest kiinduda ja jätkas jõulupühade tähistamist nagu ennegi, mistõttu võimud otsustasid proovida uut strateegiat. Kui jõuluvana hävitada ei saa, siis tuleb ta rakendada kommunistliku partei teenistusse. See projekt õnnestus.

1930. aastate keskpaiku hakkas poliitiliselt rehabiliteeritud jõuluvana (näärivana nime all – tlk.) esinema nõukoguliku uusaastatähistamise kontekstis, täites põhimõtteliselt sama ülesannet, nagu meie jõulupäkapikk, toosama Santa Claus lääneriikides: näärivana jagas lastele kingitusi. Ta oli täiesti erinev ateistliku Nõukogude Liidu poolt vihatud kristlikust jõulude pühitsemisest. Parem juba sekulariseeritud slaavi tegelaskuju uusaastal kui et päkapikuks riietatud püha Nicolaus jõuluajal.

Valgas toimub jõuluvanade 16. ülemaaline konverents >>

Sellest hetkest peale muutus nääritaadi pidulikuks uusaastarituaaliks koos mitmesuguste sõbralike talvetegelaste kaasamisega, kes aitavad taadil laste kirjadega toime tulla ja kinkide jagamist korraldada. Sarnasus jõulutraditsioonide arenguga läänes on lihtsalt hämmastav. Nüüd näiteks on olemas poolametlik jõulutaadi residents Veliki Ustjugis, kuhu igal aastal saabub sadu tuhandeid kirju. Üheks vene traditsiooni eripäraseimaks jooneks on see, et jõulu- ehk näärivanal on naissoost abiline – tema lapselaps, lumetüdruk Snegurotška (Lumehelbeke – tlk.), kelle analooge mujal ei ole.

Nii et nääritaat on seesama jõuluvana või Santa Claus, kes on kallaletungi üle elanud ja heitluses ellu jäänud. Lugu ise pole aga sugugi ainulaadne.

Vene tegelaskujul on maailmas veelgi iidsem ja tuntum analoog brittide kultuuriloos – Jõulutaat (Father Christmas). See habemega härrasmees, üks paljudest Santa Clausi eelkäijatest, tegutses hiliskeskajal ja uusaja alguses, kehastades inglastel jõulude pühitsemist. Teda tunti ka nimede all Jõuluvana (Old Christmas) ja Härra Jõulud (Sir Christmas). Mõned arvavad, ehkki tõestamatult, et algselt oli ta keltide viljakusjumal, kuid nähtavasti teame vaid seda, et teda seostati jõulumeeleolu kui niisugusega.

Jõuluvana saab nüüd tellida nutirakenduse kaudu >>

Pärast 1640. aastate kodusõda, kui Oliver Cromwelli puritaanid koos nende vihaga jõulude tähistamise vastu (arvati, et sellel pühal pole midagi ühist kristlusega) said vabad käed, üritati Jõulutaat ära keelata, mis tekitas jõulisi ja mõjukaid proteste Inglismaa jõuluarmastajate poolt. Meie käsutuses on Josiah King´i satiiriline kirjutis pealkirjaga "Uurimismenetlus ja kohtumõistmine Jõulutaadi üle" (The Examination and Tryal of Old Father Christmas), mis avaldati 1678. aastal (ammu enne Cromwelli režiimi langemist). Selles mõistetakse kohtualune õigeks ja lastakse vabadusse, et ta saaks oma tegevust jätkata.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

62
Tagid:
kommunist, rehabilitatsioon, poliitika, ühiskond, traditsioon, lapsed, jõulud, Jossif Stalin, Santa Claus, Ded Moroz, jõuluvana, Venemaa