Illustreeriv foto

Pentagoni "rohelised mehikesed": USA armee sõdib salaja kogu maailmas

180
USA sõjalise kohaloleku iseloomulikuks jooneks maailma riikides on see, et olles kord juba kuhugi sisenenud, ei kiirusta nad sealt lahkuma

Vladimir Ardajev, RIA Novosti vaatleja

Pentagon tunnistas, et ligi tuhat USA sõdurit on praegu Nigeris, kus nad lahingutes osalevad ja surma saavad. Varem ei teadnud sellest isegi Kongress. Lisaks sellele on USA maavägede arvukus Süürias ja Afganistanis palju suurem kui ametlikult teatatud. Ameerika Ühendriigid hoiavad oma vägesid üle kogu maailma ja osalevad salaja mitmetes relvastatud konfliktides. RIA Novostile kinnitasid seda USA armee endised sõjaväelased.

Tragöödia Tongo Tongo küla juures

Nigeri luurepataljoni 30-meheline rühm korraldas Mali piiri äärse Tongo Tongo küla puhastusaktsiooni. Rühma, kuhu kuulus ka kaheksa USA "rohelist baretti", ülesandeks oli otsida rühmituse Liikumine Lääne-Aafrika Ühendamine ja Džihaadi eest endise lahingukomandöri Abu Andan Walid al-Sahrawi kaasosalisi, kes on Saharas liitunud ISIS-e rühmitustega. Küla külje all sattus rühm varitsusele – poolsada sõdalast avas nende pihta tule. Hukkus neli nigerlast ja neli ameeriklast.

Ameerika sõjaväelaste hukkumise fakti maha salata ei õnnestunud: ühe hukkunud seersandi La David Johnsoni lesk oli nördinud selle üle, et talle kaastunde avaldamiseks helistanud president Donald Trump pillas lausungi: "Ta teadis, millele alla kirjutas." Pealekauba, naise sõnul ei suvatsenud riigipea tolles telefonivestluses kordagi tema mehe nime mainida.

Trump tõttas kõike ümber lükkama. "Mul oli väga lugupidavas toonis kõnelus seersant La David Johnsoni lesega, kelle nime ma nimetasin kohe ja kõhklemata!" kirjutas ta Twitteris.

​Kuid info juhtunu kohta oli hakanud juba laialt levima ja nüüd lahvatas skandaal juba teisiti – märksa sisulisemal põhjusel.

"Piirideta sõda"

Otsemaid tunnistas mitu USA kongresmeni, sealhulgas asjaomastesse sõjaväekomisjonidesse kuuluvad parlamendisaadikud: nemad ei teadnud midagi sellest, et USA armee sõjaväelased sõdivad Nigeris. Üheks neist oli Senati relvajõudude komisjoni liige Lindsey Graham.

"See on mingi lõputu piirideta sõda, millele pole piire ei ajas ega geograafiliselt. Me peame sellest rohkem teadma," väitis senaator Graham teleintervjuus.

Pentagon oli sunnitud tunnistama, et Nigerisse on paigutatud 800 USA sõjaväelast – varem ei olnud nende kohalolekust mitte midagi teatatud. Seejärel kõlasid ka teised Ameerika Ühendriike šokeerinud arvud: niisiis paikneb Afganistanis mitte 8900 USA sõjaväelast, vaid poolteist korda rohkem – 14 000. Süürias, kus Вarack Obama aegadel teatas kaitseministeerium 503 maavägede sõduri kohalolekust, on neid hoopiski kaks tuhat.

Tongo Tongi juures toimunud tragöödia meenutas täpipealt üht teist, täpselt 24 aastat tagasi toimunut, mida tuntakse Mogadishu lahinguna, meenutab USA armee endine sõjaväelane Zakhar Artemyev. Tookord, 1993. aasta oktoobri algul, sai surma 18 ja haavata 73 USA sõdurit. Ameerika Ühendriikide jaoks oli see samasuguseks šokiks, kuna USA sõjaväelaste kohalolekust Somaalias ei teadnud riik sel ajal üldse mitte midagi. Nende sündmuste põhjal väntas režissöör Ridley Scott kirjanik Mark Bowdeni samanimelisel romaanil põhineva filmi "Black Hawk Down".

На месте нападения боевиков на отель в столице Сомали Могадишо
© REUTERS / Feisal Omar
Mogadishu.

"Minu seersandist komandör oli üheks neist, kes Mogadishu all hätta sattus, ja talle ei meeldinud toona läbielatut meenutada. Sedasorti lugusid olen ma kaheaastase teenistuse vältel rangerite rühmas – USA maavägede eriülesannetega luureteenistuse eliitüksuses – üsna palju kuulnud ja juhtunud on neid kõige erinevamates maailma nurkades. Paljud neist on aga jäänudki teadmata," pajatab Artemyev.

"Tunnevad end kõikjal nagu kodus"

2000. aastate alguses elas Zakhar Artemyev USA-s ja, lõpetanud San Jose ülikooli, astus Ameerika Ühendriikide armeesse. Oli üks vähestest venelastest, kes teenisid aega kuulsas Fort Benningis – suurimas sõjaväebaasis Ameerika Ühendriikide territooriumil. Jätkas teenistust Texases ning seejärel ameeriklaste sõjaväebaasis Saksamaal.

"Euroopas, eriti Saksamaal tunnevad USA sõjaväelased end täiesti vabalt. Sõjalennuväljade ulatuslik võrgustik võimaldab neil takistamatult igas suunas ümber paikneda. Kusjuures üht- ja samaviisi üritavad nad käituda peaaegu igas paigas ning ameeriklaste vägesid võib tänapäeval leida enamikus riikides," lausub Zakhar Artemyev.

Ta meenutab esmajoones vahejuhtumit ühes maailma kõige suletumas riigis Eritreas, mis leidis aset just tema väeteenistuse ajal. Tookord võtsid sinna paigutatud USA sõjaväelased nõuks õiendada arveid kohalike kuritegeliku maailma autoriteetidega, kelle kaitse all piraadid oma röövretki sooritasid. Kõik see lõppes suure tulevahetusega – "parunid" tehti lihtsalt pihuks ja põrmuks. Sellest väikesest "sõjast" ei saanud maailm midagi teada, kinnitab Artemyev.

"Ameerika sõjaväelased käituvad igal pool ja alati nagu peremehed. Ma tean hästi üht juhtumit Colombias, kus meie ohvitserid käsutasid lausa politseild. Ehkki Colombia politsei ei peaks meile kuuletuma, tõmbas ta alati pea õlgade vahele. Aga et USA sõjaväelast kinni pidada, talle märkust teha – see ei tule kõne allagi," jutustab Nikolai Felštinski, kes kolis Valgevenest USA-sse ja teenis seal maavägedes.

Iga kolmas teenib välismaal

Kaitseministeeriumi ametlike andmete kohaselt kuulub USA relvajõududesse 1,3 miljonit inimest, sealhulgas 450 000 on sõjaväeteenistuses välismaal. Tuleb välja, et iga kolmas USA sõjaväelane täidab ülesandeid väljaspool oma riigi piire. Peale selle on relvajõududes arvel veel 826 000 rahvuskaartlast ja reservväelast. Näiteks 250 rahvuskaartlast teenivad samuti välismaal – Ukrainas.

Kui suur on USA välismaise sõjaväekontingendi tegelik arvukus, seda, nagu selgub, ei tea isegi senaatorid, kuigi põhiseaduse kohaselt saab igasugune relvajõudude kasutamine välisriikides toimuda ainult nende heakskiidul.

Vene välisministeeriumi ametlik esindaja Maria Zahharova
© Sputnik / Кирилл Каллиников

Kuid 2001. aasta 14. septembril, kolmandal päeval pärast terrotirünnakuid New Yorgis ja Washingtonis, võttis Kongress vastu otsuse "terroristide vastu sõjalise jõu kasutamise lubamiseks" (Authorization for Use of Military Force Against Terrorists, AUMF), mis annab presidendile õiguse suunata vägesid nendesse maailma punktidesse, kus tegutsevad jõud, kes on süüdi kallaletungis Ameerika Ühendriikidele.

Aasta pärast, 2002. aasta oktoobris võeti vastu eriresolutsioon Iraagi suhtes, mis lubab presidendil kasutada oma relvajõude selles riigis sel määral, nagu "ta peab hädavajalikuks ja otstarbekaks."

"Nimelt särased dokumendid, mis vanastavad Valge Maja peremehe vajadusest senaatoritelt luba küsida, võimaldavadki tal iseseisvalt suunata USA vägesid mitmesugustesse planeedi punktidesse. Ning selles peitub tänase olukorra põhimõtteline erinevus sellest, mis oli 1993. aastal, mil toimus tragöödia Somaalias," ütleb Artemyev.

Seejuures ei saada ikkagi läbi ilma riugaste ja kasuistikata. Nii tegutseb praegu Iraagis, Süürias ja sealsamas Nigeris tuhandeid USA sõjaväelasi ISIS-e terrorirühmituste vastu, mis tekkis alles pärast 2001. aastat. Ametliisikud põhjendvad seda sellega, et AUMF-i võib rakendada nendegi organisatsioonide suhtes, mida annab seostada terrorirünnakute peasüüdlase Al-Qā"idah´ga. Aga dokumendis ei ole selle kohta sõnagi. Pealegi, nimetada Islamiriiki Al-Qā"idah´ga seostuvaks võib ainult väga suurte mööndustega – nende kahe islamiäärmusliku terroriorganisatsiooni pikaajaline vastasseis on hästi teada.

"Terrorismivastase võitluse ettekäändel võib USA täita mis iganes ülesannet ükskõik millises maailma punktis," on Felštinski veendunud. "Võib võidelda mingisuguse režiimiga, mis pole Trumpile, Obamale, Bushile meeltmööda, ning ütelda: me seisame terrorismi vastu. Võib lihtsalt dokumentides kirja panna: on kahtlus terroristliku tegevuse osas teatud piirkonnas, näiteks Süürias. Ja saata lennuvägi sinna asadlaste positsioone pommitama."

Американские военные в Сирии
© REUTERS / RODI SAID
USA sõjaväelased Süürias.

Üle kogu maailma

USA maavägede endise staabiülema Raymond Odierno sõnul on USA sõjaväelased paigutatud üle maailma 150 riiki. Selle number tähendab kõiki USA sõjaväelasi, isegi kui jutt käib ühesainsast sõjaväeatašeest kusagil väikeriigis. Tema väljaöeldust on teada ka see, et USA-l on üle 600 sõjaväebaasi 38 riigis (teiste andmete kohaselt on neid baase umbes 800).

Iraagis võtab ISIS-e likvideerimisele suunatud lahinguoperatsioonidest osa 4000 kuni 6000 Ameerika Ühendriikide sõjaväelast. Maksimaalne sõjaväelaste hulk, kelle president tohib sellesse riiki läkitada, on 5262 meest, kuid sõltuvalt seatud ülesannete täitmisest saab see limiit mõnikord märgatavalt ületatud. Süürias on hõivatud ligikaudu kaks tuhat eriüksuslast, kaasa arvatud 850 merejalaväelast ning 200–250 luureüksuslast. Kuveidis paikneb Arifjani sõjaväelaagris ja Ahmad al-Jaberi ning Ali Al Salemi õhuväebaasis kokku 15 000 USA sõdurit. Möödunud aasta lõpul saabus sinnasamasse täiendavalt 300 ratsaväelast.

Seitsmest USA sõjalaevastikust kolm on paigutatud maailma ulatuses tegelike või potentsiaalsete tulipunktide ligi. USA sõjalaevastiku kuues laevastik paikneb Gibraltari lahe piirkonnas, viies laevastik Pärsia lahes Saudi Araabia ranniku ja seitsmes Vaikses ookeanis Jaapani ranniku ääres.

USA õhujõudude väeosi on tänasel päeval paigutatud üle Euroopa, Lähis-Itta ja Lõuna-Koreasse.

Lahkuda ei kavatse

USA sõjalise kohaloleku iseloomulikuks jooneks maailma riikides on see, et olles kord juba kuhugi sisenenud, ei kiirusta nad sealt lahkuma. Praegugi teatavad USA sõjaväelased, et jäävad Süüriasse pikaks ajaks.

"Me jääme Süüriasse seniajani, kuni me ei veendu, et ISIS on kõigist varjulistest peidupaikadest välja suitsetatud ega suudaenam oma rünnakuid korraldada," lausus möödunud nädalal Pentagoni pressiteenistuse esindaja Rob Manning. Tema sõnul määratakse USA kohalolek Süürias "vastavalt olukorrale kohapeal".

Kaitseministeeriumist teatatakse, et kuigi ISIS on oma "pealinna" Ar-Raqqah´s kaotanud, viibib ometi seniajani Süüria ja Iraagi piirialal umbes kolm tuhat sõdalast. Ameerika sõjaväelased kavatsevad hoida seal oma allüksuste vägesid erioperatsioonideks piiramatu aja.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga

180
Tagid:
armee, sõjaväelased, rohelised mehikesed, Afganistan, Süüria, USA
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde