USA liitlased Euroopas võivad muutuda Vene Iskanderide sihtmärgiks

Keegi ei taha surra: mida lubab Eestile NATO ja mida tõotab Venemaa doktriin

554
(Uuendatud 16:21 22.12.2017)
Aleksandr Hrolenko
USA eraldatud 214 miljonit dollarit Ida-Euroopas, eelkõige Eestis ja Lätis asuvate militaarrajatiste arenduseks ei ole pelk "heidutus", vaid palavikuline ettevalmistus täiemahuliseks sõjategevuseks Venemaa vastu

Aleksandr Hrolenko, sõjaline kolumnist

Rahuliku majandusarengu asemel mattub Eesti riik (USA mõjul) üha rohkem militaristlikusse psühhoosi. Iga sõda aga tähendab alati ja vältimatult ka tuhandeid ohvreid.

Sputnik Eesti on juba kirjutanud USA järgmise aasta rekordilisest 700 miljardi dollari suurusest sõjalisest eelarvest, 5-miljardilisest eraldisest "vastutegevuseks" Venemaale ja Balti riikides asuvate õhuväebaaside lülitamisest militaarennetussüsteemi. Võib-olla ei saa kõik ikka veel aru, milleni see kõik kesk-lähiperspektiivis viia võib. Kujutagem ette konflikti arengustsenaariumi, arvude, faktide ja aja teljel.

Lockheed Martin F-35.
© AFP 2018 / ADRIAN DENNIS

USA eraldatud 214 miljonit dollarit Ida-Euroopas, eelkõige Eestis ja Lätis asuvate militaarrajatiste arenduseks ei ole pelk "heidutus", vaid palavikuline ettevalmistus täiemahuliseks sõjategevuseks Venemaa vastu. Balti lennubaaside moderniseerimine räägib selget keelt kavandatavatest raketi- ja pommilöökidest. Ainuüksi Ämari lennubaasi betooni on allianss juba valanud rohkem kui 40 miljoni dollarit. Siia, 200 kilomeetri kaugusele Vene piirist kavatseb Pentagon paigutada järgmise põlvkonna hävituslennukid F-22 Raptor ja F-35 Strike Fighter, samuti "lennukid Vene allveelaevadega võitlemiseks".

Ameerika hävitajad on end mugavalt sisse seadmas nii Balti riikides, kui ka õhuruumis, Briti liitlased harjutavad Eesti pinnal ründeoperatsioone, Pentagonil ei keela keegi Eestisse ümber paigutada paarisadat USA tuumapommi Belgiast, Saksamaalt, Hollandist, Itaaliast ja Türgist. Selle agressiivselt progresseeruva haiguse raviks on Moskval aga olemas väga kibe ravim.

Tõenäoline stsenaarium

Venemaal ei ole territoriaalseid pretensioone ega mistahes ohustavaid kavatsusi Balti riikidele, kuid ta on sunnitud reageerima Põhja-Atlandi alliansi väegrupeeringute tegevusele oma piiride ääres. Venemaa reaktsioon väikesele Eestile ja tema Balti naabritele võib olla hävitav, kuid Baltikum ise on oma käitumisega heitmas tuumasuurriigile mõttetut ja arutut väljakutset.

Venemaa kaitseministeeriumi kosmose- ja signaalluure jälgib potentsiaalse vastase igat sammu ööpäevaringselt. Ja iga NATO poolt Eestisse või tema naaberriiki paigutatav uus sõjaline objekt muutub kohe sihtmärgiks, mille koordinaadid sisestatakse Vene lahingutegevust tagavatesse arvutitesse ja lõhkepeadesse, mis ei ole ette nähtud mitte agressiooniks, vaid ähvardavate ohtude neutraliseerimiseks. Kuidas võiks lahingutegevus alata?

USA ja NATO löögivõimekuste arendamine väegrupeeringute praeguses paiknemispiirkonnas suurendab objektiivselt alliansi sõjalaevade ja —lennukite kontakte Vene mereväe ja õhujõudude omadega. Iga sellelt pinnalt tekkiv provokatsioon Venemaa piiride lähedal (näiteks eksimuse või tahtlikult allatulistatud sõjalennuk) käivitab ahelreaktsiooni – laiaulatusliku sõjalise konflikti ühes eraldivõetud Balti riigis. Esialgu tavarelvadega.

Tõelises sõjas Venemaaga lakkavad Baltimaade relvajõud olemast umbes nädalaga (Gruusia vägesid jätkus 2008. aastal kolmeks päevaks). Arvestades Balti mere sadamate, lennuväljade ja NATO logistika strateegilist tähtsust purustatakse see taristu kõigepealt.

Juhtimispunktide ja juhtimiskeskuste samaaegne neutraliseerimine täppisrelvadega pihustab alliansi väeüksused partisanisalkadeks, kuid neil pole kellegagi sõdida, sest okupatsioonil pole mõtet, seda lihtsalt ei tule. Abi ei tule ei Washingtonist ega Brüsselist, sest keegi ei taha surra vaid põhimõtete pärast. Venemaa sõjaline doktriin aga deklareerib õigust kasutada tuumarelva Venemaa vastu suunatud igasuguse, ka tavarelvastusega toime pandava agressiooni korral, kui kaalul on riigi enda eksistents.

Kui USA tuumarelvad muutuvad Venemaale Läänemere suunalt kriitiliseks ohuks, pole välistatud ka preventiivsed ja mitmekäigulised kombineeritud meetmed. Näiteks USA tuumarelva hõivamine ja Ameerika tuumapommi (või selle purustamise jäätmete) demonstreerimine maailma avalikkusele Ämari lennubaasis saab olema vapustav efekt USA liitlastele Euroopas (kes võivad rahvusvaheliste suhete pingestumise korral samuti muutuda Vene "Iskanderide" sihtmärgiks).

Rahule sundimise operatsiooni tõenäoline stsenaarium
© Sputnik /
Rahule sundimise operatsiooni tõenäoline stsenaarium

Virtuaalsed liitlased

Kolmeteistkümnes garnisonis viies Euroopa riigis (Holland, Belgia, Luksemburg, Saksamaa, Itaalia) paikneb kokku umbes 60 tuhat USA sõjaväelast, keda peetakse kõige tõhusamateks Vanas maailmas. Poola paigutati äsja Ameerika soomusbrigaad. Väge justkui on, aga tolku sellest — mitte eriti. Euroopa (Ameerika) liitlaste toetusvõimekus kaasaegse sõjategevuse tingimustes ei ole sugugi tõestatud.

Paljud mäletavad, kuidas britid kaitsesid mandri-Euroopat II maailmasõja ajal: 1940. aasta kevadel evakueeriti Prantsuse Dunkirki rannikult kiiruga 350 tuhandeline igati võitlusvõimeline väegrupeering, jättes maha 106 lennukit, sadu tuhandeid tonne kütust, üle 500 tuhande tonni laskemoona, peaaegu 2500 suurtükki, 65 tuhat autot. Nad kõik tahtsid lihtsalt ellu jääda. Balti riikide juhtumil peavad aga liitlased sinna kõigepealt kuidagi jõudma. Militaar-Schengen on eraldi teema.

Oletame, et sõda jääb paariks kuuks venima ja võimalik, et USA-l õnnestub Venemaale kuidagi oma hukkunud Balti liitlaste eest kätte maksta. Kas üksikutel ellu jäänud Eesti kaitseväelastest läheb sellest kergemaks?

Püsiva rahu ja julgeoleku tagab Balti riikidele ainult demilitariseeritud piirkonna staatus. Ükski maailma riik, sealhulgas Venemaa, ei ole huvitatud relvakonfliktist oma piiridel. Ja vaid üks riik õhutab pidevalt, tuhandete miilide kaugusel oma territooriumist, sõda.

Zapad 2017
© Фото: Департамент информации и массовых коммуникаций Минобороны России

Kui erakordsed ameeriklased ei suuda mõista Venemaa õhu- ja kosmoseväe tegevuse mõtet Süürias (2015-2017), õigesti prognoosida enda sekkumise tagajärgi Ukraina relvastatud riigipöördesse (2014 – 2017), teha õigeid järeldusi Georgia rahule sundimisest (2008), võib järgmine geopoliitiline õppetund toimuda Balti riikides. Ja mida aktiivsemalt Eesti, Läti ja Leedu militariseeruvad, seda rutem.

Venemaa ei tee harjutusi sõjaks, seda enam ei kavanda ta kolme Balti riigi hõivamist. Negatiivne stsenaarium pole Venemaa valik ega paratamatus, kuid teatud olukorras võivad Balti riigid jõuda punkti, kust rahu ja heanaaberlikkuse poole tagasi pöörata ei ole enam võimalik.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

(Artikli pealkiri on parafraas Nõukogude Leedu režissööri Vytautas Zalakevičiuse 1965. aastal vändatud filmi pealkirjast "Keegi ei tahtnud surra" (vene keeles — "Никто не хотел умирать", leedu keeles "Niekas nenorėjo mirti" – toim.), üht vaprat leedulast mängis filmis hiljem Ida-Euroopa rahvusvaheliseks staariks tõusnud Bruno Oja — toim.)

554
Tagid:
Iskander, NATO, USA, Ämari, Eesti