9. novembril 2016. aastal ärkas maailm üles ja sai hämmastusega teada, et USA-l on uus president  ̶  Donald Trump

Miks Turmpil pole õnnestunud

73
9. novembril 2016. aastal ärkas maailm üles ja sai hämmastusega teada, et USA-l on uus president ̶ Donald Trump

Viktor Marahhovski, RIA Novostile

Täpselt aasta tagasi, 9. novembril 2016. aastal ärkas maailm üles ja sai hämmastusega teada, et USA-l on uus president — Donald Trump.

Kõige enam olid üllatunud (õigemini — šokeeritud) Ameerika Ühendriigid ise. Täpsemalt öeldes tema eliit ja edumeelsete ühiskonnagruppide pika nimekirja esindajad. Hiiglaslik Trumpi pea kujuga tort, mille kodanikuaktivistid ööl vastu 9. novembrit Trump Toweri juurde kärutasid, et seda demonstrativselt sööma hakata, iseloomustab tabava täpsusega "liberaalse linnastunud Ameerika" kontsentreeritud ootusi.

Moraalselt Clintoni ajastuks valmistunuid oli palju — alates vasakpoolsetest tudengitest ülikoolilinnakuis (kes esialgu agiteerisid "Bernie Sandersi ja sotsialistlike reformide nimel", hiljem aga "Trumpi, rassisti ja renegaadi vastu") kuni režissööride ja produtsentideni (kui rehkendada kokku naispresidentide arv teleseriaalides, oli tema persoon avalikult üles haibitud. Avalikkust valmistati ilmselgesti moraalselt ette möödapääsmatuks, nagu toona näis, tulevikuks).

Šokk osutus sügavaimaks. Mitme nädala vältel pärast Trumpi valituks saamist toimusid koguni niinimetaud "nutusessioonid" paljudes ülikoolides selleks spetsiaalselt avatud "valimisjärgse vaimse pinge leevendamise kabinettides".

Nüüd, aasta möödudes, on huvitav meelde tuletada, mida Trumpist oodati ja mida nii kaasmaalased kui välismaailm tema käest saanud on.

Siin, muide, tuleb teha täpsustus. Selle vahel, "mida Trump lubas" ja "mida temalt oodati" oli juba tookord tõsine erinevus ja sellest said kõik aru.

Näiteks, vaatamata sellele, et Ameerikas loeti Trumpi kõige kõvemaks lubaduseks poolteise tuhande kilomeetrit pikkust ja nelja meetri kõrgust Suurt Mehhiko müüri, mis rajatakse Mehhiko raha eest, oli vähe neid, kes selle tõelisusse uskusid.

Seda aga, et Trump muudab ära kogu ideologiseeritud välispoliitika süsteemi ja asendab selle pragmaatilise "tehingute" süsteemiga, pidasid nii tema pooldajad kui vastased täiesti võimalikuks. Kasvõi sellepärast, et tema eelkäijate lähenemisviis, mis seisnes selles, et vaid ühepoolselt survestada maailma riike, sundides neid USA võimuladviku tahtmisi täitma, hakkas paratamatult käest libisema.

Kuid ilmselge oli ka see, et Trump sõidab üle mitte ainult demokraatidest, vaid üleüldse märkimisväärsest osast ameeriklaste eliidist, kes viimase veerandsajandi vältel on oma rahvuslikust staatusest "välja koorunud" ja muutunud pigem "ameerikaüleseks". Mis tähendab, et küll peakorteriga USA-s, kuid olemata tugevasti seotud mis tahes riigipiiridega ja evides oma huve kogu maailmas.

Sellele eliidile tundus loosung "Ameerika ennekõike" arusaadavatel põhjustel kahtlasena. Ja üldse sammuna tagasi.

Seetõttu sõltus Trumpi iga lubaduse täitmine sellest, kas ta suudab alustuseks sõlmida "imelise tehingu" tollesama eliidiga.

Aaasta hiljem võime konstateerida: kokkuvõttes ei, ei suutnud. Suurt USA-sisest tehingut ei ole seniajani.

See käib nii sise- kui ka välispoliitika kohta, mis puudutab otseselt meid teiega (Venemaat — toim).

Lühidalt öeldes on Trumpi siseriiklikud lubadused oma enamuses kas realiseerimata (Obamacare´i tühistamine, moslemite USA-sse sisserände keelustamine) või "protsessi" staadiumis (illegaalide deporteerimise reeglite muutmine, maksureform) ̶ ja seni on selgusetu, kuhu need välja jõuavad. Mõned lubadused seisavad endistviisi reaalsuse ja fantaasia piiril. Näiteks sedasama Mehhiko müüri meenutab Trump seniajani ning hiljuti löödi kuskil San Diego kandis koguni selle esimesed vaiad maasse, kuid terve aasta kohta on tehtud kahtlustäratavalt vähe. Ja kui müüri rajamine samas tempos jätkub, on tal oht korrata Jatsenjuki-nimelise Suure Ukraina müüri saatust.

Samas pole täitunud ka paljud hirmutamisjutud, mille kohaselt president Trump toob USA-le kaela uue kodusõja. Lihtsalt sellepärast, et "jahedal", pikaldasel kujul oli see sõda juba Trumpi eelkäija ajal alanud ̶ rahutuste, pogrommide ja massitulistamise hulk kasvas president Obama ametiaja lõpul õige järsult ning see, mida me Ameerika Ühendriikides täna näeme (eeskätt ideologiseeritud monumendilammutused ja rahvahulkade kokkupõrked politseiga) on vaid eelnevalt alanud kaose edasiarendus. Kusjuures esialgu on see veel küllaltki lokaalne ega ole "kõigi sõjaks kõigi vastu" üle kasvanud. Mis ei tähenda, et USA oleks täielikult kaitstud sisekonflikti "tulisesse faasi" ülemineku eest. Ainult et kui see juhtub, siis ̶ ilmselgelt mitte Trumpi pärast, vaid sellepärast, et temagi ei ole suutnud riigis arenevat sotsiaalset kriisi peatada.

Mis puutub välispoliitikasse, siis on Trumpil õnnestunud täita üks valjuhäälne lubadus: lahkuda Pariisi kliimakokkuleppest. Kusjures aga selle realiseerimine praktilises tähenduses, s.t kümnete tuhandete töökohtade taastamine USA oma söetööstuses ei ole senimaani vedu võtnud.

Ülejäänud kavatsused on kas seni teostumata või võtnud nende elluviimise käigus risti vastupidise suuna.

Kogu konks on selles, et (nagu märgivad samahästi kui kõik vaatlejad) välisrindel põrkus Trump sellesama probleemiga, millega siseriikulgi: kohutava puudujäägiga "oma" töötajaskonna osas. 330-miljonilise rahvaarvuga riigis ei ole multimiljardäril leidunud piisavat hulka lojaalseid spetsialiste, kes suutnuks tema "tehingute poliitikat" ellu viia. Seetõttu, erinevalt oma eelkäijatest, kes esimese asjana vahetasid välja suure osa juhtkonnast Riigidepartemangus, on Trump olnud sunnitud ka aasta pärast valimisi töötama suures osas talle tema ideoloogiliselt vastaselt allesjäänud riigiaparaadiga.

Ja kui riigi sees tasalülitab suurt osa Trumpi algatusi Kongressis omakeskis sõbralik demokraatidest ja vabariiklastest koosnev Trumpi-vastaste blokk, siis väljaspoolt omakorda ajavad Trumpi-vastased diplomaadid, nagu nad on harjunud, "Obama-Clintoni" poltiitikat, üksnes aeg-ajalt poriloopimist presidendi pihta tema välisreisidel katkestades.

Seetõttu ei tulnud NATO partnerite sundimisest nende panuse suurendamisks bloki ühisesse eelarvesse ka midagi välja: partnerid ei kiirusta.

Selle tõttu ei ole tänini teoks saanud see põhiline välispoliitiline kangelastegu, mida Trump USA presidendikandidaadina kuulutas: Suur Tehing Putiniga.

Venemaa presidendiga on USA liidril senimaani õnnestunud vaid ühel korral suhelda ̶ ja sellegi mitte kuigi kaua kestnud kohtumise asjus tuli hiljem korduvalt aru anda, kõikvõimalikke mitmel tasandil fantaasialennuga süüdistusi tagasi tõrjudes.

Nüüd siis, APEC-i tippnõupidamisel Vietnamis saab Trump Putiniga veel kord suhelda.

Ametliku info kohaselt ei ole teemaks enam Suur Tehing, vaid Korea poolsaare ümber tekkinud olukorra lahendamine. Mille, olgu märgitud, on muutnud kriitiliseks suuresti just Trumpi teadlikult täitmata jäetud ähvardused.

Mis puudutab mis tahes tehinguid, siis hakatuseks tuleb USA riigipeal panustada üsna palju jõupingutusi, et jõuda tagasi kasvõi selle punktini USA ja Venemaa suhetes, millest ta oma presidentuuri alustas. Sel ajal tundus, et soklikorruse tasemel, kuid möödunud aasta on näidanud, et need võivad põhjagi purustada ja jõuda USA poolt lausa avalikult hüsteeriliste žestideni.

Tegelikult on USA-l selle aastaga õnnestunud ainult kaotada oma positsioone maailma-areenil, noppides vaid pisiasju ̶ ja sedagi põhiliselt tasandil "müüa omaenda liitlastele veelgi relvastust".

Nagu me mäletame, osutus selle ̶ konkreetselt Lähis-Idas kujunenud ̶ uue tegelikkuse omapäraseks konstateeringuks Saudi Araabia kuninga visiit Kremlisse, "regiooni uue peremehe" juurde.

Vaevalt küll USA president niisugust sündmuste arengut soovis ̶ aga suutmatus iseseisvat poliitikat ellu viia ei ole õigustuseks.

… Siinkohal on ülim aeg küsida: aga mispärast siis ärimehe ja tehingute sõlmijana tuntud Donald Trump ei ole ikkagi suutnud "oma" eliidiga kokku leppida?

On arvata, et asi ei ole antud juhul Trumpis endas. Mitte tema pole vilets läbirääkija. Lihtsalt "ameerikaülesed" ladvikud, kelle tahtele ta vastu astus ja presidenditoolile istus, ei taha temaga kokku leppida. Nad ei taha loobuda endisest, harjumusärasest maailmanägemisest ja endast selle sees. Ja seetõttu leiavad, et lihtsam on neli aastat oodata, olgu või positsioone kaotades, kui vahetada kontseptsiooni.

Mis seal ikka. Veerandi sellest ajast on nad juba ära oodanud, oma presidenti igas suunas blokeerides ja nõrgestades. Ja tulemused on silmaga näha.

Jääb vaid ennustada, kui palju nendest kolme aasta pärast veel oleneb.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

73
Tagid:
Donald Trump, Trump, president, USA
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde