The Dallas Cowboys

USA hümni boikott: Ameerikas algas patriotismivastane kampaania

30
(Uuendatud 13:30 02.10.2017)
Dmitri Kossõrev
Tähetriibulise lipuga on esialgu käik hästi, probleemid tekkisid hümniga ja see sai alguse jalgpallurist

Dmitri Kossõrev, RIA "Rossija Segodnja" poliitiline vaatleja

Räägime justkui ameerika jalgpallist – kuigi tegelikult USA hümnist, mida iga kohtumise eel mängitakse. Eelmisel aastal hakkas Ameerika jalgpalliliiga (NFL) mängijate seas levima komme jääda hümni mängimise ajal istuma. Või veel parem – laskuda ühele põlvele või koguni põlvitada mõlemal. Nüüd võttis sel teemal sõna ka president Donald Trump, ja siis saidki kõik aru, et see pole üldsegi mitte tühiasi. Oli niigi selge, et riigiga pole kõik korras ja nüüd sai see veelgi selgemaks.

"Headuse jõud" rassismi vastu

Esialgu keegi justkui ei vaielnud, et patriootlikumat riiki, kui USA polegi olemas. Seda on palja silmaga näha: kõikjal on USA lipud, mitte ainult administratiivhoonetel vaid ka tavalistel majadel. Sõidad mööda maad ringi ja kõikjal lehvivad riigilipud. Venemaa riigilippudega olen midagi sarnast näinud vaid väid üks kord ja ühes kohas – 2014. aastal Krimmis, siis kui see veel Ukrainale kuulus.

Tähetriibulise lipuga on esialgu käik hästi, probleemid tekkisid hümniga ja see sai alguse jalgpallurist, kelle nimi on Colin Kaepernick (täna ta enam ei mängi). Ta läks ajalukku. Nüüd jätkavad osad mängijad hümni ajal soojendust, teised ei tule selleks ajaks riietusruumistki välja… Või hakkavad põlvitama. Tribüünidel mõned vilistavad, teistel on hea meel.

Mida siis Trump hiljutisel miitingul Alabamas ütles? Ainult seda, mis oli niigi teada. Et toimuv on "lugupidamatus meie pärandi vastu" ja "kõige vastu, mis on meile tähtis", ja veel, et sellised mängijad tuleb nii väljakult kui ka meeskondadest minema lüüa.

Mis jõud need sellised on? Ütleme kohe, et see on seesama publik, kes korraldas hiljuti "mälestusmärkide saju" kogu Ameerikas (ja ta jätkab oma agitatsiooni). Võtab maha oma isadele, riigi loojatele püstitatud ausambaid, sest nad kõik olid orjapidajad. Nii põlvitavad ka nüüd mängijad nende versiooni järgi hümni ajal sellepärast, et orjust USA-s meelde tuletada.

Suur osa protestijatest on orjade järeltulijad, kuid tervikuna on tegemist liikumisega, keda nimetatakse ultraliberaalideks, vasakradikaalideks, kuidas iganes. Ise nimetavad nad end loomulikult rassismi vastu võitlejateks.

Selle publiku suhted demokraatide parteiga on keeruline teema, kuid kindlasti pole nad vabariiklased ega konservatiivid. See on osa poliitilisest spektrist, kellele kavatses toetuda Hillary Clinton presidendiks valimise korral. Ja see seltskond kavatseb siiamaani impeachmentiga Trumpi kukutada, korraldada riigipöörde, revolutsiooni, mille iganes. Jutud sellest, et "Trumpi aitasid võimule Venemaa häkkerid" kõlab samuti rohkem sellelt tiivalt, kui vastaspoolt.

Jalgpalliliiga kui organisatsioon osaleb kahtlemata selles poliitikas. Muuhulgas on mängijatel keelatud kinnitada juukseid klambritega, millel on 11. septembri 2001 terroriakti ohvrite sümboolika. See-eest võivad nad kanda sokke, kus politseinikke on kujutatud "rassistlike sigadena".

Niisiis võitlus mälestusmärkidega tähendab võitlust riigi pärandi, riigi hümni kui sümboli ja tema paremate ideaalide vastu. Ja seda lisaks teistele võitlusväljadele, näiteks "planeedi soojenemise vastaste" ja "amoraalsete lurjuste" vahel, kes peavad seda võitlust lobi võltsinguks. Mis saab edasi meie "partnerist" maailmaareenil, nagu diplomaadid ütlevad?

Kui su riigil pole õigus

Vähemalt on Ameerika hakanud uuesti ja väga tõsiselt patriotismi üle järele mõtlema. Ja see pole mitte üksnes diskussioon, vaid kohati ka kaklus. Ja seda jätkub kauaks.

Kuid diskussioon kui selline toimub ka ilma kakluseta. Näiteks värske dokumentaalfilm "Vietnami sõda". See ei räägi sõjast, vaid sellest, millal ja millest algas Ameerika ühiskonna lõhenemine. Tegelikult lõppes sõda 70-ndate keskpaigas, kuid nüüd püüab keegi tõestada, et tolleaegne katastroof puudutab ka praegust põlvkonda.

Kas neil on õigus või mitte, filmiga seonduvas diskussioonis püstitakse küsimus nii: just siis, tolles sõjas jagunes riigi elanikkond küsimuses, mis õigupoolest on patriotism. (Ja sellest ajast oleks kõik see justkui ühiskonna sügavuses uinununa kandunud edasi järgnevatele põlvkondadele ja nüüd plahvatanud). Just siis tekkis küsimus: mida teha, kui sinu riik räägib ühtedest väärtustest, tegelikult juhindub aga hoopis teistest?

Sputniku ahistamine USA-s on Trumpi-vastase võitluse tulemus
© Sputnik / Игорь Руссак

Näiteks, kas oma riigi toetamine, kui tal ei ole sinu arvates õigus, on patriotism? Filmi autorite arvates lõhenes ühiskond just siis, kui kumbki leer asus selles küsimuses vastupidisele seisukohale. Ja nüüd on küsimus sama.

Muide, film lubab järeldada, et täna ei pea keegi seda sõda õiglaseks ega möödapääsmatuks (kas nagu Iraagi sõdagi?). Aga filmi kangelased on erinevad. Mõned on idealistid, kellel jaoks president Kennedy oli midagi elava jumaluse sarnast, riigi uuenemise sümbol. Kuid just Kennedy alustas Vietnami avantüüri. On neid, kes viskasid oma autasud Kapitooliumi trepile ega kahetse sada põrmugi. On ka selliseid, kes mitte ainult ei deserteerinud sõjaväest, vaid loobusid ka Ameerika kodakondsusest. Huvitav, mida nad täna Ameerika hümni kuuldes tunnevad?

Inimene arvab ikka, et teab tõde teistest paremini. Kuid ega siis oponendid sellest oma seisukohti ei muuda. Igal rahval on ilmselt oma tee tõeni jõudmiseks, mis kellelegi teisele võib tunduda ilmne ja lihtne.

Näiteks selline. "Sellest, mis on õnn, sai igaüks aru isemoodi. Kuid kõik inimesed teadsid, et tuleb ausalt elada, palju töötada, palavalt armastada ja hoida seda tohutud maad, mille nimi on Nõukogudemaa". Arkadi Gaidaril oli jutustus väga ameerikaliku pealkirjaga "Tšuk ja Gek" (Chuck, Heck — on ootamatult tüüpilised ameerika nimed). See on kirjutatud 1939. aastal. See riik pole enam Nõukogudemaa ja 1939. aasta ei olnud selles riigis paljudele mitte kõige lõbusam. Kuid on palju lihtsaid arusaamu, mis ei sõltu ajas ega tingimustest, mis peavad saama seemneteks sinu peas ja see, mis nendest seemnetest kasvab, ei sõltu mitte riigist, vaid sinust endast.

Muuseas, ameerika ühiskond ei ole lootusetu. Seitsekümmend kaks protsenti küsitletutest tunnistavad, et hümni boikoteerimine ei ole patriootlik ja teise küsitluse kohaselt 61% küsitletutest ei kiida sellist "kommet" heaks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

30
Tagid:
hümn, lipp, Trump, Donald Trump, USA