Madriid on keelustanud Madriidi referendumi

"Lämmatada enamuse tahe!": miks Venemaa demokraatia pole õige

120
(Uuendatud 18:51 09.10.2017)
Kataloonia suveräänsusreferendumi läbiviimise ettepanekut toetab sealse elanikkonna enamus – 70 protsenti. Madriid on keelustanud referendumi, Hispaania politsei on viidud piirkonda

Viktor Marahhovski agentuurile RIA Novosti

Kõigepealt uudiseid kaugelt. Hispaania peaprokurör ei välistanud 1. oktoobrile kavandatud ja Madriidi poolt keelustatud Kataloonia autonoomiareferendumi eel Kataloonia presidendi Carles Puigdemonti vahistamist.

Kataloonia suveräänsusreferendumi läbiviimise ettepanekut toetab sealse elanikkonna enamus – 70 protsenti. Seejuures ei olegi Hispaaniast eraldumise pooldajaid nii palju, umbes 41-42 protsenti (tõsi, nad on üsnagi aktiivsed). Piirkonna elanike jaoks ei ole põhimõttelise tähtsusega mitte Hispaaniast eraldumise, vaid kollektiivse tahteavalduse korraldamise õiguse küsimus. See on ju demokraatia.

Peaprokurör ei välista Kataloonia presidendi vahistamist
© Sputnik / Мария Сибирякова

Niisiis ei toimu anud juhul tegelikult mingit demokraatia võidukäiku. Hispaania politsei on viidud piirkonda. Sotsiaalvõrgustikes levivad ülesvõtted sealkandis ringi liikuvatest veekahuritest. Paljusid aktiviste, sealhulgas kataloonia ametnikke on vahistatud. Konfiskeeritud on miljoneid hääletussedeleid. Madriid on blokeerinud võrgulehe, kus oli võimalik end referendumile registreerida ja iseseisvalt hääletussedel välja printida.

Hispaania välisminister seletas neil päevil Ameerika telejaamale, et referendum polegi demokraatia instrument. Referendum on diktaatorite tööriist. Just diktaatorid pöörduvad pidevalt üle demokraatlike instituutide pea otse rahva poole. Ka Franco (Euroopa biograafiliselt kõige edukam diktaator, kes ületas kõik õigeaegselt Hitleri, reetis natse, sõbrunes USA-ga ja suri rahulikult 70-ndatel) korraldas tervelt kaks referendumit. Nii et rahva otsene tahteavaldus ei ole mingil juhul õige meetod.

Esmapilgul kõlab see kui täielik kafka. Näiteks Šveitsis on pidevalt kõige erinevates küsimustes (alates "minarettide ehitamise lubamisest" kuni "kodanikupalga kehtestamiseni") ja kõikidel tasemetel (küladest kuni konföderatsioonini välja) toimuvad referendumid rutiin. Ja sõnaühend "Šveitsi diktatuur" kõlaks iga vähegi normaalse inimese poolt öelduna sama kummaliselt kui "polaarkaelkirjak".

Võib muidugi juhtuda, et üldrahvalikku tahteavaldust kasutavad ära ainuvalitsejad. Näiteks Katari emiir korraldas 2003. aastal referendumi, kus 96 protsenti hääleõiguslikest kodanikest (neid pole seal eriti palju) olid selle poolt, et emiir oleks ka edaspidi absoluutne monarh. Milleks tal seda vaja oli, on raske öelda. Kuid kindlasti pole sealne olukord võrreldav Kataloonia omaga.

Sisuliselt on tegemist lihtsa elutõega. Hispaania tahab jääda terviklikuks (mis on loomulik igale riigile) ja seepärast tahab riigi keskvõim lagunemise võimalused välistada. Ja kuna keskvalitsusel on neid võimalusi tunduvalt rohkem, kui Kataloonia iseseisvuse entusiastidel, siis lasebki Madriid Kataloonia referendumit paista halvas valguses ja keelustab selle täiesti seaduslikel alustel.

Venemaa välisministeerium nimetas toimuvat "Hispaania siseasjaks", mis on ka loogiline. Venemaa nõuab üldse avalikult võõrastesse suveräänsustesse mittesekkumist. Võibolla sellepärast heidetaksegi talle pidevalt "salajasi häkkerirünnakuid" ette.

Hoopis vähemloogiline on ükskõiksus, millega Kataloonia vabaduse lämmatamist vaatavad pealt Läänemaailma liidrid ja nende "avaliku arvamise diilerid", needsamad, kes hoiavad kõrgel Universaalseid Liberaalseid Väärtusi, mis ei tunne mingeid piire. Kodanike õigus oma tahet väljendada on ju ometi üks selliseid Universaalseid Põhiväärtusi.

26. aasta eest saavutatu oli aastatepikkuse pingutuse vili ja selle hoidmine on uue põlvkonna vastutada
© Sputnik / Юрий Абрамочкин

Kuid kogu trikk on hoopis muus.

Tegelikult on eesrindlik liberaalne mõte tänapäeval juba kaugele edasi arenenud. Tema jaoks on "otsene rahvavõim", nagu "enamuse tahegi", midagi ürgset ja primitiivset ning läbinisti vale.

Õige ja eesrindlik arusaamine demokraatiast maailma liberalismi seisukohalt seisneb hoopis muus.

Ja see puudutab ka meid teiega.

Pole raske märgata, et kõige eesrindlikumad ja lääne mõttega integreeritud Vene inimesed on praegu norus, vaatamata sellele, et presidendivalimisteni on jäänud kõigest mõni kuu. Enamus kodanikke, kuidas neid ka ei agiteeri, läheb ikka föderaalsetele valimistele, hääletab võimupartei poolt ja valib kevadel V. Putini (või tema järeletulija) ning teeb seda mitte sellepärast et valimistulemusi võltsitakse, vaid sellepärast, et nad eelistavad V. Putinit ja tema võimuvertikaali kõikidele teistele alternatiividele. Ja kõik see on kurb ja sunnib demokraatias pettuma.

Seepärast selgitavad eksperdid, Moskva Carnegie keskuse majanduspoliitika direktor näiteks, miks tegelikul demokraatial ei ole enamuse ja tema veidrustega mingit pistmist.

Ekspert kirjutab: "Arenenud demokraatia reaalseks saavutuseks ei ole mitte enamuse positsiooni omaksvõtt või grupiotsuste tegemise mehhanismide loomine, vaid vähemuste õiguste kaitse ja grupimõtlemise efekti edukas mahasurumine. Arenenud demokraatiad on loonud terve meetmete ja mehhanismide arsenali, mis kaitsevad ühiskonda enamuse diktatuuri eest."

Meetmed, mida nimetab guru, seisnevad lühidalt järgnevas. Enamuse käppade vahelt tuleb välja rebida kõik olulised otsustusküsimused ja anda need vahendajate klassile. Seal on loomulikult esindatud justkui "kõik vähemusgrupid", kes hakkavad omavahel kõiges läbi rääkima. Nad teevad seda kvalifitseeritult ja professionaalselt "arvestades kõikide vähemuste huve". Vahendajate klass koosneb igas vanuses, mõlemast soost ja erineva sättumusega diplomeeritud karjääriinimestest, kes kujutavad endast kokku juhtivat vähemust ja ongi demokraatia kandja.

Ja seepärast ei ole meie Venemaa demokraatia õige, sest siin tugineb ülim võim, presidendi oma, liialt miljonitele tumedavõitu mitteprofessionaalidele seal kusagil all. Õigeks muutub ta alles siis, kui võim antakse vahendajatele. Vahendajad hakkavad valijatele pakkuma erinevaid programme ja seejärel üksteisega kaubeldes ajama reaalpoliitikat.

… Kuidas see Tegelik Demokraatia tegelikkuses toimib, võib vaadata nende riikide pealt, kus see juba kaua eksisteerinud on.

Näiteks, vaadakem USA senatit, kus "kõikide ühiskonnakihtide esindajaid" mängivad millegipärast vaid mõne eliiteriala omandanud inimesed (juristid, poliitfunktsionärid ja diplomaadid koos sõjaväeakadeemiate kasvandikega), kes on omavahel läbipõimunud nagu luuderohi ja tihti juba mitmendat põlve.

Või uurigem Prantsusmaad, kus kolmandik elanikkonnast hääletab stabiilselt migratsioonipoliitika vastu, kuid tema arvamust arvestatakse veelgi vähem, kui üldsegi mitte. Ja kus kodanikud valisid väga demokraatliku protseduuriga nendele väljapakutud presidentide variantide hulgast suurepärase noore pankuri, raamatu "Revolütsioon" autori ja nägid mõne kuu pärast, et mingit revolutsiooni pole ja imepankuri reitingud on juba ammu muutunud negatiivseks.

Mis ma sellega öelda tahan. Võiks arvata, et edumeelse kaasaegse demokraatia peamine sisu on formaalselt mitmekesise, tegelikult aga ühtse vahendajate klassi võimu hoidmine. Määratluse järgi on see eliidi käes, kes elavad ülejäänud kodanikega võrreldes paremini ja on kõrgemalt haritud. Ja kes suudavad paremini tagada enda ja oma laste tuleviku.

Oma eesmärkide saavutamiseks on demokraatlik vahendajate klass võimeline žongleerima igasuguste väärtustega nii nagu talle pähe tuleb. Ta võib näiteks pisarsilmil tunnistada Kosovo demokraatlikku valikut. Ta võib ükskõikselt pealt vaadata Kataloonia iseseisvuspüüdluste lämmatamist. Ta võib eksalteeritult agiteerida õnnetute, purustatud riikidest tulevate põgenike vastuvõtmise poolt. Ta võib ilma igasuguse tundevärinata need riigid pihuks ja põrmuks lüüa ja tühermaaks muuta.

Ta võib otsustavalt hukka mõista aktivistide kinnipidamise kusagil Moskvas. Ta võib rahulikult sanktsioneerida kumminuiade, pisargaasi ja veekahurite kasutamise oma pealinnades. Ta võib kehtestada põhimõtte "rahva hääl on jumala hääl" aga võib ka mitte kehtestada, sest "referendum on diktatuuri tööriist".

Ja seepärast tähendab Venemaal eeskujuliku, nagu eesrindlikes maades, demokraatia pealetung saja viiekümnele meie maa kodanikule väga lihtsat asja.

Kõrgem võim lihtsalt loobub enamuse poole pöördumisest otse, üle vahendajate klassi peade. Sest temast, vahendajate klassist, saabki kõrgem mitmepealine võim, mis loovutab kergelt mõned oma peadest rahulolematutele valijatele ja kasvatab nende asemele sedamaid uued, kuid lämmatab see-eest edukalt "valdava enamuse diktatuuri".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

120
Tagid:
liberalism, demokraatia, referendum, Franco, Kataloonia, Hispaania, Venemaa
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde