Emmanuel Macron

Oheliku otsas Macron tahaks olla nagu Putin

42
(Uuendatud 13:08 12.02.2018)
Lõppude lõpuks oleks võinud Macroni mainekujundajad Burjaatiasse lennutada, kus Prantsusmaa president võiks mägijões haugi püüda, palja ülakehaga fotosessiooni korraldada ning oma imagole pisut "machot" ja mehisust lisada, millest tal niiväga puudu jääb

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor

Prantsusmaa presidenti ei tunne pärast suhtlemist Vladimir Putiniga Versailles's ja Lääne koalitsiooni kaotuse tunnistamist Süürias äragi. Ta hurjutab Angela Merkelit Saksamaa "lubamatu" kaubandusbilansi pärast, kasutab ÜRO tribüüni USA ametliku seisukoha kritiseerimiseks rahvusvahelise poliitika küsimustes ja teatab koguni, et "Prantsusmaa peab saama suurriigiks, mis oleks võimeline sekkume konfliktidesse üle kogu maailma".

Mis on juhtunud tagasihoidliku ja häbeliku pankuriga, kes valimiskampaania ajal "paipoissi" mängis? Küüniline vaatleja võiks arvata, et Prantsusmaa president püüab oma reitingu päästmiseks publikut rabada, kuid olukord on pisut keerulisem, kui esmapilgul paistab. Mõneti ebatüüpiliste tegude ja avalduste põhjal otsustades püüab Macron kopeerida toda ainsat poliitikut, kel on õnnestunud oma riigile maailma taseme geopoliitilise tegija staatuse tagasi tuua. Jutt käib Vladimir Putinist. Tõsi, probleem on selles, et oma ettekujutust "putinismist" ammutab Prantsusmaa liider ilmselt prantsuse meediast, järelikult kukub tal välja isegi mitte paroodia, vaid midagi odava võltsingu sarnast.

Venemaa president Vladimir Putin ja Prantsusmaa uus president Emmanuel Macron
© Sputnik / Алексей Никольский

Üheks ilmekaks näiteks on Macroni otsus Saint-Nazaire laevatehaste kohta, nendesamade, kus kurikuulsad "Mistral" sõjalaevad ehitati. Pärast Venemaa tehingute nurjumist muutus tehas maksuvõimetuks ja tundus, et Prantsuse presidenti, kui Rothschildi endist pankurit ja liberaalse majanduse pooldajat rõõmustaks vaba turumajanduse tingimustes mittehakkamasaava ettevõtte müük või tükeldamine. Kuid müümise või tükeldamise asemele otsustas Macron laevatehase riigistada, et see Itaalia konkurentidele ei läheks. See tekitas šoki meedias ja äriringkondades, kes olid varem Macroni tugevalt toetanud.

"Riigi huvides" osaluse suurendamine polnud hoopiski see, mida Prantsusmaa presidendilt oodati. Teda hakati isegi süüdistama niinimetatud majanduslikus natsionalismis. Kui vaadata termini "majanduslik natsionalism" kasutamist poliitilise kriitika instrumendina, siis esimeseks "majanduslikuks natsionalistiks" Euroopa poliitikas oli ja on jätkuvalt Vladimir Putin.

Kahjuks sellega loetelu, mida Macronil on õnnestunud õigesti kopeerida, lõpebki. Edasi kopeeris ta Putinilt vaid seda, mida talle on omistanud Lääne meedia, kuid millel tegelikkusega pole mingit pistmist. Näiteks meeldib Läänele süüdistada Putinit teatud impeeriuminostalgias ja ajaloolises revanšismis, samuti selles, et ta kasutab välispoliitilisi konflikte sisepoliitiliste probleemide lahendamiseks. Järgides sama loogikat käitub Macron nagu suure geopoliitika väike gigant, mis kõrvalt vaadates paistab kergelt koomilisena.

Ajal, kui Pariisis toimub tööseadusandlusega rahulolematute ametiühingute demonstratsioon, teeb Prantsusmaa president katseid sekkuda Põhja-Korea tuumakriisi ja avaldada USA presidendile survet Pariisi kliimakokkuleppe allkirjastamiseks.

Hiljutises intervjuus Le Pointile teatas Macron: "Prantsusmaa peab saama suurriigiks – ja punkt. Ma tunnistan siinjuures oma suurustavat kõnepruuki."

Venemaa lugeja võib Prantsusmaa liidri sellise avalduse üle naerda, kuid kui sellised mõtted tema peas tõepoolest ringlevad, siis ootavad meid ees väga huvitavad sündmused, mis võivad tõsiselt mõjutada mitte ainult transatlantilist ja vaid ka euroopasisest ühtsust.

Macroni evolutsiooni jälgides võib jääda mulje, et teatud murdepunktiks sai tema jaoks arusaamine, et Lääs on Süürias kaotanud. Prantsusmaa poliitikule on see tõdemus topeltvalulik, sest Süüria on endine Prantsusmaa territoorium ja koloonia, mida veel suhteliselt hilise ajani peeti Prantsusmaa postkoloniaalsesse mõjusfääri kuuluavaks. Nüüd tuleb välja, et tuli Putni ja rikkus kõik ära.

Ta päästis surmamõistetud Assadi ja näitas, et isegi piiratud ressurssidega on võimalik muljetavaldavat tulemust saavutada. On põhjust muuta oma vaateid maailmale ja ootusi reaalsustele. Macroni käitumise põhjal otsustades põeb ta suurt igatsust kadunud impeeriumimeelsuse järele, kuigi tema kibestumises on äratuntav Putini loogika ja käitumine.

Praegu valmistavad vene ja prantsuse diplomaadid ette Macroni vastuvisiiti Venemaale.

Pärast seda, kui Macron pidas vastu paar tundi suhtlemist Venemaa liidriga Versaille"s, kiitis Lääne meedia mitu päeva Prantsusmaa presidendi mehisust ja võitlejaomadusi, mis võimaldasid tal isiklikus vestluses Putinit kritiseerida. Tõenäoliselt tahaks Macron näha ajalehepealkirjades nüüd kiitust selle eest, et tal õnnestus seda korrata ka Moskvas. Räägitakse, et auahnus on prantsuse poliitikute kutsehaigus, kuid seda pahet tuleb Venemaa huvides ära kasutada. Lõppude lõpuks oleks võinud Macroni mainekujundajad Burjaatiasse lennutada, kus Prantsusmaa president võiks mägijões haugi püüda, palja ülakehaga fotosessiooni korraldada ning oma imagole pisut "machot" ja mehisust lisada, millest tal niiväga puudu jääb.

Pärast esimest kohtumist Putiniga sai Macron sellise pragmatismilaengu, et ta loobus Assadi kõrvaldamise ideest ja tunnistas CNN-le, et ilma koostööta Venemaaga ei ole võimalik lahendada ühtegi maailmapoliitika tõsist küsimust, tähendab, Venemaaga tuleb kokku leppida. Võimalik, et järgmine kohtumine Putiniga innustab adekvaatsemale arusaamisele ka teistest rahvusvahelise poliitika küsimustest — näiteks Ukrainast.

Kui Emmanuel Macron oleks tõepoolest olnud huvitatud Prantsusmaa staatuse taastamisest maailmariigina, siis oleks koostöö Moskvaga tähtsates küsimustes selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidanud. EL aktiivne osalemine Euraasia integratsioonis ja Hiina "Üks vöö — üks tee" (mille realiseerimisest on Venemaa äärmiselt huvitatud) võiks saada Prantsusmaa majanduse võimsa tõusu faktoriks. Koostöö Venemaaga Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas võimaldaks järsult vähendada territoriaalseid riske, mis on Prantsusmaa jaoks täna nii aktuaalsed.

Probleem on aga selles, et Macronil on üsna lühike ohelik ümber kaela ja rahvuslik eliit, mis ei ole Prantsusmaa suurriiklikust tulevikust üldsegi huvitatud, muudkui sikutab seda. See on kurb, kuid ei maksa unustada, et mõnikord on oheliku otsast võimalik end ka lahti rebida. Võibolla annab Moskva vaba õhk talle selleks innustust.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

42
Tagid:
putinism, Emmanuel Macron, Vladimir Putin, Moskva, Prantsusmaa
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde