Rein Müllerson

Rein Müllerson Krimmis: unipolaarse maailma ajastu on lõppenud

252
(Uuendatud 15:09 24.09.2017)
Rahvusvahelise meediaklubi Formaat A3 kutsel Krimmi külastanud Tallinna Õigusinstituudi direktor, õigusteaduste doktor professor Rein Müllerson rääkis oma visioonist tänase maailma poliitilise olukorra suhtes

TALLINN, 20. september — Sputnik. Müllerson vastas ühtlasi Krimmi RIA Novosti küsimustele poolsaare poliitiliste ja sotsiaalsete perspektiivide kohta.

Te olete Krimmis esimest korda, millised on Teie muljed?

Olen siin juba kolmandat päeva, esimese päeva veetsin Jaltas, külastasin Livadiat ja teisi vaatamisväärsusi. Kõik meeldis, käisin palju jalgsi, meri on ideaalne, ilm ja loodus suurepärane. Ja siin on hästi rahulik. Pingeid ei ole, kui ehk ainult liiklusummikud. Erinevalt Prantsusmaast ja Inglismaast, kus tänavatel on relvastatud politseinikud – seal on see hädavajalik terrorismivastane abinõu. Siin aga on väga õnnis sotsiaalne kliima.

Te olete turistidega suhelnud, mida nemad räägivad?

Turistid, põhiliselt venelased, on rahul. Mererannas on väga palju rahvast, ööelu pulbitseb.

Aga mida öelda negatiivsest küljest, kui olla objektiivne?

Teed võiksid siledamad olla. On pisipuudusi, aga need ei ole häirinud.

Te osalesite avatud kohtumisel "USA, Euroopa, Venemaa: ideoloogiate põrkumise geopoliitika". Kuidas kõik läks? Mis Teie hinnangul Krimmi elanikele muret teeb?

Konverentsil kõnelesin ma USA, Lääne ja Venemaa vahelise koostöö perspektiividest, propagandasõjast, mis on praegu karmim kui külma sõja aastatel. Oli palju küsimusi, seda ka Krimmi kohta. Iseäranis suurt huvi tundsid Krimmi eestlaste kogukonna esindajad. Vestlesin krimmitatarlaste esindajatega, käisin vaatamas Simferopoli peamošee ehitust. Kõik esitasid igasuguseid küsimusi: nii referendumi kui ka USA poliitika kohta ja palju muu kohta.

Ning milline on Venemaa roll geopoliitilises protsessis?

Venemaa on kujunenud üheks maailma geopoliitilise kaardi pooluseks. 1990. aastatel oli maailm unipolaarne, poolusega USA-s, nüüd on ilmunud uued keskmed: Hiina, Venemaa, kes perestroika järel oli nokdaunis, India ja isegi Iraan.

Teid nimetatakse punaseks professoriks, olete üks Pronkssõduri teisaldamise vastasele "Kolmeteistkümne kirjale" allakirjutanuist. Kuidas Te hindate selle öö tagajärgi – eeskätt Eesti ühiskonna jaoks?

Esiteks, mina ei ole millelegi alla kirjutanud, ma töötasin toona Inglismaal. Ma olen eestlane, aga ma olin Pronkssõduri teisaldamise vastu. Aga see, et ma millelegi alla kirjutasin, on müüt. Kuigi asi pole selles, kas kirjutasin alla või mitte. Võib-olla see mälestussammas segas linnaliiklust, seisis vales kohas. Ent tegemist on mälestussambaga ja see oleks tulnud viia Kaitseväekalmistule auavalduste saatel. Sellised mõtted olid. Isegi Venemaa patriarh Aleksei Teine pakkus abi selle küsimuse lahendamisel. Kuid valitsus otsustas omamoodi ja korraldas üleviimise 9. mail. Loomulikult põhjustas see mässu.

Tagajärjed osutusid Eesti ühiskonnale üsna tõsisteks. Esmajoones seetõttu, et kuni sõduri teisaldamiseni oli lõhe põliseestlaste ja venekeelse elanikkonna vahel, mis oli teravalt tajutav vahetult pärast Eesti isesisvuse taastamist, hakanud silenema. Paljud venelased said Eesti kodakondsuse, vene noored hakkasid märksa enam eesti keelt rääkima ja nii edasi. Ilmnes selgelt positiivne suundumus kogukondade sulandumise poole. Aga "pronksiöö" paiskas lõimumise paljude aastate jagu tagasi.

Millised tagajärjed aga olid sellel ööl üleeuroopalises mõõtkavas? Võtavad ju mõnedki riigid praegu eeskuju Eesti valitsuse tolleaegsest tegevusest?

Ma arvan, et üleeuroopalises mastaabis ei olnud sel sündmusel suuremat tähendust. Esialgu, vahetult pärast mälestussamba teisaldamist ilmnes mõnedes Euroopa riikides, näiteks Inglismaal negatiivne suhtumine Eesti poliitikutesse. Seejärel aga toimusid Moskvas Eesti saatkonna ees meeleavaldused ja negatiivne suhtumine Eestisse muutus järk-järgult otse vastupidiseks. Kuid ma ei arva, et leiduks otsene seos tänase päevaga ja võitlusega mälestussammaste vastu teistes riikides.

Tuleme tagasi Venemaa, USA ja Euroopa vastasseisu juurde. Millisel seisukohal on Eesti ja millise seisukoha ta pigem peaks võtma, arvestades seda, et Venemaa on alati olnud keeruline naaber ning Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige?

Muidugi on Eesti tänane välispoliitika täielikult allutatud USA poliitilistele huvidele, kulgeb ilma igasuguste kõrvalekaldumisteta Ameerika Ühendriikide kiiluvees. Aga see ei tähenda sugugi, et kogu Eesti ühiskond seda suunda toetab. Valdav osa ühiskonnast on ülepea oma muredega hõivatud, nagu igal pool, aga ärimehed, põllumajandus- ja tööstusettevõtete töötajad on vägagi rahulolematud. Sest nendel kaovad töökohad, kaovad sissetulekud. Võtame näiteks Nord Streami. Eesti sõdis sellele viimse võimaluseni vastu, seepärast rajati gaasitoru Soome poolele. Soomlased said endile töökohti, soomlased said raha, Eesti jäi ilma miljonitest eurodest ja sadadest töökohtadest. Eesti ohverdab oma majandushuve geopoliitilistele huvide kasuks, ent seda mitte Eesti, vaid USA huvides.

Te tunnistasite, et paljud lääneriigid vaikivad poolsaarel toimuva maha. Samas aga oskavad nende riikide kodanikud ka ridade vahelt lugeda ja mõistavad, mis toimub? Aga mida nad mõistavad?

Arvan, et nende riikide kodanikud Krimmi probleemidele eriti ei mõtlegi. Erinevalt Ida-Ukrainast on siin vaikne. Krimmist räägitakse vähe ja see on hea näitaja. Tähendab, muresid eriti ei ole. Paar päeva tagasi lugesin ühest lääne ajalehest küsitlust teemal, kus on kõige parem pensionipõlves elada. Seal mainiti nii Costa Ricat kui Maltat kui ka Portugali, mina aga mõtlesin – Krimmis. Lääne pensionärid on heal järjel, neile siin meeldiks.

Kas toimub ka mingisuguseid protsesse Krimmi tunnistamiseks Venemaa omaks?

De facto toimubki. De facto ja de jure ühendamiseni läheb veel muidugi pikalt aega. Kuid mantrate kordamine Krimmi tagasiandmise teemal on möödas. Usun, et Krimmi juriidiliselt Venemaa osaks tunnistamine leiab aset, aga seda järk-järgult, tasapisi, ilma valjuhäälsete avaldusteta. Jupikaupa tühistatakse sanktsioone, mida praegu mainitakse enim seoses Donbassi, aga mitte Krimmiga.

Rong on siiski liikuma hakanud. Kuidas saab istuda kabinetis, ilma kusagil käimata, ja hukka mõista midagi, mida kunagi näinud ei ole? Täpselt nagu stagnaaegadel, kui korraldati kohtumõistmine Brodski üle: "Ma pole küll Brodskit lugenud, aga mõistan hukka!"

Olete kuidagi täheldanud, et aastatega, mis lõpevad numbriga 9, on seotud teatud kvaasimaagilised tsüklid, algavad või lõpevad sõjad või terved ajastud. Mida on meil oodata 2019. aastast?

Loodan, et mitmepolaarse maailma tugevnemine põhineb jõudude tasakaalul. Eeldan, et USA võtab käsile oma sisepoliitika ja keskendub oma probleemidele. Üliriigiks jäädes peab ta ka segadustest välispoliitikas jagu saama, lakates seeläbi hegemooniks olemast.

Mida Te Euroopasse naastes Krimmi kohta kõigepealt räägite?

Agiteerin ärimeestest sõpru seda poolsaart külastama. Ning sealne eestlaste diasporaa sooviks väga, et Eesti aitaks neil mitmesuguseid küsimusi lahendada.

252
Tagid:
geopoliitika, Pronksiöö, Rein Müllerson, Donbass, Krimm
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde