Läti ja Venemaa lipud

Kes hoiab lätlasi Venemaa-hirmus

87
(Uuendatud 09:13 08.09.2017)
Kuidas lätlaste ja venelastega jääb? Praegune teater jätkub. Kunstiteatris on suur lava ja väike lava. Täpselt samuti lavastatakse üht ja sama näidendit ka poliitikas, ainult et erinevates keeltes

TALLINN, 31. august — Sputnik. Läti riigi 100. aastapäeva lähenedes üllitas Janis Urbanovitš läti ja vene keeles ajalooliste artiklite kogumiku "Kuidas loodi Läti riik. 1917". Milline on meie riik täna ja kuidas edasi areneb? Sellest rääkis väljaandele Neatkarīgā Läti Seimi "Koosmeele" partei fraktsiooni esimees Janis Urbanovitš, vahendab portaal Inosmi.

Koosmeel — (läti keeles Saskaņa) on Läti vasaktsentristlik erakond. Erakond asutati valimisliiduna 21. novembril 2009 ning 10. veebruaril 2010 ühineti ühtseks parteiks. Erakonna juht on Riia linnapea Nils Ušakovs – Wikipedia.

NRA: Milliste mõtetega lähete vastu Läti 100. aastapäevale?

Janis Urbanovitš: Mõtteis pole mingit juubeldust. 100. juubeliürituste taustal toimuvad Seimi 13. koosseisu valimised, mille kampaanias ilmnevad need ebameeldivaid varjundid, traditsioonid ja rituaalid, mis meie riigis levinud on. Kui laetuli põlema panna, paistavad kõik tülid ja prussakad selgemini välja.

Mulle tundub, et lätlased hakkavad jälle omavahel kisklema ja kuulutavad valimispäevani välja, et mingil juhul ei lähe nad koalitsiooni "Koosmeelega" ja sõltumata sellest, mitu kohta seimis "Koosmeel" saab – neid kohti saab olema palju – jääb ta opositsiooni.

Ja mis siis sellest? "Koosmeelt" see ei kahjusta – me oleme igavese opositsiooni rolliga juba harjunud. Meiega on kõik korras.

Tähendab, te olete sellise olukorraga rahul?

Mina ei ole. Inimese ja Läti patrioodina mulle see ei meeldi. Kuid ma ei näe ka põhjust, et sellepärast ülemäära muretseda. Poliitikuna pole opositsioonis olemine mulle probleemiks, kas tõesti peaksin ma Don Quijote"na tuuleveskitega võitlema? Kuid on asju, mille üle tasuks mõtiskleda.

Näiteks, kuidas lätlaste ja venelastega jääb? Kahjuks praegune teater jätkub. Kunstiteatris on suur lava ja väike lava. Täpselt samuti lavastatakse üht ja sama näidendit ka poliitikas, ainult et erinevates keeltes. Isegi naljad on samad. Ja traditsioonid on sarnased, näiteks poliitilisel maastikul konkurentsi puudumine. Osatäitjad küll muutuvad, kuid näidend on sama. Vaataja ostab vaid pileti ja aplodeerib.

Mõlemad pooled on olukorraga harjunud ja sellega leppinud. Valija aga ei oota ega nõuagi meilt midagi. Läti valijat hirmutatakse pidevalt, et kohe-kohe tulevad venelased ja saabub viimnepäev.

See hirmutamine jätkub, sest see töötab. Ja mitte Krimmi sündmused ei loonud seda hirmulugu, et venelased tulevad ja alistuda ei maksa. Pärast Krimmi muutus see vaid globaalsemaks, sellele võib nüüd rohkem aega ja raha kulutada. Hirmutajaid valitakse, nende vahel käib võistlus selle peale, kes rohkem hirmutab. See omakorda viib veelgi suuremale hirmule ja mõned hääletavadki selliste hirmutajate poolt.

Samal ajal lahkub riigist töövõimeline, nii kvalifitseeritud, kui kvalifitseerimata elanikkond, sest inimesed mõistavad, et midagi ei muutu. Me elame selle rumaluse keskel, selles peegelduste maailmas, ja see on nii suur, et kõik muu on tühiasi. Tühiasi on näiteks, mis toimub pensionidega. Mõnedel on pension nii suur, et palka pole neile vajagi, see on neile tüliks.

Endised presidendid ja Konstitutsioonikohtu kohtunikud saavad üüratuid pensione. Teistel ei piisa pensionist isegi toidu ostmiseks. Kes need tohutud pensionid kinni maksab? Väikeste pensionide saajad. Pensionide saajad maksavad pensionidelt tulumaksu. Inimesed on kogu elu töötanud ja maksnud makse, millest neile nüüd pensione makstakse ja nendelt pensionidelt maksavad nad jälle makse. Kas see pole absurdne.

Kuid seda absurdi ei saa muuta, sest sellega pole aega tegelda, tuleb mõelda sellele, et venelased tulevad. Tuleb polügoonil laskmist harjutada, kaevikuid kaevata ja punkreid ehitada. Uutele haubitsatele tuleb vaateväli tagada, et nendest tulistada saaks. Ja kui seal elavad mingid inimesed, mingid pensionärid, kui seal on mingid vanadekodud, on tulistamine raskendatud.

On ju selge, et tullakse kallale ja on selge, kustpoolt. See, et oleme NATO"s, ei tähenda midagi.

Idapiiril tuleb puud maha võtta, inimesi pole seal vaja – sõitku minema!

Venemaa on hakanud keelduma Läti sadamatesse suunduvatest vedudest, illustratiivne foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Sellest, et inimestele on piirid lahti, on palju kasu! Inimesed ei kogune protesteerima sellepärast, et nad võivad ära sõita, nad ei varasta ega röövi, sest nad sõidavad minema. Politseil on tööd vähem, vähem on autosid, mille liiklust reguleerida tuleb.

Ja poliitikud ei pea rääkima tõsistest asjadest, sest käib kahe teatrisaali poliitika. Sellega on nii lihtne manipuleerida – mis võib ässitamisest ja haukumisest veel lihtsam olla.

Kohalike omavalitsuste valimistel oleks võinud minna mitut moodi. Võibolla oleks Läti venekeelne valija teinud oma valiku erinevate Läti parteide vahel. Kuid valimiskampaania ajal sai ta nii palju hoope, et valimistepäeval oli urnide juures seisvatel venekeelsetel valijatel käes ainult üks nimekiri – "Koosmeele" oma.

Riia linnapea Nils Ušakovsil keelati sotsiaalvõrgustikes vene keeles kirjutada, haridus- ja teadusminister Karlis Šadurskis mõnitas vene koole, Seimi saadik Edvīns Šnore sõima venelasi täideks. Ja Läti venelased mõtlesid nii: "Mul on valida, kas hääletada "Koosmeele" poolt, kuigi ma olen nendes võibolla pettunud, või üldse mitte hääletada. Ei saa ma ju ometi hääletada nende poolt, kes vihast minu vastu hambaid irevile ajavad."

Äkki nii nagu me riigi 100. juubelit tähistame, nii elamegi järgmised 100 aastat?

Kardan, et mitte. Paistab, et lähima kümnendi jooksul saame näha veelgi madalamat elatustaset kui praegu. Saame näha, et inimesi ei jätku. Selle tühiku täidavad teised – muulased. Nendeks ei ole mitte kohustuslikus korras Lätti toodavad murjanid ja maurid. Ei, need saavad olema samasugused heledanahalised nagu meiegi – ukrainlased, moldaavlased, valgevenelased, venelased. Kes iganes, kuid need saavad olema muulased. Nendel pole siin haudu, mida hooldada.

Aga Läti venelastel, kes elavad siin juba ammu, on siin ka hauad, mida hooldada tuleb. Lätlastes on sügavalt juurdunud kapusvētki traditsioon (surnuaiapüha – kalmistutel surnute mälestamine suve viimasel nädalal), kuid ka Läti venelased korrastavad suure hoolega oma lähedaste haudu. See ühendabki meid.

Mis meid veel ühendab? Ettemääratuse tunne, fatalism, et nii, nagu on, ongi hea. Ka see pole paha.

Kuid kui sellele lisaks hirmutatakse pidevalt… on see sisuliselt kuritegu. Hirmutada, hirmutada ja hirmutada ja haubitsad on meile sihitud. Keegi ei tule kallale, kuid kõik on hirmul. Mis me nüüd edasi teeme?

Te räägite hirmust. Kuid kas Venemaad ei maksa siis karta?

Ma ei ole öelnud, et hirm on irratsionaalne. On ka ratsionaalne. Selge see, et meil on keeruline naaber.

Napoleon on öelnud, et geograafia on nagu kohtuotsus. Kui Läti asub Venemaa kõrval, siis sõltub meie heaolu sellest, kus me asume ja olulised on head suhted Venemaaga. Need suhted peavad olema paremad, kui teistel riikidel. Mitte Venemaa pärast, vaid meie endi pärast. Tegelikult tuleks nende üle, kes hurjutavad transpordiminister Uldis Augulist, et ta püüab koostööst Venemaaga oma haldusalale mingit kasu saada, kohut mõista.

Ta ei taha seda kasu ju mitte venelastele, vaid Lätile. Kuid sotsiaalvõrgustikud on tulvil reetmisetteheiteid. Samuti rünnati põllumajandusminister Janis Duklavsit ja rahandusminister Dana Reiznietse-Ozols"it selle eest, et nad kohtusid Venemaa kõrge ametiisikuga. Ometi nad rääkisid seal Läti majandusele tähtsatest küsimustest, kuidas toita teiste hulgas ka neid, kes Putini kavatsustest zombeeritud on.

Lõuna-Euroopa riikide poliitikud ja avalikkus suhtuvad Venemaasse teisiti, kui Lätis, Itaalias, Portugalis ja Kreekas, seal pole suhtumine üldse nii terav…

Nad ei konkureeri Lätiga vihkamises, sest selles konkureerida pole võimalik. Vanades demokraatiamaades ei lähe selline rahva lollitamine irratsionaalse hirmutamisega läbi. Seal öeldakse: Kas te peate meid purulollideks või? Meile, NATO riigile tuleb kallale Venemaa, kelle sõjaline võimsus on NATO omast mitukümmend korda väikesem?"

Kuid Krimmi Venemaa ju vallutas. Kas see pole agressioon?

Venelaste tuleku jutt ei alanud Krimmist, vaid juba 1992. aastal. Boriss Jeltsin andis Lätile vabastuskirja, kuid juba poole aasta pärast ilmusid loosungid "venelased tulevad" ja "lätlane, ära alistu!"

Pärast Krimmi said rahvuskonservatiivid öelda: nad nägid seda ette, et Venemaa muutub agressiivseks…

Naaber on meil keeruline, raske iseloomuga, selliste impeeriumimeelsete traditsioonidega. Ma ei vaata naabri peale ilma kriitikata, ma vaatan adekvaatselt. Kellele tuleb kasuks, kui vaatame asjadele moonutatult, taome vastu rinda ja karjume: "Kohe, kohe tulevad!"

Las militaristid valmistuvad sõjaks, see ongi nende töö, kuid kogu ühiskonna hirmu all hoidmine on kuritegu. Inglastel oli film Daugavpilsist ja "rohelistest mehikestest", kes sinna tungivad. Selline film õõnestab meie konkurentsivõimet. Heakene küll, see on eraldi teema, mille inglased läbi mängisid, et keegi sellest kasu saaks. Kui aga lätlased räägivad üksteisele ja kogu maailmale, et venelased tulevad, et me anname neile vastulöögi ja kui kaua me oleme võimelised vastu pidama, siis on see jutt potentsiaalsele investorile, et ta Lätti ei investeeriks.

Kuid mõtet, et meile ei ole võõraid vaja, ei saa pidada ebapopulaarseks.

Meile on vaja võõrast raha, võõraid investeeringuid, kuid rindepiirkonda, milles olevaks oleme me iseend kuulutanud ja "reklaaminud", investeeringud ei tule.

Kõige parem kaitse ja julgeolek oleksid paljud välismaa investeeringud siin. Kogu maailmast. Kus on USA investeeringud? Ainult riigikaitses. Tuleks kasvõi Donald Trump ise siia ja ehitaks midagi.

Venelased ostsid ära meie piimatööstuse. Mis selles halba on? See on suurepärane. Meie piimatootjatel on, kellele piima müüa, saab leedulastega konkureerida. Meile on mistahes investeeringuid vaja. Meie majandus ei oleks nii ebakindel, kui siin oleksid Vene, Hiina, Kasahhi investeeringud. Valgevenes käib võistlus hiinlaste, venelaste, poolakate ja teiste vahel selle pärast, kes investeerib.

Valgevenelased oskavad geograafiat oma huvides ära kasutada. Aga kuidas meie oma asendit kasutame? Meile on geograafia nagu surmaotsus. Meie geograafiline asend oleks nagu meie suurim õnnetus — ei vedanud. Mina aga ütlen – meil on sellega vedanud! See on õnnistus, et meie kõrval on selline tohutu toorainerikas turg. See, et meil, Lätis on palju venelasi – see on meie suur õnn, sest ei saa olla paremaid Venemaaga heade suhete loomise lobiste, kui on lätlastega rahus ja sõpruses elavad venelased.

Mind süüdistatakse venemeelsuses ja väidetakse veel igasugu muid rumalusi. Mis pistmist on mul Venemaaga? Elagu ta oma juhtide ja traditsioonidega nagu õigeks arvab. Mind huvitab, kuidas inimesed Lätis elavad. Ja meie ei hakka Lätis hästi elama niikaua, kui me ei suuda oma geograafilist asendit ära kasutada. Ma plaksutan Augulisele ja Duklavsile, kes muretsevad selle pärast, et Läti ei jääks tühjade pihkudega. See on normaalne patriotism, riiklik mõtlemine.

Ma ei taha sanktsioonidest loobumist ja me ei saagi nendest loobuda, sest sanktsioonid kehtestati meie valitsejate teadmata ja need tühistatakse samuti ilma nendeta. Me saame vaid kommenteerida: hea, et kehtestati, hea, et tühistati.

Kellele hea?

Mitte meile. Kuid kasvatuslikku efekti, mida sanktsioonidega saavutada loodetakse, ei ole. Venemaa ei muutunud rahuarmastavamaks sellest, et talle sanktsioonid kehtestati.

See ei alanud Krimmist. Venemaa on kogu aeg halb olnud. Russofoobia ei ole mitte ainult Lätis, see on levinud mood. Ei saa öelda, et Venemaa süüst puhas on. Kes meist patuta on? Kes meist pühak on? Mitte keegi. Kes, kelle vastu, millal alustas, kes alustas? Mis Lätil sellest? Tuleb oma riigi pärast muretseda.

Kuid lätlased lahkuvad. Sõidavad isegi orjatööle, tegema sellist tööd, mida siin oleks häbi teha, sest naaber näeb. Siin ei taha lätlased klassivennale sulaseks olla aga Inglismaal laadivad pakistaanlase juures pahkunud kätega sügavkülmutatud spargelkapsast.

87
Tagid:
koosmeel, seim, erakond, Nils Ušakovs, Janis Urbanovic, Läti, Venemaa
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde