Illustreeriv foto

"Uut külma sõda" oleks saanud vältida

91
(Uuendatud 14:18 03.09.2017)
Lääne dissidendid, kes parem- või vasaktsentristlikke parteiseid ühendava neoliberaalse konsensuse tagasi lükkavad, ei saa olukorraga rahul olla. Nad on kas Venemaa pettuse ohvrid või tema agendid

TALLINN, 25. august – Sputnik. Ajakirjanik Thomas L. Friedman avaldas 02. mail 1998 väljaandes The New York Times George Kennan "iga tehtud intervjuul põhinenud artikli, vahendab portaal Inosmi Ühendriikide väljaannes The National Interest ilmunud artikli.

"Arvan, et see on uue külma sõja algus," ütles Kennan, vastates küsimusele Clintoni administratsiooni otsuse kohta laiendada NATOt endise Varssavi lepingu organisatsiooni (VLO) riikidega ja jätta Venemaa ilma võimalusest alliansiga liituda. Kennan jätkas: "Ma arvan, et aja möödudes reageerivad venelased sellele üsna vaenulikult ja see mõjutab nende poliitikat. Ma pean seda traagiliseks veaks."

Edasi kirjutas Friedman, et "kui meil veab", ütlevad ajaloolased kunagi, et "Venemaa jätkas vaatamata NATO laienemisele demokratiseerimise ja vesterniseerimise kursil ja sai järk-järgult Euroopa osaks. Kui meil ei vea, siis ütlevad nad, nagu hr Kennan ennustas, et NATO laienemise tõttu on NATO sunnitud kas jätkama laienemist Venemaa piirideni, mis viib uue külma sõjani, või lõpetama laienemisprotsessi pärast kolme uue liikme vastuvõtmist ja vedama Euroopasse uue eraldusjoone."

Kennani ja Fridemani pessimistlike ennustuste õigsust kinnitav tulevik ongi käes. USA ja tema Euroopa liitlaste katsed tõmmata Georgia oma orbiidile provotseeris 2008. aastal sõja Venemaa ja Gruusia vahel. Katsed kallutada Ukrainat astuma Euroopa Liitu ja NATOsse provotseeris Venemaad Krimmi annekteerima ja vahendatava sõjategevuse Ida-Ukrainas, mis kestab siiamaani.

Kui unustada sõda, kuidas siis üldse elada
© Sputnik / РИА Новости

Kõikide nende tegevuste tulemusena, mida Moskva nimetab kaitsemeetmeteks, Lääs aga agressiivsuseks, vastasid USA ja tema liitlased rahaliste sanktsioonide kehtestamisega. Putini valitsus omakorda jätkas provokatsiooniliste sõjaliste sammude astumist, sealhulgas sekkus Süüria konflikti ja võimalik, et ka USA valimiskampaaniasse, et Hillary Clintoni võidušansse vähendada.

Täna võib Venemaa-Ameerika suhteid iseloomustada Kennani fraasiga: "uus külm sõda". Kui meil oleks vaja täiendavaid tõendeid, võib selleks pidada külma sõja vaimus makkartistliku paranoia taastumist, seekord aga mitte konservatiivide, vaid liberaalide leeris, kellest paljud usuvad siiralt, et Vladimir Putin on tõepoolest vastutav Clintoni kaotuse ja Donald Trumpi võidu eest presidendivalimistel.

Selline selgitus on mugav õigustus Clintoni valimiskampaania katastroofilisele läbikukkumisele ja demokraatliku partei langusele tervikuna, tema osalus USA riigivõimus on viimase 100 aasta väikseim.

Paljud neokonservatiivid ja demokraadid puhuvad aktiivselt lõkkele russofoobia leeki. End ajutiselt Iraagi katastroofilise sõja toetamisega määrinud neokonservatiivid, kellel on nostalgia külma sõja järele, võivad taastada oma mõju, koondades Washingtoni ja Ameerika rahva uue külma sõja idee ümber Vladimir Putini vähenenud postimperialistliku Venemaa Föderatsiooni vastu.

Meile sisendatakse aktiivselt, et Venemaa kujutab endast ohtu, mis on mõõtmetelt võrreldav Nõukogude Liidust lähtunuga. Meile sisendatakse, et erinevalt NSV Liidust, mis lääne liberalismi kukutada ja seda marksismi-leninismiga asendada tahtis, püüab Putini Venemaa levitada selliste populistide nagu Trump ja Marine Le Pen "alternatiivset õiguslikku" neofašismi ideoloogiat Euroopas ja Läänemaailmas tervikuna.

Nii nagu Venemaa sekkumine 2016. aasta presidendivalimistesse on õigustuseks Clintoni kampaania läbikukkumisele, nii võtab Venemaa globaalne ideoloogiline vandenõu USA ja Euroopa tsentristlikult establishmendilt igasuguse vastutuse praeguse transatlantilise populistliku mässu eest uusliberaalse kaubandus- ja migratsioonipoliitika vastu.

Lääne dissidendid, kes parem- ja vasaktsentristlikke parteisid ühendava neoliberaalse konsensuse tagasi lükkavad, ei saa olukorraga rahul olla. Nad on kas Venemaa pettuse ohvrid või tema agendid! Täna interpreteerivad paljude parem- ja vasaktsentristlike parteide esindajad populistlikke liikumisi samamoodi nagu parempoosed interpreteerisid kodanikeõiguste kaitse liikumisi enamiku 20. sajandi jooksul –vandenõudena, mille taga on Moskva.

Kunagi see palavik taandub. Kümne aasta pärast võib praegune Venemaast lähtuv oht tunduda mingite sise-eesmärkide saavutamiseks provotseeritud ajutise meeltesegadusena, nagu see oli 1920-ndate ja 1950-ndate aastate "punase ohuga". Aja möödudes teeb president Trump või tema järeletulija võibolla valiku teise külma sõja deeskaleerimise ja pingelõdvenduspoliitika kasuks Nixoni ajastu vaimus.

Kuid arvestades, et üks kahest peamisest parteist — demokaraadid, samuti valdav enamus Ameerika välispoliitilisest establishmendist (kes Venemaa ohu kuulutamisest kasu saab), on täis otsustavust saavutada teise külma sõja lõkkelepuhumine, on sula saabumine suhetes äärmiselt vähetõenäoline.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

91
Tagid:
külm sõda, NATO, Donald Trump, Hillary Clinton, Balti riigid, Venemaa