Moskva ja Washington räägitii Ukrainast

Moskva ja Washingtoni Ukraina-kõnelused: millest rääkisid Surkov ja Volker

66
(Uuendatud 11:38 05.09.2017)
Ühendriikidel pole Venemaaga Ukraina saatuse üle kauplemiseks Minski leppeid tarviski. Neil on vaja vaba läbirääkimisteruumi, kus saaks alustada valgelt lehelt ilma Prantsusmaa, Saksamaa, Kiievi ja Donbassita, selleks, et Venemaaga kahekesi omavahel kokku leppida.

Rostislav Ištšenko, RIA „Rossija Segondja" vaatleja

Vaatamata sellele, et Venemaa ja USA presidentide eriesindajate Vladislav Surkovi ja Kurt Volkeri kohtumine toimus meediale kinnises režiimis, võib suure tõenäosusega oletada, milles kokkuleppele jõuti, õigemini, milles lugupeetud Moskva ja Washingtoni esindajad kokkuleppele ei jõudnud.

Arvan, et peamine positiivne tulemus on selles, et neil pidi tekkima hea isiklik kontakt. Esiteks, mõlemad on selleks üsna kogenud läbirääkijad, et oponenti mitte ärritada. Teiseks, neil seisab ees pikk ühine üritus. Sellises olukorras on igal juhul parem nautida meeldiva vestluskaaslase seltsi, kui minna igale kohtumisele nagu sunnitööle. Kolmandaks, normaalsete suhete sisseseadmine läbirääkijate vahel on mistahes läbirääkimistel edu saavutamise kohustuslikuks eeltingimuseks. Inimesed, kes teineteist silmaotsaski ei salli, ei lepi ka omavahel kunagi milleski kokku.

Petro Porošenko hävitaja lennukis
© Foto : Администрация Президента Украины

Mis puutub aga Venemaa ja Ameerika positsioonide lähenemise perspektiivi, siis siin on Moskva ja Washingtoni huvide erinevused liiga suured, võimalused olukorda mõjutada liiga piiratud ja Ukraina kriisi strateegiline teisejärgulisus Süüria ja Põhja-Korea omaga võrreldes liialt ilmne selleks, et aastakümnete jooksul arenenud probleemi kiirele ja efektiivsele lahendamisele loota saaks.

Pealegi on Trumpi meeskonna välispoliitiline manöövervõime äärmiselt piiratud. Oma piirangud seab sellele nii kaheparteiline venevastane konsensus USA Kongressis, kui ka üldine sisepoliitiline olukord USA-s, kus Trumpi vastased on valmis isegi kodusõjaga riskima, saaks vaid presidendi ennetähtaegselt erru saata. Sellistes tingimustes on oht, et isegi saavutatud lepped võidakse blokeerida või käiguta jätta.

Kuid peamine probleem on ikkagi erinev nägemus Minski protsessi ühitamise perspektiividest oma strateegiliste huvidega.

Krimm
© Sputnik / Сергей Мальгавко

Ühendriikidel pole Venemaaga Ukraina saatuse üle kauplemiseks Minski leppeid tarviski. Neil on vaja vaba läbirääkimisteruumi, kus saaks alustada valgelt lehelt ilma Prantsusmaa, Saksamaa, Kiievi ja Donbassita, selleks, et Venemaaga kahekesi omavahel kokku leppida. Mida vähem on tehingu osapooli, seda vähem on arvestamist vajavaid erinevaid huvisid ja seda kergem on tehinguni jõuda.

USA ei pea seejuures oma Euroopa liitlaste või Ukraina huvidega arvestama. Kui tehingu kohaselt tuleks tal lõpetada kogu oma aktiivsus Kiievis, teeks ta seda kerge südamega, kuid heidaks sellega endalt ka kogu vastutuse oma Ukraina vasallide saatuse ja tegevuse, samuti EL positsiooni eest. See tähendab, et USA oleks valmis müüma Venemaale omapoolse lahkumise Ukraina mängust, kusjuures üldine olukord jääks Kremli jaoks ikka lahenduseta, Minski-maailm oleks aga annulleeritud.

Venemaad rahuldaks tehingu formaat, milles USA saaks Kiievile efektiivselt survet avaldada ja sundida teda Minski leppeid täitma. Kuid USA, isegi kui talle seda lubataks, ei oleks võimeline seda tegema.

Muidugi, Washingtonil on hoovad Kiievi mõjutamiseks, nii nagu Moskval on hoovad Donbassi mõjutamiseks. Kuid see mõju pole absoluutne. Moskvas mõistetekase suurepäraselt, et ta ei suuda kunagi sealseid isehakanud rahvavabariike veenda tagasi pöörduma unitaarsesse Ukrainasse. Maksimum, mida on võimalik saavutada (ja sedagi väga suure vaevaga), on Donetski ja Luganski poolt Kiievi suveräänsuse tunnustamine, säilitades seejuures mitte ainult kultuurilise ja majandusliku, vaid ka sõjalise ja mitteformaalselt ka välispoliitilise vabaduse.

Участники транспортной блокады Донбасса
© REUTERS / KONSTANTIN CHERNICHKIN
NN. Donetski vabariigi blokaad.

Kusjuures isegi selline faktiline sõltumatus ilma selle rahvusvahelis-õigusliku tunnustuseta ei pruugi Donetski ja Luganskit rahuldada. Seejuures Venemaa suhete kogemus tunnustamata riikidega (Abhaasia, Lõuna-Osseetia kuni 08.08.08. sõjani, samuti Dnestri vabariik) annab tunnistust sellest, et Kreml ei kasuta mitte kunagi jõudu oma partnerite vastu, kui need nõustuvad neid mitterahuldavate lepete tingimusi täitma.

USA omakorda ei ole võimeline sundima Kiievit Minski lepete saboteerimise taktikast loobuma. Porošenko võib asendada enam või vähem radikaalse poliitikuga, parlamendi ja valitsuse võib tundmatuseni ümberformateerida, kuid Ukrainas on saavutatud Minski lepete täitmise võimatuse suhtes rahvuslik konsensus ja seda murda pole võimalik.

Esiteks, olulist osa mängivad selles Ukraina rahandus- ja poliitiliste ringkondade varalised huvid. Need ringkonnad tahaksid taastada oma täielikku kontrolli isehakanud vabariikidesse jäänud aktivate üle. Kusjuures nad ei kavatse hoopiski oma võimu, mõjujõudu ega omandit jagada Donbassi kodusõja käigus formeerunud uue eliidiga. Uus eliit ei ole aga üldsegi vaimustuses „vanade peremeeste" võimalikest pretensioonidest isegi osalisele võimule regioonis, rääkimata juba nende õiguste täielikust taastamisest.

Kõik Ukraina poliitilised jõud, äärmuslikest rahvusradikaalidest kuni justkui mõistliku „Opositsiooniblokini" välja, soovivad Donbassis sama võimussüsteemi taastamist, mis kehtis seal enne kodusõja puhkemist. Nende positsioon lahkneb vaid antud eesmärgi saavutamise teedes. Uus Donbassi eliit on nõus üldse milleski läbi rääkima aga alles pärast seda, kui Kiiev asjade faktilist seisu tunnistab.

Ukraina presidente võib vahetada või mitte vahetada, kuid seda probleemi pole võimalik lahendada. Kogu Ukraina poliitilist eliiti välja vahetama ei ole USA võimeline. Teistsugust pole lihtsalt olemas.

Teiseks, Kiievis mõistetakse suurepäraselt, et mistahes kokkulepe Donbassiga kujunenud olukorra täieliku või osalise tunnistamisega päästakse valla doominoefekti. Kõikide piirkondade regionaalne eliit (nii banderameelsed, kui ka mittebanderameelsed) tahaksid saada analoogseid volitusi ja Kiiev lihtsalt kaotaks isegi formaalse kontrolli olukorra üle.

Euroopa poliitikud tunnistavad de-facto Krimmi kuulumist Venemaale
© Sputnik / Константин Чалабов

Krimmi lahkumine ei saanud lagunemisprotsessi katalüsaatoriks, sest Krimm lahkus Venemaale (mitte ei saanud iseseisvaks), pealegi blokeeriti Krimmis mistahes Kiievi vastuhakukavatsused poolsaarel ametlikult viibivate Venemaa väeüksuste poolt. Donbassi tunnustamise korral isegi omavalitsusega territooriumina Ukraina koosseisus, saab see olema edukaks näiteks ülestõusust, millega laiendada regiooni õigusi.

Kuivõrd Kiievil ei ole juba ammu midagi riigisiseselt ümber jagada, võtab ta regioonide eliidilt oma kasuks lihtsalt osa seal loodud lisaväärtusest ära. Niikaua, kui oma õiguste eest sõda pidav Donbass kaotusi kannab, kuid pole saavutanud oma staatuse ametlikku tunnustamist, hoiab tema näide Ukraina teistes piirkondade tsentrifugaaljõudusid tagasi. Niipea aga, kui tema õigused sätestatakse konstitutsiooniliselt ja rahvusvaheliste lepetega, tahavad seda teed minna kõik.

Seega, nii nagu Venemaa ja USA huvid, nii on ka Kiievi ja Donbassi huvid liiga erinevad selleks, et kujunenud olukorras üles ehitada töövõimeline ja kompromissil põhinev konstruktsioon. Selleks, et keegi oleks valmis järeleandmisteks, peab tema olukord veelgi halvenema.

Minski kokkulepete täitmine
Minski kokkulepete täitmine

Venemaal on kõik võimalused selleks, et oodata, korrates teesi Minski lepete asendamatusest, millega protsessi korraldajateks ja garantideks olevatel Prantsusmaal ja Saksamaal tuleb paratamatult nõustuda ja USA ei ole võimeline "Minski" puruks rebima, niikaua, kui see Euroopa liitlasi rahuldab (ja ta rahuldab, sest midagi paremat pole neil loota, halvemat aga küll). On selge, et sellistes tingimustes ei loobu Washington teesist Venemaa vastutusest Minski lepete täitmise eest, kuivõrd see legitimeerib Ameerika osavõtu Ukraina kriisi reguleerimisprotsessis.

Nii et selle Surkovi ja Volkeri pika ja väsitava diplomaatilise mängumaratoni võivad (arvestusega oponendi juhuslikule mittesunnitud veale) katkestada vaid dramaatilised muutused olukorras (näiteks Ukraina või USA edasine sisepoliitiline destabiliseerumine), mis avaldavad teravat negatiivset mõju ühele või mõlemale protsessiosalisele.
Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

66
Tagid:
diil, Minski lepped, kongress, Donald Trump, Donbass, Moskva, USA, Ukraina, Krimm
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde