Läti

Venemaa värbas NATO riigis "viienda kolonni" vaid ühe päevaga

270
(Uuendatud 18:15 06.09.2017)
Vandenõuteoreetikud pöörduvad toimunu selgitamiseks konspiroloogiasse. Näiteks uuritakse versiooni valitsuse kahjurlusest, kes püüab presidendi seljataga oma mängu mängida.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Venemaa võimud andsid taas kord põhjust meenutada klassikalist vene müüti heast tsaarist ja halbadest bojaaridest. Sedakorda seoses Baltimaadega.

15. augustil käis Riias Venemaa valitsusdelegatsioon, rääkis palju positiivset kahe maa suhetest ja andis lätlastele suuremeelselt, lõdva randmega täiendavalt kolm tuhat autotranspordi veoseveoluba. Väikese (isegi ametlikel andmetel alla kahe miljoni elanikuga) Läti jaoks katab see täielikult tema tagasihoidliku äritegevuse vajadused ja päästab terve majandusharu hävingust.

16. augustil aga väljendas Venemaa president pahameelt, et Valgevene naftatöötlemistehas kasutab Venemaa naftast toodetud naftasaaduste Euroopasse vedamiseks Balti transiiti, selle asemel, et teha seda Venemaa ümberlaadimispunktide kaudu.

Võiks tunduda, et sõnumites on ilmne vastuolu. Pole ime, et vandenõuteoreetikud pöörduvad toimunu selgitamiseks konspiroloogiasse. Näiteks uuritakse versiooni valitsuse kahjurlusest, kes püüab presidendi seljataga oma mängu mängida.

Kuid piisab, kui võtta appi lihtne loogika, otsimata keerulist seal, kus piisab silmnähtavast. Asi on selles, et Venemaa on tõepoolest jõudnud oma suhetes Balti riikidega uude etappi.

Alustuseks meenutagem möödunut.

1990-ndatest aastatest alates võtsid iseseisvunud Balti riigid karmi venevastase kursi, mis väljendus räigetes ja solvavates väljaütlemistes. Samal ajal sai nende majandus oma põhitulu just koostööst Venemaaga (alates toiduainete ekspordist ja lõpetades transiidiga). Mistahes vihjed ja järgnenud hoiatused, et tasuks oma russofoobiat vähendada, kutsusid seal esile mõnitava reaktsiooni teemal "kuhugi Venemaa meie käest ei pääse".

2000-ndate keskel toimus kaks põhimõttelise tähtsusega sündmust, kuigi üks neist algas peaaegu märkamatult. Läti, Leedu ja Eesti astusid Euroopa Liitu ja Moskva kõrgetes kabinettides otsustati nullida Venemaa sõltuvus nendest riikidest.

Teine protsess läks väga aeglaselt ja tiba-tillukeste sammudega. See toimus mitmel põhjusel – alates oma ümberlaadimisvõimsuste puudumisest Balti merel ja lõpetades paljude väljakujunenud majandussidemete inertsiga, mida kinnistati veelgi Balti riikide esindajate lobitegevusega. Vaatamata sellele kulges protsess omasoodu edasi, hooratas kogus tuure ja 2010-ndate keskpaigaks kadusid seoses Venemaa plaanidega vabaneda Balti riikide sõltuvusest baltlaste nägudelt ka üleolevad irved. 2014. aasta toiduainete embargo ja muud piirangud balti kaupadele said kirsiks tordil.

Sai selgeks, et majandussidemete katkemine Venemaaga tekitab Balti riikidele kolossaalset kahju.

Seejuures oli (ja on ka praegu) üks tähtis faktor, mis silmnähtavalt seda protsessi pehmendab. Kolm Balti riiki saavad EL struktuurifondidest mahukat finantstoetust. Kuid miski pole igavene – 2019. aastast lõpeb neile taevast (tegelikult EL-st) kaela kukkuv raha ja nad jäävad silm silma vastu üsna karmi reaalsusega.

Just nendest asjaoludest tulenevalt hakkas Balti riikide eliit otsima võimalusi Moskvaga kokkulepete saavutamiseks.

Omaette probleemiks on see, et nendes riikides domineerivad tavapäraselt irratsionaalsed russofoobsed poliitilised jõud, kellele isegi oma riigi seismine sotsiaal-majandusliku kuristiku äärel ei ole piisav ettekääne otsida ühist keelt Venemaaga. Pealegi on Balti riigid sisuliselt marionetlikud ja poliitilises sõltuvuses USA-st.

Just selline labane "pasjanss" on nüüd Moskva ees laual. Ja nüüd tegi ta käigu, mis muudab nähtavalt kogu kombinatsiooni.

Esiteks, lahendades põhimõtteliselt oma sõltuvuse probleemi baltlastest kui majanduspartneritest, tõusis ta järgmisele levelile. Nüüd tuleb võtta kontrolli alla ka teised Venemaaga seotud Baltimaade majanduse toetuskanalid.

Naftatoodete transiidi teema Valgevenest käibki just selle kohta. Ja nagu praktika näitab, kui Moskva on püstitanud endale mingi eesmärgi, siis lõppkokkuvõttes saab ta oma tahtmise.

Peaeesmärk seisneb aga selles, et mistahes, isegi kaudselt Venemaaga seotud sissetulek Baltimaade majandusse oleks Venemaa kontrolli all ja Venemaa soovil suletav. Ja et "Bati tiigrid" sellest ka aru saaksid.

Teiseks, tuginedes suhetes Baltimaadega üle kümne aasta "piitsale", hakkas Kreml lõpuks kasutama "präänikut". Võibolla selleks, et anda signaal kosstööks Venemaaga osale Läti eliidist ja Läti äriringkondadest, kes viimastel aastatel tegid tõesti suuri jõupingutusi võimaluse saamiseks Moskva uksele koputada.

Selles olukorras tekivad ilmsed küsimused: milleks Moskvale seda vaja on? Milleks tegutseda koos agressiivsete russofoobsete riikidega olematus lootuses, et üksikutel nende eliidi esindajatel osutub võimalikuks midagi paremuse poole pöörata? Kas poleks loogilisem jätkata senist joont ja viia see loogilise lõpuni, võttes neilt lõplikult Venemaa sissetulek ja unustada nende olemasolu?

Nendele täiesti loogilistele küsimustele võib esitada vastuküsimuse: miks te arvate, et asi on ainult Lätis, Leedus ja Eestis. Nendes kolmes balti riigis tegutseb Moskva jaoks palju aktuaalsem kooslus – NATO.

Учения НАТО Saber Strike
© Foto : Kaitseväe Peastaap / Ardi Hallismaa
NATO õppus Saber Strike Eestis.

Kui Kremli kohta on üldse võimalik midagi üheselt öelda, siis seda, et ta on, selle sõna heas tähenduses, hull Venemaa julgeoleku, sealhulgas sõjalise julgeoleku pärast. Balti miniriigid on oluliseks sõjaliseks platsdarmiks Venemaa vastu ja see ei saa mitte muret valmistada riigi poliitilisele ja sõjalisele juhtkonnale. Tähendab, tema ees on ilmne ülesanne see oht maksimaalselt nivelleerida ja seda kontrolli all hoida.

Moskval ei ole võimalik NATO üksusi Baltimaade territooriumilt ära koristada. See-eest on tema käsutuses mõned instrumendid, et hoida NATO juhtkonda pidevas pinges nende riikide siseolukorra pärast. Murest elanikkonna lojaalsuse pärast, milles olulise osa moodustab venekeelne elanikkond, on NATO analüütikud ja sõjaväelased rääkinud juba ammu.

Kuid nüüd võivad nad südamerahuga lisada siia veel ühe punkti – vene mõjuagendid Balti riikide eliidi hulgas. Inimesed (äris ja võimuorganites), kes endale täiel määral aru andes elulisest vajadusest koostööks meie riikide vahel hakkavad lobeerima, olgu või tulutult, Venemaa vastaseid mõjusid ja suhetel parandamist Venemaaga.

Очереди из грузовиков перед таможней в Польше
SE/ EAST NEWS
Venemaa tegi kingitus Läti veosevedajatele.

Kuidas see avaldub balti riikide sisemisel stabiilsusel? Nendel inimestel on ju tihtipeale juurdepääs salajasele infole ja NATO spetsialistid peavad mõtlema hakkama, keda nad riigi eliidi hulgast usaldada saavad.

Ja nüüd on veel ka Venemaa uhke kingitus Läti veosevedajatele. Jah, mõnituhat rekkajuhti, keda Moskva sellega õnnistas ja nende äritegevuse päästis. Tugevad mehed, kellel on võimalus vaadata palju huvitavat (näiteks sõjatehnika liikumist teedel) ja kes käivad pidevalt Venemaal.

Kui tihti tuleb NATO analüütikutele pähe mõte sellest, kuivõrd ohtlikuks NATO julgeolekule ja kogu Balti (mitte ainult Läti) stabiilsusele võib see Moskva kingitus osutuda? Kas Läti rekkamehed ei muutu paljude kolmetäheliste nimelühenditega Venemaa eriteenistuste värbamisobjektideks? Ja isegi kui mitte, kuivõrd destabiliseerivaks jõuks võivad need mehed suurte autodega muutuda, kui pärast järjekordset venevastast väljaastumist Riias Moskva need load külmutab või kutsub nad hoopiski tagasi?

Kahe aasta eest toimusid Venemaal rekkameeste protestiaktsioonid "Platon" (teemaksu tasumist kontrolliv elektrooniline süsteem) süsteemi vastu. Siis oli palju ennustusi, et sellest saab Kremlile surmahoop. Elu näitas, et mitu tuhat rekkajuhti ei ole 146 miljonilise Venemaa kohta eriti suur jõud. Kuid 2-miljonilisele Lätile?

On veel väga palju muid küsimusi, millega NATO analüütikud peavad tegelema hakkama ja poleks ime, kui lähemal ajal näeks ilmavalgust ettekanne Venemaa juhtkonna viimastest sammudest Läti kohta pealkirjaga "Moskva Trooja hobune".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

270
Tagid:
naftatoodang, NATO, Baltimaad, Läti, Venemaa
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde