Putinil pole sellist salaorganisatsiooni nagu Bondi filmides

Putinil pole sellist salaorganisatsiooni nagu Bondi filmides

45
Venemaa vandenõu USA valimiste mõjutamiseks ei olnud sedavõrd teadlik, nagu ameeriklased seda endale ette kujutavad

Isaac Chotiner, portaal Inosmi vahendab Prantsuse väljaanne Slate artikli.

The New Yorker"i Moskva korrespondent ja ekspertgrupi New America liige Joshua Yaffa kirjutab juba mitmendat kuud Donald Trumpist, Vladimir Putinist, Trumpi kampaania ja Venemaa ümber toimuvast, mis läheb iga päevaga üha põnevamaks. Hiljuti rääkis ta paljude Venemaa ajakirjanike ärritusest seoses olukorra kajastamisega Ameerika meedias, mis nende arvates liialdab Putini mõjuvõimu ja nende ühiskonna erinevate aspektide ning Kremli võimaluste hindamisel ülemäära soodsas valguses.

Hiljuti arutasime Yaffa"ga neid küsimusi Skype teel. Meie vestlus (selguse huvides on seda toimetatid ja mõnevõrra tihendatud) käis Putini mõjuvõimu ülehindamisest, hulga väikeste skandaalide tekitamisest ühe suure asemel ja sellest, kuidas elu Moskvas laseb Trumpi administratsiooni probleeme paista hoopis teise nurga alt.

Isaac Chotiner: kuidas rohkem kui viis aastat Moskvas elamist on muutnud teie suhtumist sellesse skandaali?

Joshua Yaffa: Ausalt öeldes on raske öelda, kas ma kaldun rohkem ameerika või vene meedia seisukoha poole. Igal juhul olen ma kusagil nende kahe pooluse vahel. Ameerika poolel näen ma toimuva haaret ja meeletust. Venemaa korrespondendid, nagu mulle tundub, ei ole siiani taibanud, kuivõrd tõsiselt Washingtonis sellesse loosse suhtutakse, mis on ka üsna arudsaadav.

Teisest küljest lähendab mind vene kolleegide perspektiivile juba mitmendat aastat täheldatav selle keskkonna tööprintsiip: ma pean silmas Putinit, Kremli, Venemaa riiki. Ma näen, et kuigi Putinile ei ole võõras püüd kõikidele kaikaid kodaratesse loopida ning USA ja tervikuna Lääne põhjalikult läbitöötatud paane segada, selgub enamasti ikka, et ta juhib ebaefektiivset korruptsioonist läbiimbunud riigimasinat, mis on väga kaugel Bondi filmides kujutatud kurikaelte kõikvõimsast organisatsioonist. Arvan, et mõnikord on Ameerika meediaväljaannetele omane (millest võib täiesti aru saada) ja võibolla isegi teadvustamata nende vahel paralleele tõmmata ja kujutada kõikvõimsa Putinini masinavärgi ja selle kombitsate ulatumist kõikjale.

Kas te arvate, et nad eksivad?

Jah, kui nad peavad Putint süsteemi ainukeseks võimuks, mis täidab täpselt ja efektiivselt tema pisemadki korraldused. Kui nad arvavad, et kui Putin ütleb midagi, siis tunni aja pärast muutub see reaalsuseks. Mõnikord, tõsi küll nii tõesti on. Ma ei püüa sugugi minimiseerida või mitte arvestada Putini kontrolli ulatust Venemaa poliitilise süsteemi üle. Probleem on selle masina hammasratastes, Putini võimes sõrme nipsutada ja uus tegelikkus luua.

Teine, milles nad eksivad, on taktika ja strateegia küsimus. Mõnedes reportaažides on näha katseid siduda kõik "Venemaa loo" elemendid omavahel. Seda ei kohta kõikides artiklites ega kõikide ajakirjanike puhul, kuid me näeme siiski püüdu kõike tagasiulatuvalt seostada: selle tulemusena paistab, nagu oleks Putin aastaid ulatuslikku vandenõu pununud ja et erinevatel momentidel erinevaid strateegiaid rakendanud, mis liitusid üheks suureks projektiks. "Projekti" all pean ma silmas kavatsust saavutada selget poliitilist eesmärki. Arvan, et see tähendab halba arusaamist Putini süsteemi toimimisest.

Sellest räägivad mõned Venemaa ajakirjanikud, sealhulgas minu arvates Mihhail Zagõr, väga huvitava Kremli poliitikat käsitleva sisevaate autor. Ta ütles mulle, et mingit vandenõu tegelikult pole, on vaid kaos. Ei tohi unustada, et Putini süsteem on suunatud eelkõige reaktsiooni saavutamisele: see on väga nutikas ja paindlik taktikalises plaanis, kuid pole eriti tugev kaugeleulatuvate strateegiliste projektide väljatöötamises.

Kas sees süsteem pole viimase viie aasta jooksul muutunud?

Mulle tundub, et see on muutunud karmimaks ja jäigemaks. Tulin Venemaale 2012. aasta alguses, demonstratsioonide kõrgajal. See oli omamoodi laadapalagani lõppvaatus, Putini autoritarismi "kergendatud" versiooni periood: kõik osalised mingil moel spektaaklis, kuid süsteemi olid paigaldatud sotsiaal-poliitilised ülerõhuklapid, mis võimaldasid poliitilisele mõttele teatud vabadust. Putini süsteem lõi suurepärase näivuse elusast pluralistlikust demokraatiast, kuid suurem osa sellest pildist oli võlts. Näilised noorterühmitused, näilised poliitilised parteid… Kõik oli kulisside tagant organiseeritud, kuid show kestis.

Arvan, et aastate möödudes ja pärast Putini tagasipöördumist võimule 2012. aastal muutus Kremli kurss jõulisemaks nii rahvusvahelisel areenil, kui pärast 2014. aasta sündmusi Ukrainas ka sisepoliitikas. Kõik see kestab siiamaani. Sallviust ja paindlikkust, soovi seda mängu mängida, on vähemaks jäänud. Putini süsteem rakendab nüüd kergemini otseseid repressioone. Täna mõeldakse juba hoopis vähem sellele, kuidas see kõik välja paistab.

Kas see tähendab, et teie arvates tahtis Venemaa valitsus külvata segadust ja kaost valimistel, lootmatagi saavutada mingit erilist tulemust (ja lootes, et see võiks pisut Trumpi aidata) kuid selle tulemus ületas kõik ootused?

Üldiselt jah. Arvan, et Putin ei suutnud isegi kõike pöörasemates unistustes ette kujutada, et ameeriklased korraldavad iseendale midagi sellist, kuid lõpuks läks kõik nii. Trump"ile kindlustasid valmisvõidu mitte Venemaa, vaid Ameerika valijad.

Peale selle tuleb mõista ka Putini võitluskaaslaste siirast küünilisust. Nende küüniline vaade maailma toimimise põhimõtetele polegi sugugi vaid näilik. Minu arvates, on nad tegelikult veendunud, et maiilma püsib egoismil ja küünilisusel. Veendumusi, siirust, ausust pole nende jaoks olemas. Kõik see viib omapäraste analüütiliste järeldusteni näiteks selle kohta, et Ameerika süsteem ja establishment "ei lase" Trumpil kunagi võita.

Meedia, poliitilised parteid, Washingtoni lobi – kõik need jõud, mis sellises riigis nagu Venemaa ei oleks tõesti lasknud sellisel inimesel presidendiks saada, oleks pidanud nii ehk teisiti Trumpi aitama. Arvan, et just need postulaadid olid Putinile aluseks poolt valimiskampaania aegsete taktikaliste otsuste tegemisel.

Kui nii, siis milleks üldse kaalukausse kallutada?

Põhjuseid on mitmeid. Ennekõike see, et Putini lähikonnas on terve leegion paranoikuid, kes on haaratud julgeolekuküsimustest ja kelle vaated Clintoni võimaliku valmisvõidu suhtes olid apokalüptilised. Nad arvasid, et ta saab olema palju ausam, kui Obama (minu arvates täiesti õige). Nende arvates võis see kaasa tuua raskeid tagajärgi Venemaale ja tema manööverdamisvõimele rahvusvahelisel areenil. Lisaks on Putin veendunud, et USA ja Hillary Clinton isiklikult on seotud 2011 ja 2012 aastal toimunud temavastaste demonstratsioonidega. Ta kartis Clintoni presidendiks valimise korral sündmuste eskaleerumist, potentsiaalset sõjalist ummikseisu ja isegi konflikti Süürias.

Kõik nad pidasid seda tõeliseks ohuks ja järelikult toetasid kõike, mis võis seda nõrgestada ja sünnitada kahtlusi tema valimises järgmiseks presidendiks. Lisaks arvan ma, et nad pidasid valimistesse sekkumise peamiseks plussiks ameerika demokraatia institutsioonide nõrgestamist, kahtluste, ebakindluse ja kaose külvamist. Ameerika demokraatia süsteemi kahjustamine võis sõltumata hääletamise tulemustest olla Venemaale äärmiselt positiivseks momendiks.

Huvitav on jälgida valimiskampaania kajastamist Venemaa meedias enne hääletamist. See näitab Kremli mõttelendu. Enne valimistepäeva ei tõstnud riiklik televisioon Trumpi esile, ei valmistunud tema võiduks ega arvestanud isegi selle võimalikkusega. Meelsus oli selline: "Loomulikult Clinton võidab. See on vältimatu, sest ameerika süsteem saab taluda vaid sellist tulemust. Kuidas asjalood ka poleks, demonstreeris kogu kampaania kui pehkinud ja lagunenud ameerika süsteem tegelikult on."

Venemaa televisiooni üks kõige edevamatest saatejuhtidest Dmitri Kisseljov kuulutas algusest päevadest peale, et uuel riigipeale tuleb tegemist teha parlamendikuulamistega seoses tema võimaliku tagasiastumisega. Minu arvates, viitab see sellele, et nad olid valmis asuma võitlusesse hästi tuntud vaenlasega ja lootsid, et ja et ta astub ametisse maksimaalselt nõrgestatuna.

Väga kummaline ja vastuoluline kompliment meie süsteemile

Te tõite välja olulise osa vene-ameerika dünaamikas nii nagu sellest saadakse aru Moskvas. See on kadedusega segunenud vihkamine, mis ei avaldu otse, vaid sublimeerub.

Putin ja kompanii arvab, et ei suuda teha midagi sellist, mida ameeriklased poleks juba leiutanud kontrollinud ja järele proovinud. Meile võib see tunduda hirmus (ameeriklastel on jäänud mulje, et see skandaal võttis neilt teatud mõttes süütuse), kuid Venemaa mätta otsast vaadates on kurja juur USA, kes teiste riikide poliitikat manipuleerib.

Viimastel aastatel on Kremlil jäänud mulje, et ta peab sellistes valdkondades nagu küberruum (ta teadvustas selle tähendust palju hiljem kui USA) mahajäämuse ületama ega tohi lubada "värviliste revolutsioonide" puhkemist (Putin on veendunud, et USA tõmbab niite kogu postnõukogude ruumis ja Lähis-Idas).

Ei saa öelda, et Venemaa operatsioon 2016. aastal oli " värviline revolutsioon", kuid igal juhul arvab Putin, et muutis vaid õige pisut levinud praktikat, mida USA on kasutanud juba mitukümmend aastat. Ma ei ütle, et ma oleksin selle seisukohaga nõus: Venemaa ja Ameerika lähenemine poliitika mõjutamisele on väga erinev. Kuid ma olen veendunud, et Putin ja tema Kremli lähikond neid erinevusi ei näe. Nende seisukohast lõikab USA seda, mida ta on ise külvanud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

45
Tagid:
Putin, USA, Euroopa